Nädalavahetus Perthis

Minu ja Erle boss Quairadingus on tõesti mega tore. Ja ta hoiab meid nii hullultJ Arvatavasti sellepärast, et ta ei taha, et me siit kahe nädala möödudes ära läheksime, nagu seda tegid eelmised German backpackerid. Siiamaani ei ole meil seda mõtet veel tulnud, kuna see väike linnake on meile väga mõnusaks ajutiseks koduks saanud. Meil on tasuta elamine, söök, Internet ja toredad püsikliendid.

See nädalavahetus läksime Perthi, sest et Mannul oli sünnipäev ja kuidas me oleksime saanud sellest ilma jääda. Deanne organiseeris meile isegi transpordi edasi-tagasi. Ehk laenas ühele sõbrale autot, et ta saaks meid sinna viia. Arvasin, et ta võtab meilt vähemalt bensuraha, aga seda ta ei teinud. Tagasi saime Deanne’iga, kuna ta pidi ise nii kui nii Perthi minema. Naljakas on see, et tagasi tulles (meil Erlega olid muidugi kõhud mega tühjad ja isutaski rämpsu järgi:D) läksime KFC-st, ehk Austraalias väga populaarsest kiirtoidukohast läbi, ning Deanne ostis meile süüa. Nagu oleksime tema enda lapsed:D Nunnu!

Perthi jõudes otsustasime poodidesse minna, kuna meil polnud õhtul välja minekuks midagi selga panna. Leidsime kiiresti Targetist kleidid ja lähedal olevast kingapoest megasoodsalt kingad. See on hämmastav, igasse poodi, kuhu sisse astusime saime selliseid soodukaid. Näiteks järgmine päev tahtsin endale osta ühte kaelakeed. Müüja ütles, et neil  hetkel selline pakkumine, et 10 dollariga saan valida 3 erinevat ehet. Nii et ostsin hoopis kaks kaelakeed ja veel kolm paari kõrvarõngaid, sest need läksid ühena arvesse.

Ööbisime Exclusive backpacker hostelis ja kuna me pmt otsisime selle endale aind ühe päeva ette, siis loomulikult olid kõik soodsamad toad hõivatud ja pidime ööbima sviidis.:D See tuba erines teistest sellevõrra, et meil oli oma dušširuum ja WC, aga kuna me ööbisime seal nii kui nii ainult ühe päeva, siis olime nõus veidike rohkem maksma. Terve õhtu olin ma lihtsalt nii õnnelik, sest et mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel Mannut näha. Lihtsalt ei suutnud tema kallistamist lõpetada. Meil oli perfect girls night juba hostelis, aga otsustasime siiski minna ka linna, sest et olime juba nii üles löödud, et kahju oleks olnud seda „ära raisata“. Linnas käisime ühes pubi/ööklubi taolises kohas nimega Mustang. Seal oli täitsa tore, saime tantsida ja inimestega suhelda.

Me oleme Erlega juba nii ära harjunud oma väikelinna tempoga, et kui kell hakkas kahele lähenema, siis olime juba suhteliselt väsinud ja otsustasime hostelisse tagasi minna. Õnneks olid Mannu ja Siret sama meelt, ning saime ilma süümepiinadeta pidutsemise lõpetada. Ka Siim (endine klassivend, kes elab ka hetkel Perthis) ütles, et kella kahest pannakse nii kui nii enamus kohti kinni, nii et ongi õige aeg koju minna. Naljakas. Tartus pidutsedes ei oleks tulnud kõne allagi, et nii vara on koju minek. Järgmise päeva hommikuni ikka!!!:) Ei kujutagi ette, kui peaksin hetkel nädalavahetustel Maasikas töötama, siis kuidas une peletamisega hakkama saaksin.

Järgmisel päeval käisime linnas, lebotasime Kings Park'is, sõime jäätist ja sushit. Sest et kui juba Perthis olla, siis peab ju ometigi seda ära kasutama ja supermaitsvat ning soodsat sushit sööma.

Saime ka päris kohvi juua. Seda, mida tehakse kohviubadest, mitte lahustuvast kohvist. Oijah, kuidas ma seda igatsen. Aga sellegi poolest on hea tagasi Quairadingus olla, sest meil on siin oma koht, kus meie asjad saavad olla riiulitel ja kappides, mitte kohvris.

