Frenchman's Peak

Kokkulepe sai tehtud, et oma vabasid päevi me maha ei maga. Oleme seda kenasti pidanud. Peaaegu… Suurel reedel lubasime endale natuke pikemat und ja kuhugi väljasõidule ei läinud. Esmaspäeval aga lõime autole hääled sisse ja suundusime Frenchman's Peak’i poole. See on jällegi üks sinnapeabminema koht. Frenchman’s Peak on 262 meetri kõrgune mägi, mis näeb välja nagu hiiglaslik kivi. Raja alguses on hoiatuskiri, et mäkke ronimiseks peab heas füüsilises vormis olema.

Pidasime aru ja võtsime riski ning läksime teele. Oleks oluliselt lihtsam olnud, kui me oleks väheke mõelnud ja kinnised jalanõud jalga pannud. Sandaalidega ronimine tegi raja läbimise väheke ekstreemsemaks. Kuid selle vaate pärast, mis tipust avanes, võiksin ma ka käte peal sinna ronida.

See oli tõesti võrratu, kõik need helesinised rannad ja väiksed saarekesed. Pärast sellist füüsilist tegevust läksime rand, tegime paar ujumisliigutust, kohtasime kahte eestlast ja paari kohalikku (kängurud).

Vot nii lühidalt seekord. Järgmise vaba päevani. Päikest!

Twilight beach ja päev Michael'iga

Nagu lubatud, sai ka seekord vabadel päevadel nii mõndagi põnevat tehtud. Pühapäeval ei olnud küll väga jaksu vara ärgata, kuna laupäeval pidime siiski kaua töötama. Reedeti ja laupäeviti on ka ööklubi lahti. Igaljuhul ärkasin töökaaslase koputuse peale keskpäeval ja väga hästi, et ta meid üles äratas, muidu oleks veel imeilusa päeva lihtsalt maha maganud!

Otsustasime minna väiksele tripile Twilight beach’ile. See on lihtsalt hämmastav, kui ilusad rannad siin on. Mul on tõesti raske uskuda, et kusagil Austraalias võiks veel ilusamad rannad olla! Nagu pildiraamatus, ausõna – valge liiv ja supersinine meri. Lisaks meeletult kaunis vaade suurtele kividele, mis rannaümbrust kaunistavad. Olen lummatud. Twilight beach on kohalikke seas väga populaarne, lisaks oma ilule, on see ka hea koht surfamiseks ning kivilt hüpete tegemiseks.

Viimast ei tohi küll teha, kui rannavalve seal on, sest et see on väga ohtlik, kuid nii pea, kui nad läinud on, leidub hulljulgeid. Just nimelt hulljulgeid, minu arvates, kuna näiteks üks kohalik noor poiss, kes seda samuti teha proovis, kukkus ja lõi oma pea vastu kivi ära... Ei oleks alguses tähelegi pannud, et ta natuke naljakas on, aga pärast seda nädalavahetust, kui ta mind ööklubis jälitama hakkas, mõtlen natuke teistmoodi:D Veetsime rannas mõned tunnid ja see oli nii mõnus! Üle pika aja sai lihtsalt lõõgastuda ja päevitada. Vesi on küll külm, kuna see on Antartika ookean, mitte India oma, nagu Põhjas ja Läänes, aga mulle meeldib! Hea karastav. Nii kui nii olen hüljes ju:)

Esmaspäeval magasime jällegi kaua, kuna ühel töökaaslasel oli eelneval päeval (ehk 1.aprill) sünnipäev. Eriti halb päev, kui sündida, kui minu käest küsida. Üks suur nali ju. Igaljuhul. Kella kaheteistkümnest suundusime jälle tegudele ehk meie üks töökaaslastest viis meid väiksele tuurile kohalikke vaatamisväärsusi imetlema. Michael on meie restoranis pitsakokk, kuid vabal ajal meeldib talle surfata. Ja mitte ainult meeldib, vaid ta on pea kümnendi lihtsalt ringi kolinud vaid selleks, et paremaid randu surfamiseks leida. Hetkel on ta Esperance’iga väga rahul, ning ta on siin üle kahe aasta juba olnud. Lisaks on tal kaks üliarmast koera ja papagoi, kes ei ole nii üliarmas... Vähemalt võõraste vastu. 

