Naljakas, kuidas elu ikka kogu aeg trikke mängib. Kui olime juba pmt rohkem kui kuu aega tööd otsinud (ega me tegelikult väga ei pingatunud küll, aga siiski) saime LÕPUKS kõne Jobshop’ist, ehk siis tööagentuurist, et nad on meile töö leidnud. Perth’ist üle 700 km kaugusel Esperance’is on hotell (baar, bistroo, ööklubi), mis baaridaame otsib. Ja naljakas osa selle juures on see, et tegelikult olime saatnud sinna samasse kohta CV-d juba paar nädalat varem ning nad põhimõtteliselt juba ütlesid, et koht on teie, kui äkitselt oma meelt muutsid. Igaljuhul. Teisel katsel õnnestus meil siiski endale siit töö ka saada.

Esimene nädal saime Erlega ööbida suures manager’i korteris, sest kõik töötajate toad olid hõivatud. Väga kahju tõesti! Meil oli kummalgi oma tuba, lisaks veel uhke vannituba, mida kõik kadetsevad, ja elutuba/köök. Nüüd oleme küll alumisele korrusele kolinud, kus teised töötajad meid vastu võtsid lausega „Welcome to the dungeon!“... Tegelikult ei ole asi üldse nii hull! Peame küll jagama Erlega ühte väikest tuba, väikeste vooditega, WC-d, mille uks ei käi kinnigi (ei, mitte lukku, vaid seda ei saa isegi kinni korralikult tõmmata), mega pisikest telekat, mis tegelikult ei tööta... Lisaks selle luksusele on Erle veendunud, et jagame seda kõike veel väikse hiirepoisiga ka! Aga ma ei usu, et meie toas nad on. Ma nägin küll hiirt soomlase Billy toas, mis on kaks tuba meist edasi, aga ma lihtsalt eitan, et ta meie tuppa ka vahepeal tuleb, sest nii on mulle endale lihtsalt kergem! Samas on siin „all“ ikka toredam, sest pidavalt istume teiste tüdrukutega (ja Billy’ga) väljas, jutustame, kuulame muusikat ja naerame end ilusamaks.

Rääkides töökaaslastest.. Kindlasti ei saa midagi meie super maasika seltskonnaga võrreldagi, aga ka meil siin Pier Hotel’is on suurepärane seltskond! Kuna enamus tüdrukud on siiski backpackerid, siis kõigi suhtumine on väga avatud ja rõõmsameelne. Olles tööl peab KOGU AEG midagi tegema.. Isegi kui midagi teha ei ole, pead teesklema, et töötad. „Because cameras are always watching!“ True story. Tuleb välja, et meie hotelli omanikel on vabaajaveetmiseks kujunenud välja töötajate järele nuhkimine. Ma ei tea küll tegelikult, kui tõetruu see on, aga igaksjuhuks ei hakka riski ka võtma. Õhtul töötades on alati ka üks bar-manager tööl. Neid on meil kaks ja ma võin vanduda, et üks on Anti Kustassoo Austraalia sugulane. Ta lihtsalt näeb nii sarnane temaga välja, isegi räägib kuidagi sarnaselt. Paratamatult kuidagi ikkagi võrdleme pidevalt seda kohta Maasikaga. Ööklubi pole siin küll midagi suurt ja erilist, aga inimesi ikka käib, sest see on Esperance’i  ainus ööklubi.

 

Viis korda nädalas peame töötama ja kaks päeva on vaba. Arvatavasti hakkabki meil olema pühapäev ja esmaspäev pidevalt vaba. Niisiis kaks päeva, et teha mida iganes! Lubasime Erlega, et oma vabadel päevadel kaua ei maga, vaid alustame oma avastustega kohe hommikul. See esmaspäev oli esimene vaba päev. Jalutasime ranna ääres, kusjuures vaade on tõesti imeline! Nägime kohaliku hülge Sammy ära, kes pesitsebki kogu aeg ranna ääres ja ootab, kuni inimesed teda toidavad. Ja ega ta näljas ei ole! See on vist kõige suurem sea lion, keda näinud olen! Aga sellegi poolest üliarmas!!! Lisaks käisime veel kohalikus muuseumis, mis on täis igast vana ja lahedat kraami.