Hetkel pole järgmiseks nädalaks suuri plaane, peame lihtsalt lootma, et midagi tuleb meie teele ette...:)

Quairading II

Küsitakse mis meie nimed on. Vastame Erle ja Merle. Kuidas..? Öörli ja Möörli. Ei-ei… Erle ja Merle. Öörli ja Möörli? Olgu las jääb. Seega enamike kohalike jaoks oleme Öörli ja Möörli. Mõni tublim ütleb peaaegu õigesti, aga peame leppima, et siin ei kõla meie nimed just kõige kaunimalt. Küsimust oma päritolu kohta oleme samuti liiga palju kuulnud. Ütleme Eestist. Westonia? No-no-no… Estonia. Ja seejärel peame selgitama, kus Eesti asub, kuidas nii väike riik üldse hakkama saab, millega seal tegeletakse ja mida süüakse. Õnneks on Quairading nii väike koht (umbes 1200 elanikku), et varsti on kõik kohalikud need kohustuslikud küsimused ära küsinud ja me ei pea mõnda aega oma nimede või päritolu kohta aru andma.

Töö siin ei ole just raketiteadus. Tuleb klient, küsib oma joogi, saab oma joogi ja on õnnelik. Muidugi ei saa me alati aru, mida küsitakse. Vahel nad kasutavad veidrat slängi, mida on raske mõista. Kuid hakkame ka sellega juba harjuma ja pole probleemi, kui kohe aru ei saa, palud korrata ja siis on asi selge. Enamasti on teada kes mida joob. Kui näeme mõnda püsikat pubisse sisenemas, siis üks käsi haarab juba tema joogi järele. Ta paneb oma raha letile ja sa tood talle nii kaua jooke, kuni ta raha letilt ära võtab või see tal lihtsalt otsa saab.

Siinne rahvussport on ragbi. Meil on olnud mitmeid tuliseid vaidlusi teemal kumb on õigem jalgpall, kas nende või meie oma. Eile oli telekas suur mäng – Austraalia Uus-Meremaa vastu. Uus-Meremaa võitis ja see ei tulnud üllatusena, sest John ütles, et 15 aasta jooksul pole Austraalia kordagi Uus-Meremaad võitnud. Meie arvates on see vägivaldne ja äärmiselt agressiivne mäng. Kuid John seletas, et mängijad on kõik suured mehemürakad ja ei saa haiget. Ometi nägime palju kehavigastusi ja verd. Meie jalgpall pidavat olema naistele ja nõrgukestele. Aga nende jalgpalli mängitakse kätega ja peaaegu terve mängu vältel on need suured mehemürakad külakuhjas. Jama!

Laupäeval oli pubis Pink Night. Ja ühe meesSkimpy asemel tuli neid seitse. Meie õnn! Ja mis kõige parem, meil mõlemal oli vaba õhtu. Saime peost osa võtta ja lõbutseda. Vana karaokehundina käis Merle ABBA „Mamma Mia't“ laulmas. Seda mitte vabatahtlikult. Deanne sundis. Tema on siin boss! Kohalikud olid roosades riietes ja väga hoos. Skimpyd tekitasid palju elevust. Kui pubi kinni pandi, algas meie ja Skimpyde privaatpidu. Kõigil olid riided seljas! Kutid ööbisid siin hotellis. Vestluse käigus selgus, et nad on tegelikult väga toredad ja vaimukad noormehed. Lisaks kenale kehale on neil ka ajud. Milline komplekt.

Teate, et siinne vesi maitseb nagu basseinivesi ja pudelivesi on suhteliselt kallis. Tartu (ka Jõgeva) puhas vesi on meid ära rikkunud. Oletame, kui peaks olema mõni raskem hommik ja head vett ka juua ei saa. Seda ei sooviks ka oma vaenlasele mitte. Väga keeruline olukord. Korralikku kohvi siin linnas ka ei tehta. Enamasti juuakse lahustuvat kohvi ja te ju teate, kuidas see maitseb. Ma ei ole küll regulaarne kohvijooja, aga vahel hakkab isutama. Quairadingus olemise esimesel päeval käisime kohalikus kohvikus. Uskumatu tõesti, aga siin linnas on kohvik. Tellisime mõlemad latte, aga see, mis me saime ei olnud latte. See oli väikses kotikeses olev lahustuv pulber, millele valati kuum vesi peale. Lahustuv latte. Ei maitsenud just suurepäraselt.