Koertest nii palju, et tal on labrador ja chihuahua. Kui pisem pole mitte üldse värisev sülekoer, vaid vastupidi. Kuna ta lahutati oma emast väga varakult, siis ta pigem arvab, et suur labrador on ta ema. Ja käitub ka nagu boss! Mehed talle ei meeldi, kui siis ainult Michael, keda ta jumaldab, aga naistega on ta väga sõbralik:) 

Papagoi on tal halli-roosa sulestikuga ja võõraste vastu väga õel! Ei julgenud lähedalegi minna, kuna pidi kohe hammustama (mida linnud tegelikult teevad?!?). Aga jällegi Michael on ta suur armastus. Kuna tal on tiivad pügatud, et ta minema ei saaks lennata, lastakse tal maja peal lihtsalt ringi jalutada. Kui Michael seal on, siis jälitavad kõik tema koduloomad teda toas tuppa ja papagoi aina korrutab: „Gimme kiss, gimme kiss“. Kui armas!!! 

Aga siis vaatamisväärsustest! Michael viis meid oma ute’iga kõige pealt suure kivi otsa (see oli küll „kivi“ a no, et te paremini aru saaksite, siis kujutage seda, kui kaljuna)! Ma ei usu, et mitte keegi teine isegi mõtleks sinna otsa sõitmisele, aga tema on seda korduvalt teinud..

Isegi teades, et see ei ole tema esimene kord, ei teinud see mind vähem murelikuks, kui olime juba põhimõtteliselt tipus ja auto oli peaaegu külje peal... Ma olin juba valmis kümne küünega istmest kinni haarama ja leppima, et me varsti veereme sealt alla. Õnneks läks kõik hästi! Jalad küll värisesid all, aga õnnestus siiski ka paar pilti teha. Allasõit polnud palju parem! Mingi hetk, kui autojuht ikka „oh, shit“ ütleb, siis tuleb ikka hirm peale küll. Hämmastav! Austraalia mehed ja nende nelikveoga ute’id, ma ütlen!!! Neid vist on juba sündides rooli taha pandud...

Järgnevalt sõitsime mööda randa umbes pool tundi! Samuti mega lahe kogemus. Esiteks, et on juba nii pikk rand, et nii kaua saab sõita ja teiseks, oli vaade imeline. Minu arvates võiks ookeani ääres lihtsalt istuda ja vett vaadata tundide kaupa. Kuidagi hüpnotiseeriv...

 Suundusime sellise ranna äärde, mida kutsutakse Lucky Bay’ks. Õnnelik rand tõesti, isegi minul ja Erlel õnnestus metsikud känguruud ära näha. No nii, korralikult ära näha. :D Sellel rannal lihtsalt PIDIME ujuma minema, sest see oli veel ilusam, kui mõni eelmine, mida näinud olime. Lisaks sellele, et liiv lumivalge oli, krudises see ka, nagu mõni laulev rand Hiiumaal...

 Ma ei imesta ka, et austraallased nii rõõmsameelsed inimesed on, kui nii palju ilu on lihtsalt ümberringi!

Pärast seda käisime ka rannas, kus hai ühelt kohalikult jala otsast ampsas. Naljakas on see, et selle ranna ääres oli silt, et ohtlik rand haide pärast, kui tegelikult on haid igalpool... Lihtsalt kuna seal oli midagi sellist juhtunud, siis on silt üles pandud. Kui suur tõenäosus on ikka, et välk ühte kohta kaks korda lööb? Juhtub muidugi, aga siiski...

Igaljuhul oli väga tore esmaspäev ja võime Michael’ile tänulikud olla, et meid jaksas ringi sõidutada. Oma autoga ei oleks me pooltki seda kogemust saanud, mis tema sõiduoskuste ja autoga.

Järgmine vaba päev on reedel, mis on ühtlasi ka Good Friday, mis päeval on üle Austraalia kõik pubid suletud. Lubasime ka meie seda tähistada grilli, õlle, hea seltskonna, muusika ja lõkkega:)

Jällelugemiseni!

