Waterfalls in rainforests

Ma ei saa aru, mis värk on, et niipea kui puhkusele sain, ei ole saanud korralikult sisse magada! Ausõna, iga päev on vaja just varakult midagi tegema hakata. Austraallaste värk ka samas. Neile ei meeldi päevavalgust raisata. Igaljuhul täna jälle enne kella kuut üleval, et asuda teele vihmametsadesse koski üle vaatama.
Käisime nelja erineva kose juures, kui välja arvata mini-kosed, mis tee peale jäid. Milline vaade!!!
Alustasime oma tuuri Zillie Falls'i juurest. See oli arvatavasti kõige kõrgema langusega kosk nendest neljast, mida nägime. Samuti oli see kõige suuremal jõel ja kõige suurema vee hulgaga kosk.

Teiseks kohaks oli Millaa Millaa Falls, mis oli Leon'i sõnu kasutades lausa breathtaking. Ja enne seda ei teadnud ta isegi, mis see sõna tegelikult tähendab. Saime ka mööda väga libedaid kive selle kose taha minna. No super mõnus tunne ikka. Võimas loodus.

Järgmisena käisime Ellinjaa Falls'i juures, mis oli minu arvates veelgi ilusam.

Viimase kohana külastasime Josephine Falls'i, kus tegime ka väikse pinkniku. No mida veel elult tahta - soe ja päikseline ilm, mõnus seltskond, väike vein ja maitsev söök (mis ilmselgelt sisaldas ka valgehallitusjuustu) ning suurepärane vaade. Ja seda kõike jõe keskel oleval suurel kivil. Lahe!

Josephine Falls oli ka sellepärast lahe, et seal oli looduslik lõbustuspark. Vesi oli kivi nii siledaks kulutanud, et sai liugu lasta. Tundsime kõik end jälle lastena, ei tahtnud isegi veest välja tulla.