 Pesupulbritest rongideni! Isegi meile, eestlastele, tulid mõned asjad tuttavad ette. Nagu vana hea OMO või Persil (jah, neil on need reaalselt muuseumis). 

Tegelikult ei ole austraallastel lihtsalt väga pikka ajalugu nagu näiteks eurooplastel on. Ju sellepärast on neil muuseumid täis asju, mida mina isegi oma lapsepõlvest mäletan. Paljud austraallased huvituvad nt Eesti ajaloost, kuna neil lihtsalt pole midagi sellist. Isegi nt mingid kindlused, lossid ja mõisad on neile väga erilised. Mitte meile ei oleks, aga neile on veel erilisemad... 

Oma vaba päeva viimaseks tegevuseks otsustasime sõita Pink Lake’i äärde, mis on kohe linna ääres. Googlist lugedes ja pilte vaadates olin päris elevil, sest et see tõesti nägi niiiii roosa välja. Reaalsus oli veidike teine. Järve värvus oli nagu igal teisel järvel ikka. Järgmine päev kohalike käest kuulsin, et see järv ei ole pea viis aastat roosa olnud, kuna veetase on liiga kõrge. Oh well. Vähemalt saime nautida sinihallitusjuustu ja maitsvaid koogikesi.

PS! Näide minu ilusast eesti keele oskusest! Sellel pildil on klaviaator! Jah, tahtsin öelda süntesaator.

Eks kui järgmine vaba päev tuleb, siis saame jälle millestki kirjutada! Tööst ei ole midagi väga põnevat jagada.

Päikest ja olge tublid!

Auto ja Margaret River

Iga bäkkpäkker jõuab faasi, mil ta muretseb endale auto. Muretseb on just õige sõna, sest autoostu ja omamisega kaasneb mure ja peavalu. Meiegi oleme nüüd selles faasis. Soetasime endale vanahea Ford Falconi, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli suurepärane. Kuna me ise autodest suurt ei tea, siis võtsime asjatundja kaasa, kes vaatas kõiki olulisi juppe ja näitajaid. Auto läbis edukalt kõik testid ning heakskiit selle ostmiseks oli olemas. Tema ainuke viga oli see, et konditsioneer ei töötanud, aga see viga oli parandatav. Olime väga uhked ja õnnelikud oma auto üle, sest see ei ole mitte tavaline auto, see on meie esimene auto. See auto jääb meelde!

Meie õnn jäi kahjuks lühikeseks, sest auto langes koomasse. Nimelt läksime Quairadingusse, et konditsioneer ära parandada. Sinna sõit kulges muretult. Olime ikka veel uhked ja õnnelikud. Olime veel uhkemad ja veel õnnelikumad, kui konditsioneer parandatud sai, sest 38-kraadise kuumusega on see hädavajalik. Õlid-veed kontrollidud, võis sõit alata. Olime tagasiteel Perthi, see on Quairadingust umbes kahe tunni kaugusel. Sõidu algus oli sujuv, olime läbinud umbes 80 kilomeetrit. Kuni ühel hetkel ei reageerinud auto enam gaasipedaalile. Üritasime selle vaikselt tee äärde suunata ning uurida, milles probleem on. Kui autost väljusime, nägime kapoti alt tulevat suitsu, mis ilmselgelt meid hirmust tarduma pani. Kumbki meist ei julgenud kapotti avada, sest kes meist ei ole näinud filmidest, kuidas autod plahvatavad. Olime kindlat, et see on ka meie auto saatus. Nii me siis seisime seal tee ääres oma suitseva autoga. Helistasime Quairadingus elavale sõbrale, et mis siis nüüd saab. Ta lubas kohale tulla ning meie paanikat leevendada. Sel ajal kui ootasime, saabus meieni üks Aussi abivalmis perekond, kes meie auto varju tõmbas ning igal muul viisil meie tuju paremaks üritas teha, pakkudes süüa-juua ning seltskonda. Pereisa vaatas auto üle ja ütles, et ilmselt oli see selle auto viimane sõit. Oehh… Kiirust ületades saabus meie sõber, kes kordas sama juttu, kuid andis ka natuke lootust, et äkki pole asjad ikka nii hullud. Ta andis meile oma auto, millega Perthi sõita ning ise jäi puksiiri ootama. Õhtul saime kõne, milles selgitati, et ilmselt oli radiaatoris (see oli peaaegu uhiuus) mõra, mille tulemusel vesi välja lekkis ning mootor üle kuumenes. Autos olev seier näitas muidugi, et temperatuuriga on kõik korras ning muid märke me lugeda ei osanud. Kuid kuna antud Fordi mudel on siin väga levinud, siis saime uue mootori ja radiaatori superhinnaga. Kas meie auto ärkab koomast, on veel vara öelda, aga kõik näitajad lubavad seda arvata.