ÄMBER?!?! Sina või?

...ehk naersime eesti keele rikkuse pihta.

Naljakas, kuidas elu ikka kogu aeg trikke mängib. Kui olime juba pmt rohkem kui kuu aega tööd otsinud (ega me tegelikult väga ei pingatunud küll, aga siiski) saime LÕPUKS kõne Jobshop’ist, ehk siis tööagentuurist, et nad on meile töö leidnud. Perth’ist üle 700 km kaugusel Esperance’is on hotell (baar, bistroo, ööklubi), mis baaridaame otsib. Ja naljakas osa selle juures on see, et tegelikult olime saatnud sinna samasse kohta CV-d juba paar nädalat varem ning nad põhimõtteliselt juba ütlesid, et koht on teie, kui äkitselt oma meelt muutsid. Igaljuhul. Teisel katsel õnnestus meil siiski endale siit töö ka saada.

Esimene nädal saime Erlega ööbida suures manager’i korteris, sest kõik töötajate toad olid hõivatud. Väga kahju tõesti! Meil oli kummalgi oma tuba, lisaks veel uhke vannituba, mida kõik kadetsevad, ja elutuba/köök. Nüüd oleme küll alumisele korrusele kolinud, kus teised töötajad meid vastu võtsid lausega „Welcome to the dungeon!“... Tegelikult ei ole asi üldse nii hull! Peame küll jagama Erlega ühte väikest tuba, väikeste vooditega, WC-d, mille uks ei käi kinnigi (ei, mitte lukku, vaid seda ei saa isegi kinni korralikult tõmmata), mega pisikest telekat, mis tegelikult ei tööta... Lisaks selle luksusele on Erle veendunud, et jagame seda kõike veel väikse hiirepoisiga ka! Aga ma ei usu, et meie toas nad on. Ma nägin küll hiirt soomlase Billy toas, mis on kaks tuba meist edasi, aga ma lihtsalt eitan, et ta meie tuppa ka vahepeal tuleb, sest nii on mulle endale lihtsalt kergem! Samas on siin „all“ ikka toredam, sest pidavalt istume teiste tüdrukutega (ja Billy’ga) väljas, jutustame, kuulame muusikat ja naerame end ilusamaks.

Rääkides töökaaslastest.. Kindlasti ei saa midagi meie super maasika seltskonnaga võrreldagi, aga ka meil siin Pier Hotel’is on suurepärane seltskond! Kuna enamus tüdrukud on siiski backpackerid, siis kõigi suhtumine on väga avatud ja rõõmsameelne. Olles tööl peab KOGU AEG midagi tegema.. Isegi kui midagi teha ei ole, pead teesklema, et töötad. „Because cameras are always watching!“ True story. Tuleb välja, et meie hotelli omanikel on vabaajaveetmiseks kujunenud välja töötajate järele nuhkimine. Ma ei tea küll tegelikult, kui tõetruu see on, aga igaksjuhuks ei hakka riski ka võtma. Õhtul töötades on alati ka üks bar-manager tööl. Neid on meil kaks ja ma võin vanduda, et üks on Anti Kustassoo Austraalia sugulane. Ta lihtsalt näeb nii sarnane temaga välja, isegi räägib kuidagi sarnaselt. Paratamatult kuidagi ikkagi võrdleme pidevalt seda kohta Maasikaga. Ööklubi pole siin küll midagi suurt ja erilist, aga inimesi ikka käib, sest see on Esperance’i  ainus ööklubi.

 

Viis korda nädalas peame töötama ja kaks päeva on vaba. Arvatavasti hakkabki meil olema pühapäev ja esmaspäev pidevalt vaba. Niisiis kaks päeva, et teha mida iganes! Lubasime Erlega, et oma vabadel päevadel kaua ei maga, vaid alustame oma avastustega kohe hommikul. See esmaspäev oli esimene vaba päev. Jalutasime ranna ääres, kusjuures vaade on tõesti imeline! Nägime kohaliku hülge Sammy ära, kes pesitsebki kogu aeg ranna ääres ja ootab, kuni inimesed teda toidavad. Ja ega ta näljas ei ole! See on vist kõige suurem sea lion, keda näinud olen! Aga sellegi poolest üliarmas!!! Lisaks käisime veel kohalikus muuseumis, mis on täis igast vana ja lahedat kraami.

