Tsirkust ja leiba!

Esperance on suurepärane koht, aga ikkagi loeme päevi, mil siit ära saaks. Mitte, et meile siin ei meeldiks, aga tahaks juba midagi uut. Veel neli nädalat on jäänud ja siis läheb sõiduks. Kui Felix sellega muidugi nõus on. Kes on Felix? Felix on meie auto. Mõtlesime, et ühel korralikul autol peab nimi olema ja kuna ta on selline mehisem tüüp, siis ristisime ta Felixiks. Nüüd on tal nimi, aga muret ja peavalu tekitab ta ikkagi. Nimelt tahtsime temaga tsirkusesse minna (tsirkusest räägin hiljem täpsemalt), aga Felix ei käivitunud. Urises vaid vaikselt. Kutsusime kokapoiss Alani appi, kes krokodillidega akud ühendas ja Felixile hääled sisse lõi. Soovitas autoga väike tiir teha ja hiljem uuesti proovida. Proovisime ja õnnestus. Õnn jäi üürikeses. Järgmine päev, kui poodi tahtsime minna, kordus sama lugu. Auto ei käivitunud. Jällegi tuli Alani abi paluda ja poodi uue aku järele minna. Nüüd on Felixil lisaks uuele mootorile ka uus aku.

Paar nädalat tagasi oli meil linnas Aafrika tsirkus. Vaatamata Felixi tõrkumisele me ikkagi jõudsime sinna. Jalgsi! Tsirkus oli nagu tsirkus ikka. Kloun ja muud trikid. Avanumbriks oli kutt, kes kurikaid loopis. Ega ta nendega väga osav polnud, aga tema leivanumbriks oli tants, kui seda võib tantsuks nimetada, värviliste lindikestega. See oli nii (hale)naljakas ja ka nende lindikestega ei olnud ta väga osav, aga vähemalt suutis publiku naerma ajada. Järgmised esinejad olid temast oluliselt paremad. Õhuakrobaat oli vägev. Ta paindus peaaegu sama hästi kui Mari-Liis. Trupis oli ka üks 10-aastane tüdruk, kes tegi hularõngastega uskumatuid trikke. Ma suudan vaevalt üht keerutada, tal oli neid vähemalt 15 ümber kere keerlemas. Kõik trupi liikmed olid nii positiivsed ja lõbusad ning süstisid sama ka külastajatesse. Väljusime telgist naerusuil.

Sel pühapäeval käisime ATV-dega liivamägedes sõitmas. Hea oli vahelduseks Pier’st eemale saada. Päris veider lugu nende liivamägedega. Ümberringi on kõik roheline ja siis väike kõrb keset seda rohelust. Nägime metsikuid känguruid ja emude värskeid jälgi. Ja sealt liivamägede otsast avanes suurepärane vaade. Oleme Esperance’s juba paar kuud olnud, aga ei jõua ära imestada, kui ilusad rannad siin on. Kui sini-sinine see ookean on ja kui valge see liiv on. Ei öelda asjata, et siin on Austraalia ilusaimad rannad. 

Teil sõbrad, hakkab suvi tulema, meile läheneb talv. Oleme juba pikad püksid kapist välja otsinud ning kõik meie kleidid seisavad nukralt nurgas. Varsti tuleb põhja minna, et sooja saada. Veel neli nädalat on jäänud. Päikest! 

Neljapäev on kalapäev

Selle asemel, et Merle end ilusti toas ravida võiks, otsustasime hoopis väiksele kruiisile Woody Island’ile minna. Et just sel neljapäeval läksime, olenes sellest, et meie inglise sõbrannad, kellega Kulinis koos töötasime, plaanisid ka just sellel ajal minna ja no, kokku ju pidime saama, kui nad juba Esperance’is olid! Kohad kruiisile bookitud ja piletite eest makstud, hüppasid aga Mel ja Rachel alt ära, kuna kartsid tormi, mida õnneks siiski ei tulnud.

Sellegipoolest oli meil tore hommikupoolik. Kruiis väljus kell üheksa hommikul, mis on meie jaoks ilmselgelt liiga vara. Kahjuks oleme siiski harjunud tavaliselt kogu päeva maha magama ja vaid töö pärast „hommikuti“ vara üles ärkama. Ehk siis mõnikord peame koguni kella 11-ks tööle minema! Halvimal juhul kella kümneks!:S Aga siis reisist. Meie uhkel laeval, mis meid saareni viis, oli kõik mugavused olemas: istepingid, suurepärane vaade ookeanile, giid, kellel oli kõige moodsam mikrofon, mis kõlas maru hästi, kui juhtusid talle piisavalt lähedale istuma ja loomulikult mõnusalt soolane jahutus merevee näol. Viimane küll vaid töötas juhul, kui paat sõitis! Arvan, et kruiisil oli meid umbes 15, kuid paadi peale on lubatud lausa 50, nii et ka ruumi oli rohkem kui küllalt. Samas võrdluseks liinibuss, kuhu lubatakse 100 reisijat ja kohti vaid 44-le...

Umbes kaks ja pool tundi tiirutasime kohalike randade ja teiste pisemate saarte ümbruses, et nautida hingematvat vaadet! Täiesti hämmastav ikka, kui ilus võib loodus olla! Ja kui võimas võib olla ookean, et suudab kividest ja kaljudest uuristada sellised skulptuurid. Minu jaoks kindlasti reisi tipp-hetkeks oli hüljeste ja white breasted sea eagle’ite nägemine! Nagu giid meile kinnitas, oli meie reis täiesti erakordne, kuna nägime ka meeshülgeid, keda on kogu populatsioonist vaid 10 protsenti, ning tavaliselt nad kivi peal niimoodi ei peesita koos naishüljestega. Samas ütles giid, et meie reis on ka ainulaadne, kuna ühel kivil peesitasid nii New Zealand fur seals, kui ka Australian sea lions, mida tema isiklikult ei ole oma silmaga veel näinud. Tavaliselt hoiavad nad siiski eraldi. Ahjaa, ja meie reis oli ka ainulaadne sellepoolest, et tol päeval oli maatuul, mitte meretuul ja saime väga õnnelikult seilata läbi kahe suure kivi, kus pesitsesid veel pisikesi armsaid hülgeid. Ja no, ta on siiski 25 aastat juba seda tööd teinud. Ei suutnudki kohe oma õnne ära uskuda!

