AINULT KAKS NÄDALAT VEEL! Ja sellest ainult kümme tööpäeva veel! Ma ei suuda ära oodata! Ma arvan, et viimane nädal ma lihtsalt lähen õnnest hulluks.

See, et vahepeal ei ole kirjutanud, ei ole kahjuks põhjustatud sellest, et meie elud on nii huvitavad, et lihtsalt pole aega blogitamiseks... Ja ega ka praegu veel ei ole. Lihtsalt istume ja ootame kunas meie kaunis aeg siin Esperance’is lõppeb.

Lisaks meile töötab meiega siin veel üks Eesti tüdruk Kedy. Tema õnneks ei ela ta meiega gettos (ehk siis meie toredad toad hotelli taga), vaid elab koos oma poisiga majas. Ja meie õnneks saame tal külas käia. Kuna meil hotelli toidust on nii kõrini, siis otsustasime pannkoogi/kartulisalati päeva teha tema juures! Nämmu! Ja järgmine pühapäev proovime eesti moodi šašlõkki ka teha. Nimelt meeldib austraallastele liha maitse. See meeldib neile nii palju, et nad arvavad, et liha maitsestada mingite maitseainetega on täiesti liha rüvetamine. Väga väga harva pannakse liha mingisse marinaadi... Igaljuhul on meil Erlega lihast kõrini ja tahame šašlõkki, mis oleks kaks päeva äädikas ligunenud. Nii et mingit liha maitset poleks tundagi! Ainult äädikas. Ja sibul. Mmm... Ausõna, mõnel päeval, kui midagi teha pole, siis me muust Erlega ei räägi, kui toidust mida me igatseme. Hahhaa!

Eelmine nädal käisid meil Magalee ja Lisa külas. Nad on prantsuse bäkkerid, kellega koos Kulin’is töötasime. Rääkisid meile oma plaanidest, kuidas nad tahavad läänerannikut pidi reisida, aga veel ei ole kindlad, kuidas nad seda teevad. Pool naljatades pakkus Erle neile meie autot müügiks. Ja ära nad meie Felixi ostsidki! Milline pingelangus! Muidu mõtlesime Perthis selle maha müüa, aga kuna nüüd nii hea võimalus tekkis, siis miks mitte. Peame ainult nüüd välja mõtlema, kuidas me Perthi ise saame.. Et sealt siis edasi Cairns’i lennata.

Inimesed on siiski Esperance’is super meeldivad. Ausõna, kui ma ei peaks Pier hotellis töötama, magama, sööma, pidutsema, ühesõnaga kõike tegema, siis ma suurema heameelega veedaksin siin oma aega küll. Täna käisime Michael’iga rannas. Tema püüdis kala, meie mängisime tema kahe üliarmsa koeraga. Kvaliteetaeg!

Lugesin kõik kolm „Hunger Games’ide“ raamatut läbi. Esimesed kaks olid mega põnevad, kolmanda suutsin lõpetada vaid sellepärast, et tahtsin teada, mis lõpuks saab.