Naljakas, kuidas elu ikka kogu aeg trikke mängib. Kui olime juba pmt rohkem kui kuu aega tööd otsinud (ega me tegelikult väga ei pingatunud küll, aga siiski) saime LÕPUKS kõne Jobshop’ist, ehk siis tööagentuurist, et nad on meile töö leidnud. Perth’ist üle 700 km kaugusel Esperance’is on hotell (baar, bistroo, ööklubi), mis baaridaame otsib. Ja naljakas osa selle juures on see, et tegelikult olime saatnud sinna samasse kohta CV-d juba paar nädalat varem ning nad põhimõtteliselt juba ütlesid, et koht on teie, kui äkitselt oma meelt muutsid. Igaljuhul. Teisel katsel õnnestus meil siiski endale siit töö ka saada.

Esimene nädal saime Erlega ööbida suures manager’i korteris, sest kõik töötajate toad olid hõivatud. Väga kahju tõesti! Meil oli kummalgi oma tuba, lisaks veel uhke vannituba, mida kõik kadetsevad, ja elutuba/köök. Nüüd oleme küll alumisele korrusele kolinud, kus teised töötajad meid vastu võtsid lausega „Welcome to the dungeon!“... Tegelikult ei ole asi üldse nii hull! Peame küll jagama Erlega ühte väikest tuba, väikeste vooditega, WC-d, mille uks ei käi kinnigi (ei, mitte lukku, vaid seda ei saa isegi kinni korralikult tõmmata), mega pisikest telekat, mis tegelikult ei tööta... Lisaks selle luksusele on Erle veendunud, et jagame seda kõike veel väikse hiirepoisiga ka! Aga ma ei usu, et meie toas nad on. Ma nägin küll hiirt soomlase Billy toas, mis on kaks tuba meist edasi, aga ma lihtsalt eitan, et ta meie tuppa ka vahepeal tuleb, sest nii on mulle endale lihtsalt kergem! Samas on siin „all“ ikka toredam, sest pidavalt istume teiste tüdrukutega (ja Billy’ga) väljas, jutustame, kuulame muusikat ja naerame end ilusamaks.

Rääkides töökaaslastest.. Kindlasti ei saa midagi meie super maasika seltskonnaga võrreldagi, aga ka meil siin Pier Hotel’is on suurepärane seltskond! Kuna enamus tüdrukud on siiski backpackerid, siis kõigi suhtumine on väga avatud ja rõõmsameelne. Olles tööl peab KOGU AEG midagi tegema.. Isegi kui midagi teha ei ole, pead teesklema, et töötad. „Because cameras are always watching!“ True story. Tuleb välja, et meie hotelli omanikel on vabaajaveetmiseks kujunenud välja töötajate järele nuhkimine. Ma ei tea küll tegelikult, kui tõetruu see on, aga igaksjuhuks ei hakka riski ka võtma. Õhtul töötades on alati ka üks bar-manager tööl. Neid on meil kaks ja ma võin vanduda, et üks on Anti Kustassoo Austraalia sugulane. Ta lihtsalt näeb nii sarnane temaga välja, isegi räägib kuidagi sarnaselt. Paratamatult kuidagi ikkagi võrdleme pidevalt seda kohta Maasikaga. Ööklubi pole siin küll midagi suurt ja erilist, aga inimesi ikka käib, sest see on Esperance’i  ainus ööklubi.

 

Viis korda nädalas peame töötama ja kaks päeva on vaba. Arvatavasti hakkabki meil olema pühapäev ja esmaspäev pidevalt vaba. Niisiis kaks päeva, et teha mida iganes! Lubasime Erlega, et oma vabadel päevadel kaua ei maga, vaid alustame oma avastustega kohe hommikul. See esmaspäev oli esimene vaba päev. Jalutasime ranna ääres, kusjuures vaade on tõesti imeline! Nägime kohaliku hülge Sammy ära, kes pesitsebki kogu aeg ranna ääres ja ootab, kuni inimesed teda toidavad. Ja ega ta näljas ei ole! See on vist kõige suurem sea lion, keda näinud olen! Aga sellegi poolest üliarmas!!! Lisaks käisime veel kohalikus muuseumis, mis on täis igast vana ja lahedat kraami.

 Pesupulbritest rongideni! Isegi meile, eestlastele, tulid mõned asjad tuttavad ette. Nagu vana hea OMO või Persil (jah, neil on need reaalselt muuseumis). 