Lõpuks kui saarele jõudsime, ootas meid vastas üks tore meesterahvas, kes juba paar nädalat seal tsivilisatsioonist isoleeritult oli elanud. Pärast tuli välja, et see firma pakub inimestele võimaluse olla sellel saarel vahiks ja seda täiesti vabatahtlikult. Ja hämmastavalt kombel on väga palju inimesi nõus seda tööd tegema. Samas.. Miks ka mitte? Arvatavasti ei suudaks seda ise küll teha, ega teised minusugused, kes on facebooki, telefonide ja suhtlemisega ära rikutud, aga see ei tähenda, et kõik sellised on. Jumal tänatud. Igaljuhul oli see tore meesterahvas valmistanud meile kõrvitsasuppi, mille kõrvale sai teed/kohvi juua ning leiba süüa. Samuti oli ka maiustamiseks küpsiseid ja magusat saia, millele sai moosi ja vahukoort peale panna. Mmm, ka mina, mitte just väga suure magusasõbrana, haarasin endale nii mõnegi küpsise.

Saare peal küll väga palju aega ringi vaatamiseks polnud, kui sellegi poolest saime hunnitu vaate osaliseks natuke kõrgemale ronides. Lisaks rääkis giid huvitava loo, kuidas see saar kuulus ühele perefirmale, kes nimetas ka kõik saarel olevad rannad ja vaatamisväärsused. Näiteks selline koht nagu „Twiggy landing“, mis oli saanud oma nime perekonna koera järgi. Nimelt oli koer pisemana väga kõhna olnud, ning kuulsa briti modelli järgi endale nimeks Twiggy saanud. Ühel õnnetul merereisil märkas perekond, et koera polegi enam pardal ja ta arvatavasti merre kukkunud. Kuulujuttude järgi oli koer umbes kaheksa kilomeetrit ujunud, kuni lõpuks just Woody Island’il maabus ja metsistus. Õnneks märkas keegi õnnetu turist koera ja sai peaaegu südamerabanduse, kuna arvas, et saarel on hunt... Aga vähemalt oli õnnelik taaskohtumine pere ja nende parima sõbra vahel. Said koera ka mandrile viidud, kuid see jäi ka viimaseks paadisõiduks koerale, sest vaeseke ei julgenud vee lähedalegi minna enam. Et siis „Twiggy landing“ on rand, kus koerake arvatavasti lõpuks maa peale jõudis.

Tagasi Esperance’i jõudes saime siiski ka Rachel’i ja Mel’iga kokku. Naljakas on kuidagi, et kõik inglise backpacker’id on jätnud nii hea mulje ja kuidagi selle rahvusega on nii lihtne läbi saada. Ei teagi millest see oleneb, aga näiteks kanadalased ei ole väga minu ja Erle inimesed. Ka siin töötab meiega üks kanada tüdruk, kes on küll tore (mitte nagu tüdrukud Kulinis), kuid meie jaoks liiga... Ei teagi. Lihtsalt ei ole seda klappi. Oleme avastanud, et ka iirlased ei ole just kõige sümpaatsemad. See muidugi ei ole reegel, sest teame ka väga toredaid iirlaseid, aga nendest on lihtsalt kuidagi selline lohakas alkohoolikust rahvuse mulje jäänud, kes kõik põgenevad vaesuse eest Austraaliasse, et siin kodakondsus saada. Jällegi prantslastega oleme tavaliselt väga hästi läbi saanud. Mäletan küll esimest nädalat Austraalias, kus igas hostelis olid just prantslased need, kes kõvasti omakeelset räppi kuulasid ja seda 24 tundi ööpäevas, kuid nendega suheldes, olen oma arvamust muutnud. Kahjuks või õnneks ei ole väga palju pidanud backpacker’itega läbi käima, nii et maailmakaarti ei saa veel joonistada oma isekate üldistamise põhjal, kuid esialgsed muljed on just sellised.

Loodan nii väga, et mai kuu läheb lennates ja siis saame juba jälle uusi kohti avastada ning uute inimestega kohtuda.. Seniks aga loodame, et Esperance’il on veel meile midagi pakkuda peale juba rutiinse töö kõrvalt.

PS! Ma ei ole päris kindel, kas meile Erlega on näkku kirjutatud, et nälgime või miks kõik kliendid meile aina tasuta süüa pakuvad! Tore küll, aga varsti juba natuke naljakas. Näiteks iga nädal neljapäeviti ja reedeti on meil siin meat raffle, kus kõik kliendid saavad endale piletid osta ja liha võita, kui nende pilet peaks välja loositama. Arvan, et oleme umbes neli aluse täit liha saanud endale, kuna kliendid on lihtsalt meile selle kinkinud. Samuti tõi üks püsiklient meile lihavormi üks päev pubisse! Ja üks sõber kutsus homme barbeque’le, rõhutades, et seal on tasuta söök! Täna tõid kaks püsikat kõigile kooki! Hahhaaa!

PPS! Broneerisime kojusõidu piletid ära ja kui kõik plaani päraselt läheb, siis 28. juuli hommikul peaksid meie väiksed jalakesed uuesti kodumaa pinnal kõndima.