Tsirkust ja leiba!

Esperance on suurepärane koht, aga ikkagi loeme päevi, mil siit ära saaks. Mitte, et meile siin ei meeldiks, aga tahaks juba midagi uut. Veel neli nädalat on jäänud ja siis läheb sõiduks. Kui Felix sellega muidugi nõus on. Kes on Felix? Felix on meie auto. Mõtlesime, et ühel korralikul autol peab nimi olema ja kuna ta on selline mehisem tüüp, siis ristisime ta Felixiks. Nüüd on tal nimi, aga muret ja peavalu tekitab ta ikkagi. Nimelt tahtsime temaga tsirkusesse minna (tsirkusest räägin hiljem täpsemalt), aga Felix ei käivitunud. Urises vaid vaikselt. Kutsusime kokapoiss Alani appi, kes krokodillidega akud ühendas ja Felixile hääled sisse lõi. Soovitas autoga väike tiir teha ja hiljem uuesti proovida. Proovisime ja õnnestus. Õnn jäi üürikeses. Järgmine päev, kui poodi tahtsime minna, kordus sama lugu. Auto ei käivitunud. Jällegi tuli Alani abi paluda ja poodi uue aku järele minna. Nüüd on Felixil lisaks uuele mootorile ka uus aku.

Paar nädalat tagasi oli meil linnas Aafrika tsirkus. Vaatamata Felixi tõrkumisele me ikkagi jõudsime sinna. Jalgsi! Tsirkus oli nagu tsirkus ikka. Kloun ja muud trikid. Avanumbriks oli kutt, kes kurikaid loopis. Ega ta nendega väga osav polnud, aga tema leivanumbriks oli tants, kui seda võib tantsuks nimetada, värviliste lindikestega. See oli nii (hale)naljakas ja ka nende lindikestega ei olnud ta väga osav, aga vähemalt suutis publiku naerma ajada. Järgmised esinejad olid temast oluliselt paremad. Õhuakrobaat oli vägev. Ta paindus peaaegu sama hästi kui Mari-Liis. Trupis oli ka üks 10-aastane tüdruk, kes tegi hularõngastega uskumatuid trikke. Ma suudan vaevalt üht keerutada, tal oli neid vähemalt 15 ümber kere keerlemas. Kõik trupi liikmed olid nii positiivsed ja lõbusad ning süstisid sama ka külastajatesse. Väljusime telgist naerusuil.

Sel pühapäeval käisime ATV-dega liivamägedes sõitmas. Hea oli vahelduseks Pier’st eemale saada. Päris veider lugu nende liivamägedega. Ümberringi on kõik roheline ja siis väike kõrb keset seda rohelust. Nägime metsikuid känguruid ja emude värskeid jälgi. Ja sealt liivamägede otsast avanes suurepärane vaade. Oleme Esperance’s juba paar kuud olnud, aga ei jõua ära imestada, kui ilusad rannad siin on. Kui sini-sinine see ookean on ja kui valge see liiv on. Ei öelda asjata, et siin on Austraalia ilusaimad rannad. 

Teil sõbrad, hakkab suvi tulema, meile läheneb talv. Oleme juba pikad püksid kapist välja otsinud ning kõik meie kleidid seisavad nukralt nurgas. Varsti tuleb põhja minna, et sooja saada. Veel neli nädalat on jäänud. Päikest!