Olime üsna pikalt ja tulutult tööd otsinud. Erinevatest agentuuridest öeldi, et neil ei ole hetke kahele tüdrukule tööd pakkuda.

Kuna meil oli sellest olukorrast üsna kõrini, siis otsustasime ise paariks päevaks Margaret Riverisse tööjahile minna. Kuna meie auto seisund ei lubanud tal sõita, siis kasutasime sinna minekuks sõbra autot. Eelmisel päeval helistasime erinevatesse pubidesse-hotellidesse ja küsisime, kas neil on tööjõudu vaja. Mõnest kohast saime jaatava vastuse ning järgmisel päeval alustasime sõitu. Teel Margaret Riverisse käisime veel Busseltonis ja Dunsboroughs. Võrratult kena kant, kõrged puud ja uskumatult kenad rannad. Esimesel päeval olime asjalikud, käsime pubist pubisse oma CV-dega. Midagi 100% kindlat ei öeldud kuskil, kuid anti lootust ja lubati helistada, kui neil meile midagi pakkuda on. Hiljem kuulsime, et paarist kohast helistati meie eelmisele ülemusele ning uuriti meie kohta.

Teisel päeval külastasime paari turistiatraktsiooni. Käisime koobastes ronimas. Esimeses koopas käimine oli lihtne jalutuskäik. Kuid samas oli see väga kena. Uskumatu, milleks loodus võimeline on. Mitmete tuhandete aastate jooksul on sinna tekkinud haprad kristallid ja muud kivimid. Kustutasime korraks oma taskulambid ja kiivri küljes olevad tulukesed ning nautisime pimedust. Ulmeline ja natuke kõhe! Seal oli nii pime ja nii vaikne.

Ainuke heli, mida kuulsime oli veepiiskade tilkumine. Pärast esimest mõtlesime ühte koobast veel külastada. Selleks oli Giants Cave. Tasusime pileti eest, võtsime oma

kiivri ja taskulambid ning piletitädi rääkis põgusalt, mis meid ees ootab. Kõigepealt vaatas ta meie jalad üle ning pidime plätad kinniste jalanõude vastu vahetama. Koobas on peaaegu 600 meetrit pikk ning 90 meetrit sügav. Esialgu olime üsna muretud (mida on näha ka juuresoleval pildil), me ei teadnud veel, mis meid ees ootab. Tädi ütles, et paaris kohas tuleb redelist üles ronida, aga see ei ole väga keeruline ning siis ühes kohas köiest laskuda. Reaalsus oli teine!

Redeleid, millest ronida, oli vähemalt neli järjest ning viimane asus eelviimasest nii kaugel, et pidime põhimõtteliselt üle kuristiku ronima. Füüsiline vorm sai proovile pandud. Lisaks redelitele oli meeletult treppe, millest üles ja alla ronida ning mõni koht oli nii kitsas, et kui me tagumikud natuke suuremad oleksid, siis oleksime sinna kinni jäänud. Pärast seda seiklust läksime ujuma, sest keha vajas jahutust. Otsisime oma rätikuid ja ujukaid kohvritest ning kuna mina olin selle päeva autojuht, siis olid võtmed minu käes. Pahaaimamatult panin võtmed pagasnikusse (sest otsisin oma asju sealt) ning pahaaimamatult lõi Merle selle kinni. Sellele autol ei ole seda tavapärast nuppu, millele vajutades pagasnik avaneb. Sellel autol on see nupp, võtmete küljes oleval puldil, aga võtmed on pagasnikus. Ilmselt luges Merle mõttes mitmeid kordi kümneni, sest ta ei tahtnudki mind kägistada või muul viisil karistada, vaid ütles rahulikul toonil, ära kunagi võtmeid pagasnikusse pane. Olime juba peas mitu stsenaariumit läbi mõelnud. Esimene võimalus üritame tagumiste istmete kaudu kuidagi pagasiruumi pääseda, teiseks jääme ootama, millal autoomanik varuvõtmetega Margaret Riverisse jõuab. Õnneks selgus telefonikõnes autoomanikuga, et sellele masinal on üks salapärane nupp, mis asub kindalaekas ning millele vajutades pagasnik avaneb. Lõppe hea, kõik hea.