Selle nädala parimaks uudiseks on see, et saime nädalavahetuse vabaks. Mannul on sünnipäev ja me lähme Perthi. Võrratu! On, mida oodata.

Quairading

Nüüd juba neljandat päeva oleme Erlega tööl sellises väikses kohas nagu Quairading. Töötame siin country pub’is baaridaamidena. Lisaks õllede serveerimisele (jahh, ainult õlled pmt, sest et siin on neid sadamiljon sorti ja need on kõik nii pudelites – stubbies, kui ka purkides) peame vahepeal telefonile vastama, et hotelli reserveeringuid teha, ning nii sama ilusad olemaJ. Telefonile vastamine on üks paras nali igakord. Esiteks ei osanud me alguses üldse öelda Quairading, aga kui telefoni vastu võtad, siis oleks ilus ikka öelda, kuhu inimene helistab, teiseks on näost-näkkugi mõnest inimesest raske arusaada, sest me oleme ikka suhteliselt maakohas (mida austraallased muide nimetavad bush’iks) ja inimeste inglise keel ei meenuta kohati üldsekohemitte inglise keelt. Aga tuleb hakkama saada ja enamus austraallaseid on siiski mõistvad ja toredad.

Majutus on meil siinsamas pubi kohal asuvas hotellis. Me jagame Erlega „korterit“, ehk siis meil on mõlemal oma tuba, lisaks garderoob (loe: tuba, mille nimetasime Erlega garderoobiks, sest seal on ainult riidepuud ja peegel), WC/dušširuum ja veranda. Süüa saame ka tasuta. Hommikuti sööme üleval hotellis müslit ja õhtuks teeb Deanne (meie ülemus ja ühtlasi ka kokk) meile süüa. Naljakas lausa, et ise ei pea üldse süüa tegema – lihtsalt valid menüüst prae välja ja ootad, kuni see sulle serveeritakseJ.

Muidugi on ka iga hea juures teine pool. Kuna see on suhteliselt väike linn, siis pole siin vaba ajaga midagi peale hakata. Töötame Erlega nii, et kui üks töötab, siis teine on vaba jne. Praegu oleme oma vaba aega kasutanud väljas päevitamiseks, lugemiseks, netis olnud jne. Novembrist tehakse ka kohalik basseinikompleks lahti, nii et arvatvasti hakkame seal palju aega veetma. Ja kui juhuslikult on õhtu vaba, siis oleme pubis istunud ja inimestega suhelnud. Kohalikud on üldjuhul väga meeldivad. Eriti need, kes on pubis püsikad. Üks vanem mees Tony, kes joob kogu aeg EMU bitterit purgist (et te ikka teaks:D), on meid päris palju hädast välja aidanud. Kui mõni mölakas tuleb sisse, hääldab oma õllet eriti imelikult ja siis ei kavatse isegi end korrata või näpuga näidata, mida ta soovib, siis Tony on see, kes aitab:D. Lisaks on John, kes tuleb pubisse umbes 12 ajal, joob kella kaheni Carlton Dry’d ja siis hakkab viskit jooma. Ja siis lisaks üks vanem paarike (Steve ja „Wicked“), kes kavatsevad muide varsti abielluda (kui nunnu!), joovad alati Carlton Cold’i ja on niisama lahedad. Üks päev kutsus Steve mind kaasa väiksele sõidule. Kuna mul midagi paremat nii kui nii teha ei olnud (Erle oli tööl samal ajal), siis läksin kaasa. Läksime linnast natuke välja sigu söötma:D Või no, tema söötis, mina vaatasin pealt. Austraalia loodus on ikka mega lahe!

 Neljapäeviti on siin „skimpy night“, ehk siis lisaks meile töötab baaris veel üks neiu. Ainuke vahe meiega on see, et tema käib pesus ringi:D. Veits naljakas. Aga no, peaasi, et ise ei pea seda tegema:D:D. Täna toimub eriüritusena Pink Night, mille põhieesmärk on koguda raha rinnavähi ravimise uuringuteks. See on suhteliselt naistele orienteeritud üritus, ning naisSkimpy asemel tuleb meesSkimpy.:D Wohoo!

