Eelmine nädal oli suhteliselt tegus. Eriti, kui arvestada seda, et tüüpiliselt ei ole Quairadingus mitte midagi teha:D Esmaspäeva õhtu saime õnneks mõlemad Erlega vabaks, nii et suundusime Brooktoni Mannule ja Siretile külla. Brookton on teine linnake, mis on meile suhteliselt lähedal. Kõigest 78 km. Või no, kui võtta Eesti mõistes, siis pole see nii lähedal, aga Austraalia mõistes on ka Perth (mis on u 200 km kaugusel) täiesti külje all.  Lihtsalt mega tore on igakord neid näha!

Kahjuks ei saanud küll kaugemaks, kui vaid õhtuks jääda, kuna järgmine päev pidime hommikul uuesti pubi ise avama. Kuigi nüüd teame, et vähemalt meil on see võimalus, sest et nende ülemused on mega toredad inimesed! Lausa naljakas oli, kuidas nad kohe nii hästi suhtusid meisse ja lubasid meil tasuta hotellis ööbida. Kuigi seda võimalust me seekord ei kasutanudki.

Neljapäeval läksime Deanne’iga koos Perthi. Tema sõbrannal, Bellal, oli reedel keskkooli lõpetamine ja neljapäeva õhtul mingisugune graduation dinner. Ööbisime hotellis, mille tuba me Erlega endale ise küll lubada ei saa. Tuba nägi pigem nagu korter välja, ehk sisaldas kööki, elutuba, kahte magamistuba ja vannituba (mis oli niiiiiii mõnusalt suur:D). 

Kuna suurt midagi õhtul teha ei tahtnud, sest hotell oli kesklinnast liiga kaugel, et kõndida, ja busside/taksodega jamada ei viitsinud, siis nautisime vaba õhtut teleka ees. Ja loomulikult, kuna me olime Perthis, siis saime jälle sushit süüa! Oh, seda õnne! Terve reede hommikupooliku veetsime aega šopates. Kella üheksast olime juba suuuuuures kaubanduskeskuses platsis, ning katkematu šoping kestis kella üheni, kuni Deanne meid lõpuks peale võttis. Mina, kes ma tegelikult väga ei armasta seda tegevust, pidasin isegi vastu. Mingi hetk, muidugi, pidime värske õhu kätte minema, kuna Erle muutus kingapoes suhteliselt hulluks. „Erle, sul ei ole neid kingi vaja!“ (viidates eriti soodsale pakkumisele). „Mul tegelikult on ka neid vaja!!!“ Kuigi ta oli just endale kaks paari uusi sandaale ja lisaks tennised ostnud. Pärast saime mõlemad korralikult naerda, kui Erlele kohale jõudis, et see oli lihtsalt esimene reaktsioon ja tal pole tõesti veel (!) kingi vaja. Mulle meenus sellise käitumisega Mari-Liis, ainult, et mitte kingapoes ja šokolaadi läheduses.:D

Reede pärastlõunal alustasime oma teed Harvey’sse. Läksime sinna külla Deanne’i ühele parimale sõbrannale – Shae’le.

Õhtu oli väga lõbus. Kuna Shae on nii avatud ja energiline inimene, ei tundnud me Erlega üldse halvasti tema seltskonnas. Hoopis vastupidi! Tal oli imeilus kodu ja meile oli isegi eraldi tuba valmis pandud. Vabandas ette ja taha, et me peame maas magama (täispuhutav madrats)...

Kui ta vaid teaks, mis tingimustes me nt Rainbow lodge’is pidime olema! Igaljuhul pidutsesime õhtul, järgmine päev käisime tammi vaatamas ja kohalikus veiniistanduses vett joomas:D Muideks, Harvey on tuntud oma lehmade ja nende saaduste poolest. Nii et, üle kogu Western Australia on tuntud Harvey Fresh piim, liha, mahlad (need küll apelsinidest, mitte lehmadest).

Jätkuvalt töötame vaheldumisi Erlega ja ma nii naudin, kui mul on hommikupoolik vaba, sest siis saan ma köögis süüa teha. Kõik toorained ja kõik vahendid on olemas, et teha hea roog valmis. Otsustasin tänaseks teha hakkliha-kapsahautist! 

PS! Tähistaevas on Austraalias niiiiiiii ilus! Ja seda ei näe vaid augustikuuöödel;)