Thailand

 Kaks nädalt puhkust Tais on nüüd vaid mõnus mälestus. Kes veel ei tea, siis käisime Erle ja Kõrrega Phuketis päikest püüdmas. Kõrrele oli see pigem suuremaks šokiks, kui meile, sest hetkel Austraalias 42 kraadi ja Phuketis vaid tagasihoidlikud 30+ kraadi. Samas oli seal niiskem, kui Austraalias, nii et tundus sama palav. Tänavatel ringi käia ja šopata oli suhteliselt võimatu ilma, et kere üleni märg oleks. :D

Esimesed muljed Phuketist olid suhteliselt närused, kuna lennujaam oli täis kohalikke taksojuhte, kes üritasid sind kohe enda taksosse meelitada. Kes tulevikus kavatsevad sinna puhkama minna, siis võtke teadmiseks, et taksosõit lennujaamast nt Patong beach’i peaks maksma umbes 600 baht’i. Lisaks oli lennujaamas metsikult palju inimesi. Need, kes alles saabusid, need kes vastu tulid ja siis veel lisaks töötajad. Sellise väikse saare kohta nagu Phuket on lennujaama kasutus ikka väga suur. Pidavat olema kõige busy’m lennujaam maailmas. Ja kui ma õigesti mäletan, siis 8 miljonit inimest aastas. Õnneks ei pidanud meie taksoga minema. Kuna Kõrs saabus Phuketisse päev varem, siis ta sai meie hosteli juhatajaga kokkuleppele, et nad tulevad meile lennujaama vastu ja kõvasti soodsama hinna eest, kui tavaliselt taksod küsivad.

Esimene asi, mida märkasin Tais, olid suhteliselt räpased tänavad ja huvitav elektriliinide lahendus. Need olid lihtsalt hunnikus postide küljes, iga hetk maha kukkumas. Esimesel päeval ei jaksanud väga midagi teha, sest et pikk lend ja ootamine oli seljataga. Pidime Erlega Singapuris 5 tundi lennujaamas magama ka, mis pole just kõige mugavam. Pärast oma esimest Tai toidu kogemust ja muljetamist läksime lihtsalt magama, et järgmisel päeval juba Phi Phi saarele sõita.

Oma bucket list’is saime enamus asjadele linnukesed taha panna. Tais must-do tegevused on tehtud. Muidugi oleks võib olla leidnud veel rohkem kohti, mida avastada, kuid ega me päris miljonärid veel ei ole, nii et leppisime oma budget reisiga. Tais, vähemalt Phuketis, on väga populaarne fish therapy e. kala teraapia. Väikesed akvaariumid, kus oma jalgu ravida, on pea iga nurga peal. Teraapia töötab sel põhimõttel, et kalad näksivad surnud nahka jalgadelt. Alguses oli ikka väga naljakas, sest mina, kui suur kõdikartja ei suutnud oma jalgu väga veeski hoida. Mõne aja pärast harjusin ära ja see tundus täitsa lõõgastav.

Ka elevantidega saime 30 minutit ringi sõita. Nö. elevantidejuhid (ei leidnud tõesti paremat sõna) oli lõbusad kohalikud, kes nii muuseas punusid mulle ja Erlele kaelakee ning käevõru kohalikust taimest, mis natuke meenutas lõikeheina. Ja kuna umbes kuus elevanti sõitsid samal ajal ringi, siis suhtlesid kohalikud juhid omavahel ja laulsid Justin Bieber’i „Baby baby baby please..“ (ausõna, ei tea, mis selle loo nimi on:D, õnnetul kombel üldse tean, et see tema laul on). Elevantidega kohtusime päris mitmel korral ka edaspidi. Kohe pärast nendega sõitu läksime vaatama elevandi šõud. Täiesti hämmastav, kuidas sellisele suurele loomale saab trikke selgeks õpetada. Mida kõike nad ei teinud – jalgpall, korvpall, noolemäng, muusika, massaaž (Kõrs sai veel erilise massaaži osaliseks. Elevant otsis tema püksi peidetud kahte banaani.). Lisaks, kui käisime ekskursioonil nägime turu juures pisikest beebielevanti. Ausalt, mul hakkas küll kahju temast. Pisike oli lühikese keti küljes ja turistid said temaga väikse raha eest koos pilti teha. Isegi musitama oli ta juba õpetatud. Küsisin meie giidi käest, kas Tais üldse metsikuid elevante on, ja tuli välja, et Phuketis ei olegi – kõik elevandid on vangistatud, et ikka rohkem raha turistide arvelt teenida. Kurb.