Selleks korraks siis kõik. Erle kirjutab teile veel kõigest muust, mis meie jaoks Austraalias imelik on.

Viimase päeva puhul Perthis lubasime endale veidi pikema une kui tavaliselt. Muidugi võis asi ka selles olla, et me saime rahulikult magada puhtas toas. Otsutasime veel võtta viimast Perthi vaatamisväärsustest ja külastasime Perthi loomaaeda. See asub Lõuna-Perthis, mis tähendab, et pidime üle jõe minema praamiga, et sinna saada. Praamid käivad üle jõe umbes sama tihti kui bussid Tartus, niiet iga 20 minuti tagant kindlasti. Kuna me ei saa veel täpselt aru nendest automaatidest, mis pileteid müüvad, siis ostsime piletimüüja käest pääsud praamile. Müüja oli mega muhe onu, kes ütles, et kapten viib meid kas või autoga loomaaeda, sest „you look special“. Hahhaaa. Ja tegi meile alla ka. Müüs õpilastele mõeldud piletid, mis olid rohkem kui poole odavamad kui täiskasvanute omad.

Loomaaias oli palju vaadata, kuna pole päriselus varem näiteks koaalasid, palju erinevaid papagoisid, tasmaania kuradeid jne näinud. Viimased olidki meie lemmikud, kuna nad olid lihtsalt nii armsad. Kõndisid ringi ja siis potsatasid kõhu peale maha nii, et jalad igalpool laiali. Olime umbes 2,5 h ringi käinud ja uudistanud, kui avastasime, et üks osa loomaaiast veel vaatamata, aga juba pannaksegi kinniJ Viimane osa küll ei olnud nii uudne, kuna seal elutsesid näiteks pelikanid, keda me juba puhtjuhuslikult Heirisson Island’il näinud olime.

Lisaks tasmaania kuratitele olid veel üliarmsad koaalad. Kas teadsite, et koaala magab umbes 20 tundi päevast ja kõige aktiivsem on ta öösel, kui ta süüa otsib/sööb. Nägimegi neid kõrgel puude okstel magamas. Kaisutasid puud ja olid niisama nunnud.

Järgmisel hommikul pidime kell 5 üles ärkama, kuna ei teadnud täpselt, kust ja mis kell meie transpordid East Perth Stationisse lähevad. Muidugi arvestasime veits valesti ja jõudsime ikkagi tund aega varem kohale. Perthis on lihtsalt nii hästi funktsioneeriv ühistransport. Quairading, ehk väikelinn, kus me hetkel oleme, asub Perthist umbes 2,5 tunni kaugusel, aga selline tunne on, et me oleksime kuskil middle of nowhere, next to nothing, sest et see nii väike. Umbes 1200 elanikku. Kõige haigem on see, et meie Vodafone kaardid, mis me ostsime lootuses neid igalpool kasutada, ei levi siin üldse. Niisiis läksime kohalikku postkontorisse Telstra kõnekaarti ostma. Nagu ka kõik muu siin, on ka see aetud nii keeruliseks. Me ei saanud oma telefonidesse kõnekaarte panna, kuna selleks on vaja mingit teist leviala asja, mitte 3G. Ja pidime ostma uue telefoni:D Mida iganes, ausõna. Ma usun, et tegelikult oleks saanud ma edukalt ka enda telefoniga hakkama, aga kuna seal oli suhteliselt odavalt mingi telefon ka müügis, siis otsustasime ikkagi selle osta. See tähendab, et mul nüüd kaks numbrit. Üks Vodafone’i oma +61415701086 ja teine Telstra oma +61477026734.

Ja üks asi veel, mis meid Erlega IGA KORD naerma ajab. Siin on IGALPOOL vaja passe. Mul siuke tunne, et ilma selleta ei tohi väljagi minna... Et osta netipulka, et aktiveerida sim-kaarti (mis on pre-paid, nii et ma ei tea, mis nad mu andmetega teevad)... Kohutav. Ime, et ilma selleta poest süüa saab osta. :D

Aga tööst räägime lähemalt, kui me ise ka teame, mida täpselt siin tegema peame.:)

Olles optimistid, lootsime, et saame sinna hostelisse jääda, kuhu esimesena läksime.