 Pesupulbritest rongideni! Isegi meile, eestlastele, tulid mõned asjad tuttavad ette. Nagu vana hea OMO või Persil (jah, neil on need reaalselt muuseumis). 

Tegelikult ei ole austraallastel lihtsalt väga pikka ajalugu nagu näiteks eurooplastel on. Ju sellepärast on neil muuseumid täis asju, mida mina isegi oma lapsepõlvest mäletan. Paljud austraallased huvituvad nt Eesti ajaloost, kuna neil lihtsalt pole midagi sellist. Isegi nt mingid kindlused, lossid ja mõisad on neile väga erilised. Mitte meile ei oleks, aga neile on veel erilisemad... 

Oma vaba päeva viimaseks tegevuseks otsustasime sõita Pink Lake’i äärde, mis on kohe linna ääres. Googlist lugedes ja pilte vaadates olin päris elevil, sest et see tõesti nägi niiiii roosa välja. Reaalsus oli veidike teine. Järve värvus oli nagu igal teisel järvel ikka. Järgmine päev kohalike käest kuulsin, et see järv ei ole pea viis aastat roosa olnud, kuna veetase on liiga kõrge. Oh well. Vähemalt saime nautida sinihallitusjuustu ja maitsvaid koogikesi.

PS! Näide minu ilusast eesti keele oskusest! Sellel pildil on klaviaator! Jah, tahtsin öelda süntesaator.

Eks kui järgmine vaba päev tuleb, siis saame jälle millestki kirjutada! Tööst ei ole midagi väga põnevat jagada.

Päikest ja olge tublid!

Auto ja Margaret River

Iga bäkkpäkker jõuab faasi, mil ta muretseb endale auto. Muretseb on just õige sõna, sest autoostu ja omamisega kaasneb mure ja peavalu. Meiegi oleme nüüd selles faasis. Soetasime endale vanahea Ford Falconi, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli suurepärane. Kuna me ise autodest suurt ei tea, siis võtsime asjatundja kaasa, kes vaatas kõiki olulisi juppe ja näitajaid. Auto läbis edukalt kõik testid ning heakskiit selle ostmiseks oli olemas. Tema ainuke viga oli see, et konditsioneer ei töötanud, aga see viga oli parandatav. Olime väga uhked ja õnnelikud oma auto üle, sest see ei ole mitte tavaline auto, see on meie esimene auto. See auto jääb meelde!

Meie õnn jäi kahjuks lühikeseks, sest auto langes koomasse. Nimelt läksime Quairadingusse, et konditsioneer ära parandada. Sinna sõit kulges muretult. Olime ikka veel uhked ja õnnelikud. Olime veel uhkemad ja veel õnnelikumad, kui konditsioneer parandatud sai, sest 38-kraadise kuumusega on see hädavajalik. Õlid-veed kontrollidud, võis sõit alata. Olime tagasiteel Perthi, see on Quairadingust umbes kahe tunni kaugusel. Sõidu algus oli sujuv, olime läbinud umbes 80 kilomeetrit. Kuni ühel hetkel ei reageerinud auto enam gaasipedaalile. Üritasime selle vaikselt tee äärde suunata ning uurida, milles probleem on. Kui autost väljusime, nägime kapoti alt tulevat suitsu, mis ilmselgelt meid hirmust tarduma pani. Kumbki meist ei julgenud kapotti avada, sest kes meist ei ole näinud filmidest, kuidas autod plahvatavad. Olime kindlat, et see on ka meie auto saatus. Nii me siis seisime seal tee ääres oma suitseva autoga. Helistasime Quairadingus elavale sõbrale, et mis siis nüüd saab. Ta lubas kohale tulla ning meie paanikat leevendada. Sel ajal kui ootasime, saabus meieni üks Aussi abivalmis perekond, kes meie auto varju tõmbas ning igal muul viisil meie tuju paremaks üritas teha, pakkudes süüa-juua ning seltskonda. Pereisa vaatas auto üle ja ütles, et ilmselt oli see selle auto viimane sõit. Oehh… Kiirust ületades saabus meie sõber, kes kordas sama juttu, kuid andis ka natuke lootust, et äkki pole asjad ikka nii hullud. Ta andis meile oma auto, millega Perthi sõita ning ise jäi puksiiri ootama. Õhtul saime kõne, milles selgitati, et ilmselt oli radiaatoris (see oli peaaegu uhiuus) mõra, mille tulemusel vesi välja lekkis ning mootor üle kuumenes. Autos olev seier näitas muidugi, et temperatuuriga on kõik korras ning muid märke me lugeda ei osanud. Kuid kuna antud Fordi mudel on siin väga levinud, siis saime uue mootori ja radiaatori superhinnaga. Kas meie auto ärkab koomast, on veel vara öelda, aga kõik näitajad lubavad seda arvata.