Järgmine punkt meie „tuleb teha“ listis oli „Ping pong show“ nägemine. Pigem meestele suunatud etendus, aga no, elame ju ainult ühe korra. Ping pong šõu on midagi sellist, mida tahad näha, et uskuda jutte, mis nende kohta käivad, ja midagi, mida pärast esimest korda väga kunagi enam näha ei taha. Jutt käib siis naistest (kuigi mina küll kindel ei olnud, et kõik kohe sündides naised olid), kes oma suguelundiga igasuguseid „trikke“ teevad: tõmbavad meetritepikkuseid nööre välja, niite, mille küljes on žilettiterad või nõelad, väikesed kalakesed ja konnakesed hüppavad üksteise järel „sealt“ välja, suitsetavad ja mitte oma suu kaudu, mängivad nö. noolemängu, ehk lõhuvad õhupalle teradega, mille nad „sealt“ välja puhuvad. Ühesõnaga. Huvitav. Šõu iseenesest oli tasuta, ainult, et selles baaris istuda oli vaja osta jook, mis maksis umbes 25 eurot. Elus kõige kallim pisike purk õlut, mis ma ostnud olen.

Kõigest ei jõua blogis pikalt jutustada, eks soovijad saavad Kõrt pinnida või siis augusti kuus meie enda käest küsida. Aga Tai on kindlasti üks riik, mida tasub külastada. Nii oma sooja kliima, imeliste randade, toidukultuuri (siinkohal mõtlen küll ainult mereande, kuna Tai toit ja mina ei sobi väga kokku), erinevate loomade ja odavate kleidi hindade pärast. Tegelikult ei olnud ainult kleidid seal odavad, vaid ka igast muud asjad, aga mina ja Erle lihtsalt sattusime turgude ohvriks.

PS! Lause, mis mind sellest reisist kohe kindlasti kummitama jäi: Same same, but different.

LÕPUKS ometi saime Erlega taaskord Austraaliat koos avastada, ehk meie viimane tööpäev oli teisipäeval. Juba kolmapäeva hommikul alustasime oma pisikest roadtrippi Wave rocki juurde. Meeled mõlemal rõõmsad isegi kui vihma sadas terve tee. Ja seal olles. Ja tagasi tulles. Wave rock on lihtsalt mega suur kivi, mis umbes 60 millionit aastat tagasi moodustuma hakkas. Kuulusaks/turistiatraktsiooniks sai see alles pärast 1963ndat aastat, kui keegi sellest pilti tegi ja International Colour Picture Competition'il esimese koha sai.

Lisaks oli kohe seal kõrval Wave rock Wildlife park, mis oli ausalt öeldes suhteliselt õnnetu välimusega. Loomad tundusid kõik vanad ja haiged. Pooltes puurides olid jänesed, kuigi pidid olema erinevad loomad. Ühe eesli jalad olid kõik katkised ja verised. Puurid ja loomade elutingimused tundusid üleüldse veidike kurvad. Aga vähemalt nägime taaskord koaalad ära, saime ühte isegi katsuda. Samuti olid seal albiino känguruud, mis on WA-s suhteliselt erilised ja saime ka ühe linnuga juttu rääkida. See oli selle wildlife pargi staar "George" the Long Billed Corella. Tema sõnavara piirdus lausetega: "Hello George"; "Cocky wants a cracker" ja "Let me out, let me out". Kui talle tantsimise käsklus anda, siis täidab ta ka seda suurima hea meelega. 