Sellest hetkest meie õnn pöördus. Järgmisel hommikul saime kõne Esperancest, et oleme sinna tööle oodatud ning auto on ka tänaseks elule puhutud. Kõigest täpsemalt järgmises postituses. Jääge meiega!

Veel Kulinist

Nii… Käsil on teine nädal Kulinis. Tänaseks oleme istutanud liiga palju puid. Usun, et kui puude istutamist ka unes näha, siis seda on liiga palju. Ühe aluse peal on ruumi sajale taimele. Kahe tunni jooksul teeme ära keskmiselt 20 alust. Päevas töötame kaheksa tundi. Lihtne matemaatika ütleb, et istutame päevas 8000 puud. See teeb 40 000 istikut nädalas. Planeet võib meid kiita! Töö iseloom on väga-väga üskluine. Ma ei suudakski seda tööd üle kahe nädala teha. Kui esimesel nädalal streikis mu keha, siis sellel nädalal teeb seda vaim. Uskumatu, kuidas lõunapausid lähevad lennates ja tööd tehes tundub iga minut tunnina. Kõige hullem, mis tööd tehes juhtuda saab, on see, et empeka aku saab tühjaks. Olen väga suure osa oma muusikakogust siin ära kuulanud. Boogie Wonderlandi saatel on nii mõnigi puu endale uue elu saanud.

Hosteli elust pole paraku midagi põnevat rääkida. Kõik on väga toredad ja korralikud tüdrukud. Kuna hommikud algavad varakult, siis kella kümneks on kõik juba kotil. Aaa… Ainukesed, kes ei ole nii väga toredad on kanadalased. Olen alati öelnud, et ega sealt Kanadast midagi head ei tule. Nüüd olen selles veendunud.

Kulin on tuntud oma basseini ja liutoru poolest. See on meil tänaseni paraku proovimata ja ilmselt nii see ka jääb, sest bassein ja ka kõik muud asutused (pood, postkontor jne) suletakse kell 6 või enne seda ja meie tööpäev lõppeb kell 5.30.

Igal oktoobril toimub siin Kulin Bush Races. Oletan, et see on analoogne Eestis kunagi toimunud Vidrike Galopi sarjaga. Ja tänu sellele üritusele kaunistavad linna plekkhobused. Võimalik, et liialdan, kui ütlen kaunistavad, aga tegelikult on need mõnel juhul päris vaimukad. Loodame varsti pilte teha, siis saate aru, millest räägin.

Meie viimase aja suursündmuseks on see, et käisime Westonias. Mitmel juhul on kuuldud, et oleme sealt pärit. Otsustasime, et see on koht, kus peame ära käima. Kena väike linnake. Tegime kohustusliku pildi linnasildi juures ära, läksime pubisse, võtsime väikse joogi ning ostsime mälestuseks stubbie holderi. Ja siis tagasi Quairdingusse.

Kätlin, ma vabandan, aga ka see postitus ei klassifitseeru õppimisest kõrvalehiilimise alla. Loodame järgmisel korral su standarditele vastata. Hetkel oleme nädalavahetuse ootuses. Tuleb pikk nädalavahetus. Esmaspäev on püha ja seega vaba päev. Me pole veel selgusele jõudnud, mida tähistatakse. Neil on siin pühadega veidrad lood. Näiteks, kui juhtub, et püha satub nädalavahetusele, siis on sellele järgnev esmaspäev vaba. Nüüd me mõtlesime, et kuna on liigaasta, siis peavad nad ühe päeva rohkem töötama, seega tuleb esmaspäev vabaks teha, sest ei saa end ju tööga ülekoormata. Võtke teiegi rahulikult!