Olime üsna pikalt ja tulutult tööd otsinud. Erinevatest agentuuridest öeldi, et neil ei ole hetke kahele tüdrukule tööd pakkuda.

Kuna meil oli sellest olukorrast üsna kõrini, siis otsustasime ise paariks päevaks Margaret Riverisse tööjahile minna. Kuna meie auto seisund ei lubanud tal sõita, siis kasutasime sinna minekuks sõbra autot. Eelmisel päeval helistasime erinevatesse pubidesse-hotellidesse ja küsisime, kas neil on tööjõudu vaja. Mõnest kohast saime jaatava vastuse ning järgmisel päeval alustasime sõitu. Teel Margaret Riverisse käisime veel Busseltonis ja Dunsboroughs. Võrratult kena kant, kõrged puud ja uskumatult kenad rannad. Esimesel päeval olime asjalikud, käsime pubist pubisse oma CV-dega. Midagi 100% kindlat ei öeldud kuskil, kuid anti lootust ja lubati helistada, kui neil meile midagi pakkuda on. Hiljem kuulsime, et paarist kohast helistati meie eelmisele ülemusele ning uuriti meie kohta.

Teisel päeval külastasime paari turistiatraktsiooni. Käisime koobastes ronimas. Esimeses koopas käimine oli lihtne jalutuskäik. Kuid samas oli see väga kena. Uskumatu, milleks loodus võimeline on. Mitmete tuhandete aastate jooksul on sinna tekkinud haprad kristallid ja muud kivimid. Kustutasime korraks oma taskulambid ja kiivri küljes olevad tulukesed ning nautisime pimedust. Ulmeline ja natuke kõhe! Seal oli nii pime ja nii vaikne.

Ainuke heli, mida kuulsime oli veepiiskade tilkumine. Pärast esimest mõtlesime ühte koobast veel külastada. Selleks oli Giants Cave. Tasusime pileti eest, võtsime oma

kiivri ja taskulambid ning piletitädi rääkis põgusalt, mis meid ees ootab. Kõigepealt vaatas ta meie jalad üle ning pidime plätad kinniste jalanõude vastu vahetama. Koobas on peaaegu 600 meetrit pikk ning 90 meetrit sügav. Esialgu olime üsna muretud (mida on näha ka juuresoleval pildil), me ei teadnud veel, mis meid ees ootab. Tädi ütles, et paaris kohas tuleb redelist üles ronida, aga see ei ole väga keeruline ning siis ühes kohas köiest laskuda. Reaalsus oli teine!