Õhtul toimus pubis meie ärasaatmispidu. Minu üllatuseks ilmus päris palju inimesi kohale. Ka selliseid, kellega me tegelikult väga ei suhelnudki, aga no kuulis terve Quairading, et pidu toimub. Tegime Erlega värsket salatit ja potatobake'i grilli jaoks. Üks kohalik naine Theresa kinkis meile kaks naaritsanahast karukest - kusjuures need olid tal endal käsitsi tehtud, nägid väga proffesionaalsed välja. Pidu möödus rahulikult. Saime lõpuks ometi nautida ka vaba õhtut kahekesi mitte töötades.

Neljapäevane päev möödus pakkides! Kohutav, kui raske on taaskord kõik oma asjad ühte pisikesse kohvrisse mahutada. Või no, mul enam mitte nii pisikesse, sest ostsin endale uue suuuuuuure roosa kohvri:). Homme lähme Perthi jällegi šoppama ja puhkama! Üritame aega ookeani ääres veeta, et lõpuks mingi päevituse ka saaksime ja meie tuhanded fännid kodus ikkagi usuks, et me Austraalias oleme. Siis eeldatavasti külastame kõrbet ja esmaspäeval Taisse!!!:)

PS! Mina töötasin aastavahetusel, nii et oma põnevatest sündmustest ei taha väga pajatada, aga võib-olla, kui Erlel tahtmist või jaksu on, siis kirjutab ta, kuidas Quairadingus aastavahestust vastu võetakse.

(Pidin selle postitama juba enne, kui Quiaradingust ära läksime, aga kuna Internetiga olid väiksed probleemid, siis ei saanud seda teha. Varsti kirjutan ka Taist. Seniks aga päikest!)

Pühad kuumuses

Pean alustama ka seda sissekannet jutuga, et ega palju pole muutunud. Meil pole ikka veel kööki, kriketit mängitakse jätkuvalt Elleni ajal, hommikukohv maitseb hästi ja temperatuur kõigub 30 ja 40 kraadi vahel. Tänaseks on igasugused ujumistreeningud ja –tunnid läbi ja saame jällegi hommikuti ujumas käia. Kuna ühel meie sõbral on basseini võti, siis ei pea me lahtiolekuaegadega väga arvestama. Ja oluliselt parem on, kui ei pea basseini veel umbes 50 inimesega jagama. Mõnus!

Nagu Merle juba kirjutas, hakkab meie aeg Quairadingus saama. Siit lahkumine ei saa kerge olema. Juba homme (29. dets) tulevad uued bäkkpäkkerid siia. Ja mis te arvate, kust nad pärit on? Eestist! Võib juhtuda, et lähipäevadel on pubis eestlasi rohkem kui kohalikke. Me Merlega töötame kuni teisipäevani ja siis jääb mõni vaba päev enne Taisse minekut, et koos ringi vaadata. Seega ootame uusi eestlasi ja loodame, et nad hoiavad meie lippu kõrgel.

Ahjaa… Jõulud! Jõulud veetsime Bruce Rock’s Rexi (see sõber, kes meile taevaliku kohvimasina tõi) vanavanemate juures. Siin tähistatakse jõule 25. detsembril, seega 24. detsembril me töötasime. Ega meil kummalgi jõulutunnet polnud, pole lund ega perekonda lähedal ja ega see jõulutunne ei teki, kui sooja on üle 30 kraadi. Uskumatu, aga tõsi jõuluvana leidis meid üles ja saime päris mitu vahvat kingitust. Aitäh talle nende eest. Hoolimata sellest, et meil jõulutunnet polnud, läks meel 24. detsembri õhtul natuke nukraks. Paratamatult mõtlesime, et mis oleks, kui kodus oleksime ja mis kodused teevad, mida söövad, mida joovad. Poetasime paar pisarat ja olime jälle rõõmsad. Kuna Deanne nägi meid sellises hapras seisundis, siis ei hakanud ta oma kingitust meile sel õhtul üle andma, vaid ootas järgmise päevani. Õigesti tegi, kaart, mille ta kirjutas oli üliarmas ja viinapudel, mille kinkis, maitses ka hästi:D. Ega siinsed jõulud kodustest väga ei erine. Pere keskel süüakse jõululõuna, -õhtusöök, õhtusöögi oode, õhtusöögi oote oode jne. Ühesõnaga, süüakse meeletult. Ilmselt on ka Rexi vanaema lugenud vanaemade käsiraamatut, kus on kirjas, et küpseta ja sunni inimesi sööma ka siis, kui nende kõht lõhkemas on ja söömakutse vastuseks kostub ainult vaikne ägin. Üleüldse on Rexil Austraalia ägedaim pere ja vanavanemad. Mitteametlikult kõige muhedam vanapaar üldse. Bruce Rock’st naastes astusime Lääne-Austraalia väiksemaist pangast läbi. Kahjuks oli see suletud. Pank on avatud reedeti 3-4.30. No tõesti, see oli ikka väga väike. Pisikese aiamajakese või avaliku tualeti suurune.