Tegelikult ei ole austraallastel lihtsalt väga pikka ajalugu nagu näiteks eurooplastel on. Ju sellepärast on neil muuseumid täis asju, mida mina isegi oma lapsepõlvest mäletan. Paljud austraallased huvituvad nt Eesti ajaloost, kuna neil lihtsalt pole midagi sellist. Isegi nt mingid kindlused, lossid ja mõisad on neile väga erilised. Mitte meile ei oleks, aga neile on veel erilisemad... 

Oma vaba päeva viimaseks tegevuseks otsustasime sõita Pink Lake’i äärde, mis on kohe linna ääres. Googlist lugedes ja pilte vaadates olin päris elevil, sest et see tõesti nägi niiiii roosa välja. Reaalsus oli veidike teine. Järve värvus oli nagu igal teisel järvel ikka. Järgmine päev kohalike käest kuulsin, et see järv ei ole pea viis aastat roosa olnud, kuna veetase on liiga kõrge. Oh well. Vähemalt saime nautida sinihallitusjuustu ja maitsvaid koogikesi.

PS! Näide minu ilusast eesti keele oskusest! Sellel pildil on klaviaator! Jah, tahtsin öelda süntesaator.

Eks kui järgmine vaba päev tuleb, siis saame jälle millestki kirjutada! Tööst ei ole midagi väga põnevat jagada.

Päikest ja olge tublid!

Auto ja Margaret River

Iga bäkkpäkker jõuab faasi, mil ta muretseb endale auto. Muretseb on just õige sõna, sest autoostu ja omamisega kaasneb mure ja peavalu. Meiegi oleme nüüd selles faasis. Soetasime endale vanahea Ford Falconi, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli suurepärane. Kuna me ise autodest suurt ei tea, siis võtsime asjatundja kaasa, kes vaatas kõiki olulisi juppe ja näitajaid. Auto läbis edukalt kõik testid ning heakskiit selle ostmiseks oli olemas. Tema ainuke viga oli see, et konditsioneer ei töötanud, aga see viga oli parandatav. Olime väga uhked ja õnnelikud oma auto üle, sest see ei ole mitte tavaline auto, see on meie esimene auto. See auto jääb meelde!

Meie õnn jäi kahjuks lühikeseks, sest auto langes koomasse. Nimelt läksime Quairadingusse, et konditsioneer ära parandada. Sinna sõit kulges muretult. Olime ikka veel uhked ja õnnelikud. Olime veel uhkemad ja veel õnnelikumad, kui konditsioneer parandatud sai, sest 38-kraadise kuumusega on see hädavajalik. Õlid-veed kontrollidud, võis sõit alata. Olime tagasiteel Perthi, see on Quairadingust umbes kahe tunni kaugusel. Sõidu algus oli sujuv, olime läbinud umbes 80 kilomeetrit. Kuni ühel hetkel ei reageerinud auto enam gaasipedaalile. Üritasime selle vaikselt tee äärde suunata ning uurida, milles probleem on. Kui autost väljusime, nägime kapoti alt tulevat suitsu, mis ilmselgelt meid hirmust tarduma pani. Kumbki meist ei julgenud kapotti avada, sest kes meist ei ole näinud filmidest, kuidas autod plahvatavad. Olime kindlat, et see on ka meie auto saatus. Nii me siis seisime seal tee ääres oma suitseva autoga. Helistasime Quairadingus elavale sõbrale, et mis siis nüüd saab. Ta lubas kohale tulla ning meie paanikat leevendada. Sel ajal kui ootasime, saabus meieni üks Aussi abivalmis perekond, kes meie auto varju tõmbas ning igal muul viisil meie tuju paremaks üritas teha, pakkudes süüa-juua ning seltskonda. Pereisa vaatas auto üle ja ütles, et ilmselt oli see selle auto viimane sõit. Oehh… Kiirust ületades saabus meie sõber, kes kordas sama juttu, kuid andis ka natuke lootust, et äkki pole asjad ikka nii hullud. Ta andis meile oma auto, millega Perthi sõita ning ise jäi puksiiri ootama. Õhtul saime kõne, milles selgitati, et ilmselt oli radiaatoris (see oli peaaegu uhiuus) mõra, mille tulemusel vesi välja lekkis ning mootor üle kuumenes. Autos olev seier näitas muidugi, et temperatuuriga on kõik korras ning muid märke me lugeda ei osanud. Kuid kuna antud Fordi mudel on siin väga levinud, siis saime uue mootori ja radiaatori superhinnaga. Kas meie auto ärkab koomast, on veel vara öelda, aga kõik näitajad lubavad seda arvata.