Kulin

Oleme jõudnud oma järgmisesse sihtpunkti, mis on pigem vahepeatuseks kuniks leiame püsivama töö. Nimelt paikeneme järgmised kaks nädalat linnakeses nimega Kulin. Esmaspäevast hakkame tööle kohalikus Tree Plant Farm’is ehk homsest on meie siiani puhtad ja korralikud küünealused mullas. Kohalik olemine on üpriski huvitav. Kuna Deanne (meie Quairading’u boss) on meid ära rikkunud mõnusa suure korteriga, kus meil oli rõdu, vannituba, mõlemal eraldi tuba, siis... On meie siinne privaatsus piiratud vist tõesti ainult sellega, kui WC või dušširuumi kabiini siseneme.:) Jagame oma tuba mitte aind omavahel, vaid kahekümmne tüdrukuga veel!!! Jah, 20-ne!!! Tegelikult ei ole see VIST nii hull, kui tundub, sest et hostelis, kus me peatume, ongi ainult need tüdrukud, kellega päevast päeva hakkame koos ka töötama. Hostel on puhas ja koristaja käib iga päev – iga nädal vahetatakse voodilinu, tüdrukud tunduvad õnneks korralikud. Tegelikult meile vist Erlega kulukski ära kaks nädalat ainult tüdrukute seltsis. Äkki leiame mõne sõbranna ka. Siiamaani oleme kuidagi vaid poiste seltskonnas ringi liikunud.

Jõudsime siia täna pärast lõunat ja väga palju ei jõudnud teistega suhelda veel. Nii palju, kui teada sain, siis enamus tüdrukuid on siin inglise keelt kõnelevatest maadest pärit: Kanada, Inglismaa, Iirimaa... Ühiskasutuses on meil nendega suur ühisruum piljardi, teleka ja laudadega ning köök.

Kulin’ist nii palju, et see on veel väiksem kui Quairading. Kõik on 10 minuti kaugusel ja seda ilma naljata. Jõudsime juba põhilised vaatamisväärsused ka ära näha, milleks on bassein suure liutoruga (kui sellist sõna eesti keelest tegelikult ei eksisteeri, siis tänage Erlet, et ta panustab meie keele täiendamisse... minul ei tulnud eestikeelne vaste meeldegi), kohvik, pubi ja spordikeskus, kus kohalikud mängivad tennist, korvpalli, bowlingut (mitte seda, mida Eestis mängitakse) ja üldse kõik võimalikke erinevaid spordialasid.

...............

Esimene tööpäev on möödas ja nagu tüdrukud eile ütlesid, siis töö on tõesti lihtne. Ainult veits väsitav. Peame pisikesi eukalüpti puid ühe aluse pealt teise (suuremate aukudega) aluse peale ringi istutama. Ja kui kogemata on kasvanud mitu puukest kokku, siis peame kiduramad ära võtma, et suurem puu saaks paremini kasvada. Töö on jalgadel ja õhtu lõpuks on selg suhteliselt väsinud. Eeldatavasti harjub sellega mingi hetk ära, kuid õnneks ei ole me siin kauem, kui kaks nädalat. Ootame juba nii reede õhtut, kui meie sõbrad meile siia järgi tulevad ja tagasi Quairading’usse minna saame. Mitte, et mõte sinna tagasi minna nii väga erutaks, aga vähemalt on meil seal oma tuba olemasJ Erle lubas veel minu postitust täiendada ja loodetavasti saame ka pilte varsti teha ja üles laadida.

Peatse kohtumiseni!