Tänaseks kõik. Järgmise korrani, sõbrad! Kuhjaga päikest ja kallistusi!

Ei ole vist vajadust hakata mainimagi, et pole ammu postitanud, sest meie tuhanded tulihingelised fännid on seda nii kui nii tähele pannud. Aga pole lihtsalt midagi erilist kirjutada. Meie aeg siin Quiaradingus hakkab otsa saama. Tuleb tunnistada, et väike tüdimus on sees – tahame põnevust ja ringi reisimist! Seda saame aga alles pärast aastavahetust nautida.

Siiski väikesed tähelepanekud meie muidu väga rutiinsest elust. Suvi ei taha kuidagi Austraaliasse jõuda. Oleme saanud nautida super ilusaid ja kuumasid päevi, kuid viimasel ajal on siin ainult vihm ja torm. Naljakas on seejuures, et igakord, kui neil natuke äikest lööb, siis läheb kogu linnakesel elekter ära. Õnneks tuleb see tavaliselt kohe tagasi ja ei pea pubi selleks ajaks kinni panema. Aga on juhtunud ka seda. Sooja siin on ikka kuskil 20 kraadi ringis, aga tundub külm. Ju oleme harjunud, et ilus ilm on siis, kui on ikka 30+ kraadi;)

Tööpäeva hommikuti lõbustab meid Ellen! Meie suurim pettumus on, kui Elleni ajal (ja alati just siis!!!) on mingi golfi, kriketi või mõni muu sportmäng, mida ei ole üldse nii tore vaadata. Või siis Barack Obama kavatseb Austraaliasse väikese visiidi teha ning maandub täpselt kaheteist ajal, ehk siis kui Ellen hakkab. Ja loomulikult kannab WIN seda üle, ehk siis tänu breaking news’idele jääme meie jälle Ellenist ilma:D

Kuna õiget kohvi on muidu siin praktiliselt võimatu saada ja tundsin sellest piisavalt puudust, siis üks sõber tõi meile kohvimasina! Just sellise, millega saab piima vahustada ja espressot teha. Tänu sellele kohvimasinale suutsin ka Erlest kohvijoodiku muuta.:) Mmmm..:)

Siiski toimub pühade puhul ka siin väikeses linnakeses nii mõnigi suurem üritus. Eelmine laupäev oli meie pubis bin party, ehk siis töölised tähistasid harvest perioodi lõppu. Seda küll ennatlikult, sest vihma tõttu on see periood ainult pikemaks lükkunud. Kui tavaliselt saavad nad enne jõule oma asjadega ühele poole, siis nüüd loodavad nad jaanuari keskpaigaks lõpetada. See reede toimub swimthrough ja club’i jõulupidu, ehk siis kõik inimesed lähevad klubisse tasuta alkoholi jooma. Või tähendab siis, kõik, kes on seal liikmed. Sest ärge jumala eest valesti aru saage. Ööklubi meie linnakeses ei ole. See on selline „härrasmeeste“ klubi, kus ei ole tavaliselt lubatud isegi muusikat mängida.