Olime üsna pikalt ja tulutult tööd otsinud. Erinevatest agentuuridest öeldi, et neil ei ole hetke kahele tüdrukule tööd pakkuda.

Kuna meil oli sellest olukorrast üsna kõrini, siis otsustasime ise paariks päevaks Margaret Riverisse tööjahile minna. Kuna meie auto seisund ei lubanud tal sõita, siis kasutasime sinna minekuks sõbra autot. Eelmisel päeval helistasime erinevatesse pubidesse-hotellidesse ja küsisime, kas neil on tööjõudu vaja. Mõnest kohast saime jaatava vastuse ning järgmisel päeval alustasime sõitu. Teel Margaret Riverisse käisime veel Busseltonis ja Dunsboroughs. Võrratult kena kant, kõrged puud ja uskumatult kenad rannad. Esimesel päeval olime asjalikud, käsime pubist pubisse oma CV-dega. Midagi 100% kindlat ei öeldud kuskil, kuid anti lootust ja lubati helistada, kui neil meile midagi pakkuda on. Hiljem kuulsime, et paarist kohast helistati meie eelmisele ülemusele ning uuriti meie kohta.

Teisel päeval külastasime paari turistiatraktsiooni. Käisime koobastes ronimas. Esimeses koopas käimine oli lihtne jalutuskäik. Kuid samas oli see väga kena. Uskumatu, milleks loodus võimeline on. Mitmete tuhandete aastate jooksul on sinna tekkinud haprad kristallid ja muud kivimid. Kustutasime korraks oma taskulambid ja kiivri küljes olevad tulukesed ning nautisime pimedust. Ulmeline ja natuke kõhe! Seal oli nii pime ja nii vaikne.

Ainuke heli, mida kuulsime oli veepiiskade tilkumine. Pärast esimest mõtlesime ühte koobast veel külastada. Selleks oli Giants Cave. Tasusime pileti eest, võtsime oma

kiivri ja taskulambid ning piletitädi rääkis põgusalt, mis meid ees ootab. Kõigepealt vaatas ta meie jalad üle ning pidime plätad kinniste jalanõude vastu vahetama. Koobas on peaaegu 600 meetrit pikk ning 90 meetrit sügav. Esialgu olime üsna muretud (mida on näha ka juuresoleval pildil), me ei teadnud veel, mis meid ees ootab. Tädi ütles, et paaris kohas tuleb redelist üles ronida, aga see ei ole väga keeruline ning siis ühes kohas köiest laskuda. Reaalsus oli teine!

Redeleid, millest ronida, oli vähemalt neli järjest ning viimane asus eelviimasest nii kaugel, et pidime põhimõtteliselt üle kuristiku ronima. Füüsiline vorm sai proovile pandud. Lisaks redelitele oli meeletult treppe, millest üles ja alla ronida ning mõni koht oli nii kitsas, et kui me tagumikud natuke suuremad oleksid, siis oleksime sinna kinni jäänud. Pärast seda seiklust läksime ujuma, sest keha vajas jahutust. Otsisime oma rätikuid ja ujukaid kohvritest ning kuna mina olin selle päeva autojuht, siis olid võtmed minu käes. Pahaaimamatult panin võtmed pagasnikusse (sest otsisin oma asju sealt) ning pahaaimamatult lõi Merle selle kinni. Sellele autol ei ole seda tavapärast nuppu, millele vajutades pagasnik avaneb. Sellel autol on see nupp, võtmete küljes oleval puldil, aga võtmed on pagasnikus. Ilmselt luges Merle mõttes mitmeid kordi kümneni, sest ta ei tahtnudki mind kägistada või muul viisil karistada, vaid ütles rahulikul toonil, ära kunagi võtmeid pagasnikusse pane. Olime juba peas mitu stsenaariumit läbi mõelnud. Esimene võimalus üritame tagumiste istmete kaudu kuidagi pagasiruumi pääseda, teiseks jääme ootama, millal autoomanik varuvõtmetega Margaret Riverisse jõuab. Õnneks selgus telefonikõnes autoomanikuga, et sellele masinal on üks salapärane nupp, mis asub kindalaekas ning millele vajutades pagasnik avaneb. Lõppe hea, kõik hea.

Sellest hetkest meie õnn pöördus. Järgmisel hommikul saime kõne Esperancest, et oleme sinna tööle oodatud ning auto on ka tänaseks elule puhutud. Kõigest täpsemalt järgmises postituses. Jääge meiega!