Thailand

 Kaks nädalt puhkust Tais on nüüd vaid mõnus mälestus. Kes veel ei tea, siis käisime Erle ja Kõrrega Phuketis päikest püüdmas. Kõrrele oli see pigem suuremaks šokiks, kui meile, sest hetkel Austraalias 42 kraadi ja Phuketis vaid tagasihoidlikud 30+ kraadi. Samas oli seal niiskem, kui Austraalias, nii et tundus sama palav. Tänavatel ringi käia ja šopata oli suhteliselt võimatu ilma, et kere üleni märg oleks. :D

Esimesed muljed Phuketist olid suhteliselt närused, kuna lennujaam oli täis kohalikke taksojuhte, kes üritasid sind kohe enda taksosse meelitada. Kes tulevikus kavatsevad sinna puhkama minna, siis võtke teadmiseks, et taksosõit lennujaamast nt Patong beach’i peaks maksma umbes 600 baht’i. Lisaks oli lennujaamas metsikult palju inimesi. Need, kes alles saabusid, need kes vastu tulid ja siis veel lisaks töötajad. Sellise väikse saare kohta nagu Phuket on lennujaama kasutus ikka väga suur. Pidavat olema kõige busy’m lennujaam maailmas. Ja kui ma õigesti mäletan, siis 8 miljonit inimest aastas. Õnneks ei pidanud meie taksoga minema. Kuna Kõrs saabus Phuketisse päev varem, siis ta sai meie hosteli juhatajaga kokkuleppele, et nad tulevad meile lennujaama vastu ja kõvasti soodsama hinna eest, kui tavaliselt taksod küsivad.

Esimene asi, mida märkasin Tais, olid suhteliselt räpased tänavad ja huvitav elektriliinide lahendus. Need olid lihtsalt hunnikus postide küljes, iga hetk maha kukkumas. Esimesel päeval ei jaksanud väga midagi teha, sest et pikk lend ja ootamine oli seljataga. Pidime Erlega Singapuris 5 tundi lennujaamas magama ka, mis pole just kõige mugavam. Pärast oma esimest Tai toidu kogemust ja muljetamist läksime lihtsalt magama, et järgmisel päeval juba Phi Phi saarele sõita.

Oma bucket list’is saime enamus asjadele linnukesed taha panna. Tais must-do tegevused on tehtud. Muidugi oleks võib olla leidnud veel rohkem kohti, mida avastada, kuid ega me päris miljonärid veel ei ole, nii et leppisime oma budget reisiga. Tais, vähemalt Phuketis, on väga populaarne fish therapy e. kala teraapia. Väikesed akvaariumid, kus oma jalgu ravida, on pea iga nurga peal. Teraapia töötab sel põhimõttel, et kalad näksivad surnud nahka jalgadelt. Alguses oli ikka väga naljakas, sest mina, kui suur kõdikartja ei suutnud oma jalgu väga veeski hoida. Mõne aja pärast harjusin ära ja see tundus täitsa lõõgastav.

Ka elevantidega saime 30 minutit ringi sõita. Nö. elevantidejuhid (ei leidnud tõesti paremat sõna) oli lõbusad kohalikud, kes nii muuseas punusid mulle ja Erlele kaelakee ning käevõru kohalikust taimest, mis natuke meenutas lõikeheina. Ja kuna umbes kuus elevanti sõitsid samal ajal ringi, siis suhtlesid kohalikud juhid omavahel ja laulsid Justin Bieber’i „Baby baby baby please..“ (ausõna, ei tea, mis selle loo nimi on:D, õnnetul kombel üldse tean, et see tema laul on). Elevantidega kohtusime päris mitmel korral ka edaspidi. Kohe pärast nendega sõitu läksime vaatama elevandi šõud. Täiesti hämmastav, kuidas sellisele suurele loomale saab trikke selgeks õpetada. Mida kõike nad ei teinud – jalgpall, korvpall, noolemäng, muusika, massaaž (Kõrs sai veel erilise massaaži osaliseks. Elevant otsis tema püksi peidetud kahte banaani.). Lisaks, kui käisime ekskursioonil nägime turu juures pisikest beebielevanti. Ausalt, mul hakkas küll kahju temast. Pisike oli lühikese keti küljes ja turistid said temaga väikse raha eest koos pilti teha. Isegi musitama oli ta juba õpetatud. Küsisin meie giidi käest, kas Tais üldse metsikuid elevante on, ja tuli välja, et Phuketis ei olegi – kõik elevandid on vangistatud, et ikka rohkem raha turistide arvelt teenida. Kurb.