Täna toob meile Wicked õhtusöökiJ Lubas meile midagi erinevat teha, kui me viimasel ajal söönud oleme. Ausõna! Tahaks nii väga kööki tagasi! Tunneme, et oleme siin nagu kodutud vms, kõik tahavad meie eest hoolitseda. Viivad meid klubisse sööma, tellivad meile pubisse sööki vmsJ Nunnu!

Loodan, et nautisite minu väga sisutihedat ja seiklusterohket postitust. Loodame teid järgmine kord rohkem lõbustada.

PS! Kirjutage ikka meile ka, kuidas teil lähebJ Kas või paari lausega postituse kommentaariks!

Kes ütles, et Quairading'us igav on?

Nüüd on seljataga meie VII nädal Austraalias. Ja tuleb nentida, et kuigi sellesse nädalasse jäi palju head, juhtus ka midagi kohutavat vastukaaluks. Aga siis kronoloogilises järjestuses.

Eelmine laupäev oli Wicked'i ja Kymbo hen's ja bachelor party. See toimus meie pubis, mis tähendab, et see oli rahvast täis pakitud! Lisaks minule oli tööl veel kaks skimpy't - üks nais-, teine meessoost. Lõpuks ometi sai korralikult tööd teha. Korralikult, ehk siis tegemist oli nii palju, et kui sulgemisaeg oli (kell 12), arvasin mina, et kell on alles kümme. Ja esimest korda oli skimpy'dest midagi kasu ka. Mulle isegi meeldis nendega koos töötada. Mõlemad olid professionaalsed ja abivalmid. Eriti meesskimpy, hahahaa!

Esmaspäeval pärast tööd küpsetasime Erlega maailmaparima pitsa, või no panime sinna peale kõike, mis meile meeldib - SEENED!, hallitusjuust, pabrika jne. Ja küpsetasime selle meie uue sõbra Matti jaoks. Matt on meie linnakese pool manager, ehk siis pmt tegeleb basseini korrashoidmise, vetelpääste töö ja kõigega. Eriti tore on selle sõpruse juures ka see, et tänu sellele saame kogu aeg tasuta ujumas käia ja käia ujumas isegi siis, kui tegelikult pole bassein avatud. Tavaliselt avatakse see kell 12, aga kuna me ise peame samal ajal pubi avama, siis muidu ei saakski me ujumas käia:)

Teisipäeval tuli mul selline Mannu-igatsus peale, et otsustasin taaskord Brookton'i sõita. Seekord siis ainult Rex'iga kahekesi, sest Erle pidi töötama:( Suutsime taaskord Mannuga korraliku show korraldada, sest et seekord ei andnud ma ette teada, et kavatsen talle külla minna. Siiski veetsime mõnusa kvaliteetõhtu.

Kolmapäev ja neljapäev olid siiamaani kõige kuumemad päevad meie Austraalias veedetud aja jooksul. Tagasihoidlikud 37 kraadi varjus. Ja no, lubatakse, et läheb veel kuumemaks! Neljapäev oli lausa nii kuum, et meie pubi köök läks põlema! Nali-naljakas, aga tegelikult oli see üpriski hirmutav kogemus. Deanne oli just pliidid, fritüürid sisse lülitanud, et juhul, kui keegi lõunatama tuleb, siis on köök tegutsemiseks valmis. Kuna köögis oli nii palav, tuli Deanne ette baari sööma. Natukese aja pärast tundsime imelikku kõrbe lõhna. Läksime Deanne'iga vaatama ja ta tegi veel nalja, et kindlasti on köök leekides. Ja no, las ta põleb! Tegelikult avanes meile kohutav vaatepilt. Üks fritüüridest oli põlema läinud. Deanne'i esimene reaktsioon oli õnneks tuletõrjesse helistada ja alles siis sattus paanikasse. Endalegi üllatuseks, suutsin mina enamvähem kaine mõistuse säilitada ja läksime tulekustutite järgi. Täpselt samal hetkel, kui fritüüri üritasime kustutama hakata, läks elekter ära, leek tõusis veel suuremaks ja kõik kohad olid musta tossu täis! Kui pubi väljaspoolt vaadata, siis oleks tundunud, et terve maja on leekides! Siiski suutsime mitme peale (möödaminejad tulid kohe appi ja kõik olid ülimalt abivalmid!) leeki hoida vähemalt niigi tagasi, et kahjustada sai ainult köök. Suhteliselt kiiresti jõudis ka tuletõrje kohale... Esimene mõte pärast ohu möödumist oli see, et kui tänulik ma olen Maasikale, et see närune tuletõrjekoolitus sai läbitud. Vähemalt ei pidanud ma nuputama hakkama, kuidas tulekustuti töötab ja kuhu seda sihtida tuleb!