Redeleid, millest ronida, oli vähemalt neli järjest ning viimane asus eelviimasest nii kaugel, et pidime põhimõtteliselt üle kuristiku ronima. Füüsiline vorm sai proovile pandud. Lisaks redelitele oli meeletult treppe, millest üles ja alla ronida ning mõni koht oli nii kitsas, et kui me tagumikud natuke suuremad oleksid, siis oleksime sinna kinni jäänud. Pärast seda seiklust läksime ujuma, sest keha vajas jahutust. Otsisime oma rätikuid ja ujukaid kohvritest ning kuna mina olin selle päeva autojuht, siis olid võtmed minu käes. Pahaaimamatult panin võtmed pagasnikusse (sest otsisin oma asju sealt) ning pahaaimamatult lõi Merle selle kinni. Sellele autol ei ole seda tavapärast nuppu, millele vajutades pagasnik avaneb. Sellel autol on see nupp, võtmete küljes oleval puldil, aga võtmed on pagasnikus. Ilmselt luges Merle mõttes mitmeid kordi kümneni, sest ta ei tahtnudki mind kägistada või muul viisil karistada, vaid ütles rahulikul toonil, ära kunagi võtmeid pagasnikusse pane. Olime juba peas mitu stsenaariumit läbi mõelnud. Esimene võimalus üritame tagumiste istmete kaudu kuidagi pagasiruumi pääseda, teiseks jääme ootama, millal autoomanik varuvõtmetega Margaret Riverisse jõuab. Õnneks selgus telefonikõnes autoomanikuga, et sellele masinal on üks salapärane nupp, mis asub kindalaekas ning millele vajutades pagasnik avaneb. Lõppe hea, kõik hea.

Sellest hetkest meie õnn pöördus. Järgmisel hommikul saime kõne Esperancest, et oleme sinna tööle oodatud ning auto on ka tänaseks elule puhutud. Kõigest täpsemalt järgmises postituses. Jääge meiega!

Veel Kulinist

Nii… Käsil on teine nädal Kulinis. Tänaseks oleme istutanud liiga palju puid. Usun, et kui puude istutamist ka unes näha, siis seda on liiga palju. Ühe aluse peal on ruumi sajale taimele. Kahe tunni jooksul teeme ära keskmiselt 20 alust. Päevas töötame kaheksa tundi. Lihtne matemaatika ütleb, et istutame päevas 8000 puud. See teeb 40 000 istikut nädalas. Planeet võib meid kiita! Töö iseloom on väga-väga üskluine. Ma ei suudakski seda tööd üle kahe nädala teha. Kui esimesel nädalal streikis mu keha, siis sellel nädalal teeb seda vaim. Uskumatu, kuidas lõunapausid lähevad lennates ja tööd tehes tundub iga minut tunnina. Kõige hullem, mis tööd tehes juhtuda saab, on see, et empeka aku saab tühjaks. Olen väga suure osa oma muusikakogust siin ära kuulanud. Boogie Wonderlandi saatel on nii mõnigi puu endale uue elu saanud.

Hosteli elust pole paraku midagi põnevat rääkida. Kõik on väga toredad ja korralikud tüdrukud. Kuna hommikud algavad varakult, siis kella kümneks on kõik juba kotil. Aaa… Ainukesed, kes ei ole nii väga toredad on kanadalased. Olen alati öelnud, et ega sealt Kanadast midagi head ei tule. Nüüd olen selles veendunud.

Kulin on tuntud oma basseini ja liutoru poolest. See on meil tänaseni paraku proovimata ja ilmselt nii see ka jääb, sest bassein ja ka kõik muud asutused (pood, postkontor jne) suletakse kell 6 või enne seda ja meie tööpäev lõppeb kell 5.30.

Igal oktoobril toimub siin Kulin Bush Races. Oletan, et see on analoogne Eestis kunagi toimunud Vidrike Galopi sarjaga. Ja tänu sellele üritusele kaunistavad linna plekkhobused. Võimalik, et liialdan, kui ütlen kaunistavad, aga tegelikult on need mõnel juhul päris vaimukad. Loodame varsti pilte teha, siis saate aru, millest räägin.

Meie viimase aja suursündmuseks on see, et käisime Westonias. Mitmel juhul on kuuldud, et oleme sealt pärit. Otsustasime, et see on koht, kus peame ära käima. Kena väike linnake. Tegime kohustusliku pildi linnasildi juures ära, läksime pubisse, võtsime väikse joogi ning ostsime mälestuseks stubbie holderi. Ja siis tagasi Quairdingusse.