Nii ei läinud. Hostel oli täis bookitud. Seega pidime kiiresti uue ööbimiskoha leidma ja valida väga ei saanud. Esimeses hostelis olid võrreldes uuega väga luksuslikud tingimused. Meil oli telekas ja külmkapp oma toas, rääkimata puhtusest ja korrast. Selles peame tuba veel nelja inimesega jagama, kellest suur osa ei armasta enda järelt koristada. Hosteli üleüldiseks reegliks on see, et reegleid pole. Suitsetatakse peaaegu kõikjal ja peaaegu kõike, see on räpane ja haiseb (nõrganärviliste huvides ei hakka me pilte üles panema). Arvasime, et vähemalt on koht, kus magada. Eksisime. Magada me ei saanud. Sealsed prantslased mõtlesid, et öö on parim aeg prantsuse räpi kuulamiseks. Sellega kaasnes muidugi vali kaasalaulmine ja muu läbu ja lärm. Uinusime ja ka ärkasime selle saatel. Suurepärane!

Kuid sellel oli ka oma positiivne pool. Kuna hostel oli nii jäle, siis üritasime seal võimalikult vähe aega veeta. Käisime vaatamist väärivates kohtades ja tutvusime linnaga. Reedel käisime Heirisson Island’l. See on väike saar, kus elavad mõned vallabid (loe wannabe). Nad on inimsõbralikud ja paari küpsisega kergesti äraräägitavad. Väga armsad tegelased. Reedese päeva parimaks uudiseks oli see, et me saime tööle. Me saime tööle! Selle tähistamiseks võtsime saarele pudeli veini ja loomulikult sushit kaasa (siiani on kõik meie lõunad sushist koosnenud, see on siin odav ja maitsev) ning tegime endale mõnus äraolemise. Hostelisse ju kiiret polnud. Laupäeval läksime varavalges Aqwasse ja ookeani äärde. Ilm oli ilus, saime esimesed päevitusrandid ja sõime sushit. Aqwa oli väga põnev. Nägime haisid, raisid, kilpkonnasid ja muid mereelukaid, keda siiani vaid telekast näinud oleme.

Perth on siiani väga hea mulje jätnud. Oleme linnas nii palju ringi käinud, et tänaseks oskame mureta punktist A punkti B minna. Bussi- ja rongliiklus on äärmiselt lihtne ja mõistuspärane. Ja mis kõige parem – linnasisene ühistransport on tasuta. Linnapilt on ilus, kuid kohati pisut vastuoluline. Keset linna on mitmed pika ajalooga hooneid, mille kõrval kõrguvad modernsed uushooned. Ja tegelikkuses ei ole need hooned üldse eakad, vaid väliselt näevad sellised välja. Perthi vanimaks hooneks on 1836. aastal ehitatud kohtuhoone, mis täna täidab muuseumi funktsiooni. Seega on arusaadav, millest tuleneb nende ajaloojanu. Nende linna lugu on lihtsalt niivõrd lühike.

Me oleme harjunud juba palmide, papagoide ja ülisõbralike inimestega. Aga asi, millega me harjuda ei suuda on see, et teed ületades tuleb kõigepealt paremale vaadata. Kui sulle on ikka eluaeg õpetatud, et vaatad vasakule, siis paremale ja siis jälle vasakule ja nüüd pead seda vastupidi tegema. Ülemõistuse. Ja mõnel juhul vaatad, et juhi kohal istub beebi või koer. Siis mõtled korra, et oot-oot… ja vaatad uuesti ning meenub, et siin on rool ju teisel pool.