Sellel päeval me koristama ei hakanudki, kuna kogemusest oli keha ja vaim nii väsinud, et ei suutnud end liigutadagi. Kella kaheksast olin juba voodis ja magasin. Järgmisel hommikul kella üheksast hakkasime koristama. Mõned Deanne'i sõbrad tulid ka appi, nii et koristamine läks üpris kiiresti. Pidime siiski kogu maja üle pesema, kuna suitsust ja tulekustutitest olid kõik kohad tolmu ja mustust täis. Kella ühest olime juba avatud, kuna baari osa oli korras ja tervisekaitsetädi käis vaatamas ja lubas avada. Hiljem käis kindlustuseonu kööki vaatamas ja ütles, et köök makstakse täies ulatuses kinni. Isegi toit, mis külmkapis elektrikatkestuse pärast riknes.

Laupäevaks oli juba õnneks tulekahju unustatud ja kogu tähelepanu keerles pulmade ümber, mis oleks olnud muidu nädala tippsündmus. Ehk siis Wicked'i ja Kymbo pulmapäev. Pärastlõunal tuli pruut koos oma pruutneitsidega (kellest üks oli Deanne) pubisse sättima. Aitasin Wicked'ile meigi ja soengu teha. Õnneks saime Erlega mõlemad nii pulmatseremooniast, kui ka -peost osa, kuna Deanne oli nõus pubi varakult kinni panema. Pulmapidu oli lahe! Kuna see oli üle pika aja üks päev, kus me mõlemad Erlega vabad olime, siis saime koos pidutseda. Ja uskuge või mitte:D Just meie olime need, kes tantsupõrandal pilke püüdsid! Pilte kahjuks ise väga palju ei teinud, aga see eest oli pulmas ka fotograaf, nii et loodan, et saame varsti ka neid näha.

Eelmine nädal oli suhteliselt tegus. Eriti, kui arvestada seda, et tüüpiliselt ei ole Quairadingus mitte midagi teha:D Esmaspäeva õhtu saime õnneks mõlemad Erlega vabaks, nii et suundusime Brooktoni Mannule ja Siretile külla. Brookton on teine linnake, mis on meile suhteliselt lähedal. Kõigest 78 km. Või no, kui võtta Eesti mõistes, siis pole see nii lähedal, aga Austraalia mõistes on ka Perth (mis on u 200 km kaugusel) täiesti külje all.  Lihtsalt mega tore on igakord neid näha!

Kahjuks ei saanud küll kaugemaks, kui vaid õhtuks jääda, kuna järgmine päev pidime hommikul uuesti pubi ise avama. Kuigi nüüd teame, et vähemalt meil on see võimalus, sest et nende ülemused on mega toredad inimesed! Lausa naljakas oli, kuidas nad kohe nii hästi suhtusid meisse ja lubasid meil tasuta hotellis ööbida. Kuigi seda võimalust me seekord ei kasutanudki.

Neljapäeval läksime Deanne’iga koos Perthi. Tema sõbrannal, Bellal, oli reedel keskkooli lõpetamine ja neljapäeva õhtul mingisugune graduation dinner. Ööbisime hotellis, mille tuba me Erlega endale ise küll lubada ei saa. Tuba nägi pigem nagu korter välja, ehk sisaldas kööki, elutuba, kahte magamistuba ja vannituba (mis oli niiiiiii mõnusalt suur:D). 