Kätlin, ma vabandan, aga ka see postitus ei klassifitseeru õppimisest kõrvalehiilimise alla. Loodame järgmisel korral su standarditele vastata. Hetkel oleme nädalavahetuse ootuses. Tuleb pikk nädalavahetus. Esmaspäev on püha ja seega vaba päev. Me pole veel selgusele jõudnud, mida tähistatakse. Neil on siin pühadega veidrad lood. Näiteks, kui juhtub, et püha satub nädalavahetusele, siis on sellele järgnev esmaspäev vaba. Nüüd me mõtlesime, et kuna on liigaasta, siis peavad nad ühe päeva rohkem töötama, seega tuleb esmaspäev vabaks teha, sest ei saa end ju tööga ülekoormata. Võtke teiegi rahulikult!

Kulin

Oleme jõudnud oma järgmisesse sihtpunkti, mis on pigem vahepeatuseks kuniks leiame püsivama töö. Nimelt paikeneme järgmised kaks nädalat linnakeses nimega Kulin. Esmaspäevast hakkame tööle kohalikus Tree Plant Farm’is ehk homsest on meie siiani puhtad ja korralikud küünealused mullas. Kohalik olemine on üpriski huvitav. Kuna Deanne (meie Quairading’u boss) on meid ära rikkunud mõnusa suure korteriga, kus meil oli rõdu, vannituba, mõlemal eraldi tuba, siis... On meie siinne privaatsus piiratud vist tõesti ainult sellega, kui WC või dušširuumi kabiini siseneme.:) Jagame oma tuba mitte aind omavahel, vaid kahekümmne tüdrukuga veel!!! Jah, 20-ne!!! Tegelikult ei ole see VIST nii hull, kui tundub, sest et hostelis, kus me peatume, ongi ainult need tüdrukud, kellega päevast päeva hakkame koos ka töötama. Hostel on puhas ja koristaja käib iga päev – iga nädal vahetatakse voodilinu, tüdrukud tunduvad õnneks korralikud. Tegelikult meile vist Erlega kulukski ära kaks nädalat ainult tüdrukute seltsis. Äkki leiame mõne sõbranna ka. Siiamaani oleme kuidagi vaid poiste seltskonnas ringi liikunud.

Jõudsime siia täna pärast lõunat ja väga palju ei jõudnud teistega suhelda veel. Nii palju, kui teada sain, siis enamus tüdrukuid on siin inglise keelt kõnelevatest maadest pärit: Kanada, Inglismaa, Iirimaa... Ühiskasutuses on meil nendega suur ühisruum piljardi, teleka ja laudadega ning köök.

Kulin’ist nii palju, et see on veel väiksem kui Quairading. Kõik on 10 minuti kaugusel ja seda ilma naljata. Jõudsime juba põhilised vaatamisväärsused ka ära näha, milleks on bassein suure liutoruga (kui sellist sõna eesti keelest tegelikult ei eksisteeri, siis tänage Erlet, et ta panustab meie keele täiendamisse... minul ei tulnud eestikeelne vaste meeldegi), kohvik, pubi ja spordikeskus, kus kohalikud mängivad tennist, korvpalli, bowlingut (mitte seda, mida Eestis mängitakse) ja üldse kõik võimalikke erinevaid spordialasid.

...............

Esimene tööpäev on möödas ja nagu tüdrukud eile ütlesid, siis töö on tõesti lihtne. Ainult veits väsitav. Peame pisikesi eukalüpti puid ühe aluse pealt teise (suuremate aukudega) aluse peale ringi istutama. Ja kui kogemata on kasvanud mitu puukest kokku, siis peame kiduramad ära võtma, et suurem puu saaks paremini kasvada. Töö on jalgadel ja õhtu lõpuks on selg suhteliselt väsinud. Eeldatavasti harjub sellega mingi hetk ära, kuid õnneks ei ole me siin kauem, kui kaks nädalat. Ootame juba nii reede õhtut, kui meie sõbrad meile siia järgi tulevad ja tagasi Quairading’usse minna saame. Mitte, et mõte sinna tagasi minna nii väga erutaks, aga vähemalt on meil seal oma tuba olemasJ Erle lubas veel minu postitust täiendada ja loodetavasti saame ka pilte varsti teha ja üles laadida.

Peatse kohtumiseni!