Järgmine punkt meie „tuleb teha“ listis oli „Ping pong show“ nägemine. Pigem meestele suunatud etendus, aga no, elame ju ainult ühe korra. Ping pong šõu on midagi sellist, mida tahad näha, et uskuda jutte, mis nende kohta käivad, ja midagi, mida pärast esimest korda väga kunagi enam näha ei taha. Jutt käib siis naistest (kuigi mina küll kindel ei olnud, et kõik kohe sündides naised olid), kes oma suguelundiga igasuguseid „trikke“ teevad: tõmbavad meetritepikkuseid nööre välja, niite, mille küljes on žilettiterad või nõelad, väikesed kalakesed ja konnakesed hüppavad üksteise järel „sealt“ välja, suitsetavad ja mitte oma suu kaudu, mängivad nö. noolemängu, ehk lõhuvad õhupalle teradega, mille nad „sealt“ välja puhuvad. Ühesõnaga. Huvitav. Šõu iseenesest oli tasuta, ainult, et selles baaris istuda oli vaja osta jook, mis maksis umbes 25 eurot. Elus kõige kallim pisike purk õlut, mis ma ostnud olen.

Kõigest ei jõua blogis pikalt jutustada, eks soovijad saavad Kõrt pinnida või siis augusti kuus meie enda käest küsida. Aga Tai on kindlasti üks riik, mida tasub külastada. Nii oma sooja kliima, imeliste randade, toidukultuuri (siinkohal mõtlen küll ainult mereande, kuna Tai toit ja mina ei sobi väga kokku), erinevate loomade ja odavate kleidi hindade pärast. Tegelikult ei olnud ainult kleidid seal odavad, vaid ka igast muud asjad, aga mina ja Erle lihtsalt sattusime turgude ohvriks.

PS! Lause, mis mind sellest reisist kohe kindlasti kummitama jäi: Same same, but different.

LÕPUKS ometi saime Erlega taaskord Austraaliat koos avastada, ehk meie viimane tööpäev oli teisipäeval. Juba kolmapäeva hommikul alustasime oma pisikest roadtrippi Wave rocki juurde. Meeled mõlemal rõõmsad isegi kui vihma sadas terve tee. Ja seal olles. Ja tagasi tulles. Wave rock on lihtsalt mega suur kivi, mis umbes 60 millionit aastat tagasi moodustuma hakkas. Kuulusaks/turistiatraktsiooniks sai see alles pärast 1963ndat aastat, kui keegi sellest pilti tegi ja International Colour Picture Competition'il esimese koha sai.

Lisaks oli kohe seal kõrval Wave rock Wildlife park, mis oli ausalt öeldes suhteliselt õnnetu välimusega. Loomad tundusid kõik vanad ja haiged. Pooltes puurides olid jänesed, kuigi pidid olema erinevad loomad. Ühe eesli jalad olid kõik katkised ja verised. Puurid ja loomade elutingimused tundusid üleüldse veidike kurvad. Aga vähemalt nägime taaskord koaalad ära, saime ühte isegi katsuda. Samuti olid seal albiino känguruud, mis on WA-s suhteliselt erilised ja saime ka ühe linnuga juttu rääkida. See oli selle wildlife pargi staar "George" the Long Billed Corella. Tema sõnavara piirdus lausetega: "Hello George"; "Cocky wants a cracker" ja "Let me out, let me out". Kui talle tantsimise käsklus anda, siis täidab ta ka seda suurima hea meelega. 

Õhtul toimus pubis meie ärasaatmispidu. Minu üllatuseks ilmus päris palju inimesi kohale. Ka selliseid, kellega me tegelikult väga ei suhelnudki, aga no kuulis terve Quairading, et pidu toimub. Tegime Erlega värsket salatit ja potatobake'i grilli jaoks. Üks kohalik naine Theresa kinkis meile kaks naaritsanahast karukest - kusjuures need olid tal endal käsitsi tehtud, nägid väga proffesionaalsed välja. Pidu möödus rahulikult. Saime lõpuks ometi nautida ka vaba õhtut kahekesi mitte töötades.