Kuna suurt midagi õhtul teha ei tahtnud, sest hotell oli kesklinnast liiga kaugel, et kõndida, ja busside/taksodega jamada ei viitsinud, siis nautisime vaba õhtut teleka ees. Ja loomulikult, kuna me olime Perthis, siis saime jälle sushit süüa! Oh, seda õnne! Terve reede hommikupooliku veetsime aega šopates. Kella üheksast olime juba suuuuuures kaubanduskeskuses platsis, ning katkematu šoping kestis kella üheni, kuni Deanne meid lõpuks peale võttis. Mina, kes ma tegelikult väga ei armasta seda tegevust, pidasin isegi vastu. Mingi hetk, muidugi, pidime värske õhu kätte minema, kuna Erle muutus kingapoes suhteliselt hulluks. „Erle, sul ei ole neid kingi vaja!“ (viidates eriti soodsale pakkumisele). „Mul tegelikult on ka neid vaja!!!“ Kuigi ta oli just endale kaks paari uusi sandaale ja lisaks tennised ostnud. Pärast saime mõlemad korralikult naerda, kui Erlele kohale jõudis, et see oli lihtsalt esimene reaktsioon ja tal pole tõesti veel (!) kingi vaja. Mulle meenus sellise käitumisega Mari-Liis, ainult, et mitte kingapoes ja šokolaadi läheduses.:D

Reede pärastlõunal alustasime oma teed Harvey’sse. Läksime sinna külla Deanne’i ühele parimale sõbrannale – Shae’le.

Õhtu oli väga lõbus. Kuna Shae on nii avatud ja energiline inimene, ei tundnud me Erlega üldse halvasti tema seltskonnas. Hoopis vastupidi! Tal oli imeilus kodu ja meile oli isegi eraldi tuba valmis pandud. Vabandas ette ja taha, et me peame maas magama (täispuhutav madrats)...

Kui ta vaid teaks, mis tingimustes me nt Rainbow lodge’is pidime olema! Igaljuhul pidutsesime õhtul, järgmine päev käisime tammi vaatamas ja kohalikus veiniistanduses vett joomas:D Muideks, Harvey on tuntud oma lehmade ja nende saaduste poolest. Nii et, üle kogu Western Australia on tuntud Harvey Fresh piim, liha, mahlad (need küll apelsinidest, mitte lehmadest).

Jätkuvalt töötame vaheldumisi Erlega ja ma nii naudin, kui mul on hommikupoolik vaba, sest siis saan ma köögis süüa teha. Kõik toorained ja kõik vahendid on olemas, et teha hea roog valmis. Otsustasin tänaseks teha hakkliha-kapsahautist! 

PS! Tähistaevas on Austraalias niiiiiiii ilus! Ja seda ei näe vaid augustikuuöödel;)

Lambad, roomajad ja hobuste võiduajamine

Tänaseks oleme juba kuu aega Austraalias olnud ja kenasti siinse eluga kohanenud. Selle kuuga on Quairading meile armsaks saanud ning otsustasime siia kuni jaanuarini jääda. Otsust aitas teha see, et ilmselt saame siin oma kolm kohustuslikku farmikuud ära teha. Ilma, et tegelikult kuskil farmis töötama peaksime.

Üldiselt elame rahulikku väikelinna elu ja meile meeldib see. Hommikul ärkame umbes kümne aeg, virgume vaikselt, sööme hommikusööki ja üks meist alustab tööpäeva. Teine ajab sel ajal oma asju või on lihtsalt esimesele seltsiks, seda kuni kella viieni, kui meie rollid vahetuvad. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad ja nii rutiinsed ning vaheldus sellele jätkub küllaga.