Kuigi olime Rainbow Lodge’s nelja öö eest maksnud, ei suutnud me seal kauem olla kui kolm ööd. Lahkelt pakuti, et raha nad küll tagasi ei maksa, aga kui me peaks veel kunagi Perthi tulema, siis on meid üks tasuta öö ootamas. Mis te arvate, kas me kasutame seda suurepärast pakkumist? Kindlasti mitte. Meil tekkis võimalus esimesse hostelisse tagasi tulla. Ei mõelnud kaua, täna hommikul (09.10) kolisime siia tagasi ja premeerisime end kahese toaga. Trauma, mis meile seal tekitati oli liiga suur, et kuuesesse tuppa minna. Olles end sisse seadnud, läksime WA Museum’sse. Siin on ka muuseumid tasuta. Soovituslikult tuleks väike annetus muuseumi heaks teha. Viibisime seal julgelt üle kahe tunni. Vaatamist oli väga palju. Tutvusime kohalike putukate, imetajate, roomajate, kivimite, aborigeenide eluga jne-jne. Pärast muuseumi läksime King’s Park’i. Olime seal eelnevalt õhtupimeduses käinud. Pargist avanes vapustav vaade tuledes linnale. Kuid ka päevavalguses oli seal väga palju vaadata. Äärmiselt palju meile tundmatuid taimi ja erinevaid vaateid linnale. Park on ikka tohutu suur ja väga paljud inimesed olid tulnud sinna piknikku pidama ja niisama jalutama. Me ei erinenud neist, võtsime toidu kaasa ning puhkasime murul jalga. Homme on meid Perthi loomaaed ootamas ja täna öösel muretu ja rahulik uni. Hurraa!

Esimene päev oli suhteliselt kurnav. Kuna me jõudsime Perthi nii hilja öösel, siis ei olnud mõtet hostelisse minna, ega ei saanud ka linna peale minna, nii et lihtsalt passisimegi lennujaamas. Kella üheksast olime hostelis, panime oma asjad hoiule ja läksime linna peale. Tõsine zombie tunne oli, kuna ei olnud väga magada saanud. Esimese hooga, kui jõudsime linna, siis avastasime, et olime oma passid maha jätnud ja no ilma nendeta ei saa me ikka mitte midagi tehtud siin:D Eks siis otsustasime, et läheme selle sama bussiga tagasi.. Mingi hetk ju peaks ikka sinna samasse peatusesse jõudma? Lõpuks kui olime arvatavasti siiski oma peatusest mööda sõitnud ja olime ainsad bussis, siis bussijuht pidas kinni ja küsis kus meil vaja minna on.:D Veits naljakas, et ta nii meie pärast muret tundis, aga no eks me tundusime siis eksinud. Pani meid ühes bussipeatuses maha ja ütles, et ta rääkis järgmise bussijuhiga, et ta meid peale korjaks. Ülimalt positiivne minu arvates, et inimesed on siin kõik nii abivalmid ja toredad.

Teisel katsel läks linnaskäik paremini. Leidsime juba panga kiiresti üles, sealt edasi tax office'isse ja poodi süüa ostma. Kui lõpuks oma asjad saime ajatud, siis olime nii väsinud, et pärast pesus käiku läksime magama. Ja nüüd kuna ma läksin kell kolm päeval magama, siis kell veerand kaks istun arvutis:D Proovin veel enne hommikut natuke magada, sest muidu ei õnnestu see jet lag'i maha raputamine üldse.

Saabumine

Neljandal oktoobril jõudsimegi Erlega Austraaliasse. Reis siia oli suhteliselt sündmustevaene, kuna ükski lend ei jäänud meeletult hiljaks ja pagas jõudis ilusti koos meiega Perthi. Singapuris saime küll tunda mõnusat soojust, aga see oli ka ajutine, sest Perthi jõudsime öösel – hetkel siin umbes sama jahe kui päeval Eestis. Aga kohalikud käivad ringi lühikestes riietes, nii et päev tõotab tulla paljulubav. Praegu kämpime lennujaamas, kuna hostelisse saame alles kella kümnest. Meiega samal lennul oli veel vähemalt 10 eestlast:D, mõnega suhtlesime ka natuke lootuses, et ehk saame mõnega taksot hostelisesse jagada, aga nemad otsustasid minna kohe linna peale tähistama. Esiteks, nii palju kui Mannu on rääkinud, siis nii kui nii pannakse kõik kohad siin juba kella kahest kinni, ja teiseks ei oleks olnud meil selleks jaksu ka. Siin vähemalt hea soe koht olemas.

Igaljuhul tahame Erlega võimalikult kiiresti sisse elada siinsesse elutemposse. Hetkel ei ole veel kohale jõudnud, et kui kaugele ja kui kauaks me Eestist ära tulime... Eks kahe kuu pärast saame aru, et kohe-kohe ei olegi kojuminekutJ