Neljapäevane päev möödus pakkides! Kohutav, kui raske on taaskord kõik oma asjad ühte pisikesse kohvrisse mahutada. Või no, mul enam mitte nii pisikesse, sest ostsin endale uue suuuuuuure roosa kohvri:). Homme lähme Perthi jällegi šoppama ja puhkama! Üritame aega ookeani ääres veeta, et lõpuks mingi päevituse ka saaksime ja meie tuhanded fännid kodus ikkagi usuks, et me Austraalias oleme. Siis eeldatavasti külastame kõrbet ja esmaspäeval Taisse!!!:)

PS! Mina töötasin aastavahetusel, nii et oma põnevatest sündmustest ei taha väga pajatada, aga võib-olla, kui Erlel tahtmist või jaksu on, siis kirjutab ta, kuidas Quairadingus aastavahestust vastu võetakse.

(Pidin selle postitama juba enne, kui Quiaradingust ära läksime, aga kuna Internetiga olid väiksed probleemid, siis ei saanud seda teha. Varsti kirjutan ka Taist. Seniks aga päikest!)

Pühad kuumuses

Pean alustama ka seda sissekannet jutuga, et ega palju pole muutunud. Meil pole ikka veel kööki, kriketit mängitakse jätkuvalt Elleni ajal, hommikukohv maitseb hästi ja temperatuur kõigub 30 ja 40 kraadi vahel. Tänaseks on igasugused ujumistreeningud ja –tunnid läbi ja saame jällegi hommikuti ujumas käia. Kuna ühel meie sõbral on basseini võti, siis ei pea me lahtiolekuaegadega väga arvestama. Ja oluliselt parem on, kui ei pea basseini veel umbes 50 inimesega jagama. Mõnus!

Nagu Merle juba kirjutas, hakkab meie aeg Quairadingus saama. Siit lahkumine ei saa kerge olema. Juba homme (29. dets) tulevad uued bäkkpäkkerid siia. Ja mis te arvate, kust nad pärit on? Eestist! Võib juhtuda, et lähipäevadel on pubis eestlasi rohkem kui kohalikke. Me Merlega töötame kuni teisipäevani ja siis jääb mõni vaba päev enne Taisse minekut, et koos ringi vaadata. Seega ootame uusi eestlasi ja loodame, et nad hoiavad meie lippu kõrgel.

Ahjaa… Jõulud! Jõulud veetsime Bruce Rock’s Rexi (see sõber, kes meile taevaliku kohvimasina tõi) vanavanemate juures. Siin tähistatakse jõule 25. detsembril, seega 24. detsembril me töötasime. Ega meil kummalgi jõulutunnet polnud, pole lund ega perekonda lähedal ja ega see jõulutunne ei teki, kui sooja on üle 30 kraadi. Uskumatu, aga tõsi jõuluvana leidis meid üles ja saime päris mitu vahvat kingitust. Aitäh talle nende eest. Hoolimata sellest, et meil jõulutunnet polnud, läks meel 24. detsembri õhtul natuke nukraks. Paratamatult mõtlesime, et mis oleks, kui kodus oleksime ja mis kodused teevad, mida söövad, mida joovad. Poetasime paar pisarat ja olime jälle rõõmsad. Kuna Deanne nägi meid sellises hapras seisundis, siis ei hakanud ta oma kingitust meile sel õhtul üle andma, vaid ootas järgmise päevani. Õigesti tegi, kaart, mille ta kirjutas oli üliarmas ja viinapudel, mille kinkis, maitses ka hästi:D. Ega siinsed jõulud kodustest väga ei erine. Pere keskel süüakse jõululõuna, -õhtusöök, õhtusöögi oode, õhtusöögi oote oode jne. Ühesõnaga, süüakse meeletult. Ilmselt on ka Rexi vanaema lugenud vanaemade käsiraamatut, kus on kirjas, et küpseta ja sunni inimesi sööma ka siis, kui nende kõht lõhkemas on ja söömakutse vastuseks kostub ainult vaikne ägin. Üleüldse on Rexil Austraalia ägedaim pere ja vanavanemad. Mitteametlikult kõige muhedam vanapaar üldse. Bruce Rock’st naastes astusime Lääne-Austraalia väiksemaist pangast läbi. Kahjuks oli see suletud. Pank on avatud reedeti 3-4.30. No tõesti, see oli ikka väga väike. Pisikese aiamajakese või avaliku tualeti suurune.

Tänaseks kõik. Järgmise korrani, sõbrad! Kuhjaga päikest ja kallistusi!