Tavaks on saanud see, et teisipäeviti sajab siin vihma. Juba ühel varasemal nädalal tahtsid Wickid ja Kimbo meid väiksele kohaliku eluga tutvumise ringile viia, kuid tookord jäi see vihma tõttu ära. Leppisime uue aja kokku. Jällegi teisipäev ja jällegi sadas vihma. Pidime kell kaheksa ärkama, see on väga raske, kui oled harjunud kümneni magama. Eriti minusugusele unekotile. Tänu Merlele ma siiski ärkasin ning seekord vihm meid ei takistanud. Sõit võis alata! Nad viisid meid lambapügajate tööd vaatama. Nii põnev oli, Eestis ei ole ma sellist asja näinud. Pügajate jaoks on see küll pigem liinitöö, üks lammas teise järel ja nii saavadki mitmed sajad lambad pügatud. Tavaline ju! Paljud pügajad on Uus-Meremaalt, sest siin makstakse neile töö eest oluliselt rohkem. Meil loomaarmastajatel hakkas muidugi neist lammastest kahju, nad olid nii hirmul ja värisesid. See oli nende lammaste esimene pügamine ja nad ei teadnud üldse, mida oodata ja mis nendega tehakse. Kuna töö on kiire ja aega ei raisata, siis juhtub, et lõigatakse lammastele kogemata sisse. Paljud lambad olid väikeste kriimustustega, aga ühele lõigati ikka tugevalt sisse ja teda pidi õmblema. Pole hullu, ikka juhtub, igal pügajal on niit ja nõel käepärast. Paar pistet ja korras. Ei mingit desinfitseerivat vahendit ega muud ravimit. Ei olnud eriti ilus vaatepilt ja selle kõige juures oli lammas nii rahulik ja muretu. Vapper loom! Pidime ka seafarmi minema, aga vihm tegi tee liiga poriseks ja see jäi ära. Sigadega peame uue kohtumise kokku leppima. Loodan, et nad leiavad meie jaoks aega.

Peale lammaste oleme veel kohaliku faunaga kohtunud. Ühel kenal päikselisel hommikul läksin pubi tagumist ust avama. Teen ukse lahti ja miskit jäi ukse vahele. Näen rohekaspruuni sabaotsa, esimene mõte – madu! Ongi madu! Kui esimene paanika möödunud ja liikumisvõime taastunud, vaatan uuesti. Uhh… Ei olnudki madu vaid hoopis sisalik, kuid siiski piisavalt jõle ja hirmutav eestlastele, kes kodumaal umbes viiesentimeetriseid isendeid kohanud on. See oli vähemalt 20-sentimeetrine ja kohalikud teadsid öelda, et alles poisike, nad kasvavad kuni 45 cm pikkuseks. Bobtail sisalik (et mitte eksida, ei hakanud ma seda tõlkima) on väga tavaline ja levinud liik siin. Veendusin selles veelgi, kui postkontorisse jalutades ühte sellist teel kohtasin. Sisaliku tõttu pikenes mu teekond oluliselt, sest möödusin temast üsna suure kaarega. Õnneks on nad täiesti ohutud, kuid siiski loodan, et ei pea nendega enam kohtuma.

Sel nädalal leidis aset Melbourne Cup. Hobuste võiduajamine on siin üldse väga populaarne, aga see võistlus on aasta suursündmus. Meiegi pubis tähistati seda ning tehti panuseid. Teadlikult ei saanud keegi võita, sest hobune, kellele panus tehti, tõmmati loosiga. Hoolimata sellest oldi väga aktiivsed. Sai teha kümne-, viie- ja kahedollarilisi panuseid ning esimesed kolm ja ka see, kelle hobune viimaseks jäi võitsid teatud rahasumma. Lisaks panuste tegemisele tuleb sel päeval ka riietusele tähelepanu pöörata. Naised peavad peakatet ja kleiti kandma ja mehed võiksid maikad ja lühikesed püksid näiteks ülikonna vastu vahetada. Nägime paari sellist, üks neist oli küll umbes kolmeaastane, aga ikkagi. Meiegi vahetasime oma tavalise töösärgi ja tennised kleidi ning kingade vastu.

Homme lähme Mannule ja Siretile Brooktonisse külla ja neljapäeval Deannega Perthi. Juba ootame!