Waterfalls in rainforests

Ma ei saa aru, mis värk on, et niipea kui puhkusele sain, ei ole saanud korralikult sisse magada! Ausõna, iga päev on vaja just varakult midagi tegema hakata. Austraallaste värk ka samas. Neile ei meeldi päevavalgust raisata. Igaljuhul täna jälle enne kella kuut üleval, et asuda teele vihmametsadesse koski üle vaatama.
Käisime nelja erineva kose juures, kui välja arvata mini-kosed, mis tee peale jäid. Milline vaade!!!
Alustasime oma tuuri Zillie Falls'i juurest. See oli arvatavasti kõige kõrgema langusega kosk nendest neljast, mida nägime. Samuti oli see kõige suuremal jõel ja kõige suurema vee hulgaga kosk.

Teiseks kohaks oli Millaa Millaa Falls, mis oli Leon'i sõnu kasutades lausa breathtaking. Ja enne seda ei teadnud ta isegi, mis see sõna tegelikult tähendab. Saime ka mööda väga libedaid kive selle kose taha minna. No super mõnus tunne ikka. Võimas loodus.

Järgmisena käisime Ellinjaa Falls'i juures, mis oli minu arvates veelgi ilusam.

Viimase kohana külastasime Josephine Falls'i, kus tegime ka väikse pinkniku. No mida veel elult tahta - soe ja päikseline ilm, mõnus seltskond, väike vein ja maitsev söök (mis ilmselgelt sisaldas ka valgehallitusjuustu) ning suurepärane vaade. Ja seda kõike jõe keskel oleval suurel kivil. Lahe!

Josephine Falls oli ka sellepärast lahe, et seal oli looduslik lõbustuspark. Vesi oli kivi nii siledaks kulutanud, et sai liugu lasta. Tundsime kõik end jälle lastena, ei tahtnud isegi veest välja tulla.

Bungy jump

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hirmus oli!!! Aga vähemalt tehtud! Nimelt käisime Rex'i venna Leon'iga bungy hüpet tegemas. Ütlesin sellele mehele üleval, et ta lükkaks mind, sest et ma ei arvanud, et suudaksin seda ise teha. Aga ta ütles, et pean seda ise tegema. Videos on näha ka kui ilmselgelt ma kardan. Aga ma lihtsalt arvasin, et kõige jubedam koht on just seal äärepeal seista, nii et kui ma sealt kiiresti minema saan, siis on kõige jubedam möödas. Jah, kuid ka vabalangemine on nii hirmus. Siis vähemalt ei ole midagi muud teha, kui lihtsalt leppida oma saatusega:D Loomulikult oli mega adrenaliini tulv ja ma usun, et teeksin seda veel ja veel, aga mitte kohe. Enne pean esimesest kogemusest üle saama:D

Jeee! Saan jälle ühe linnukese oma must-do-list’i panna. Nimelt kolmapäeval käisin väidetavalt kõige pikemal ühe päeva bussi tuuril Uluru ja Kata tjuta rahvusparki. Alice Springs’ist sinna ja tagasi on üle 900 kilomeetri!!! Ausõna, eluseeski ei kurda enam Eestis vahemaade pärast. Ärkasin hommikul kell 5 ja magama sain öösel kell 12. But it was worth it!

Meie giidideks/bussijuhtideks olid toredad viiekümneringis mehed. Mõlemad väga targad ja lõbusad. Lemmik huumor oli neil sarkasm, mis mulle väga sobib. Kuna tee oli pikk, siis rääkisid nad igast huvitavaid fakte Põhja-Austraalia ja Alice Springs’i kohta. Näiteks, et kaamlid, kes seal elavad on importitud Aafrikast. Mingil ajal olid nad läbi kõrbe liikumiseks põhiliseks transpordivahendiks. Hiljem, kui raudtee Alice Springsi ja Darwini vahel valmis sai, kästi kaamlitest lahti saada. Keegi aga, kes kaamlitega töötanud oli, ei raatsinud seda teha, nii et nad lasti lihtsalt kõrbesse lahti. Arvati, et nii või naa üle kahe aasta nad iseseisvalt vastu ei pea, sest Austraalia on liiga külm neile. Nüüd on aga kaamleid Austraalias rohkem, kui eestlaseid terves maailmas kokku. Lisaks sellele on neil purest bloodline maailmas.

Lisaks juttudele ja naljadele lasi bussijuht meil ka võistelda. Kes esimesena Uluru kivi näeb, peab käe üles tõstma ja üle bussi seda karjuma. Ja nagu nad ka arvasid, langes ka see grupp nende triki ohvriks. Nimelt paljupalju maad enne Ulurut on kaugelt vaadates täpselt samasugune kivi, mille nimi on Mt Connor. See kivi, Uluru ja Kata Tjuta pidid moodustama perfektse joone, Uluru vaid 1 kraadi võrra kaldes olles. Ja need kivid, mida me maapinnal näeme, on vaid jäämäe tipud. Tegelikult on suurem osa kividest maa all. Osad teadlased isegi arvavad, et Kata Tjuta ja Uluru on omavahel maapinna all ühendatud, kuid seda nad enam kontrollida ei saa, sest et maa kuulub aborigeenidele, ning igasugune kaevandamine on seal keelatud. Need kivid on siiski nende pühad paigad.

Just sellepärast otsustasin ka mina, õnneks koos enamuse grupiga, mitte selle otsa ronida. Kindasti oleks see suurepärane kogemus, aga kui aborigeenid, või anangud, nagu Uluru läheduses elavad kohalikud end nimetavad, paluvad, et külastajad austaksid nende pühapaiku, siis seda ma ka tegin. Tõesti, sa ei roni ju kuskile katedraali otsa? Igaljuhul oli väga huvitav ka ümber kivi kõndida, legende kuulda ning anangude traditsioonide ja minevikuga tutvuda. Lisaks huvitav fakt. Ümber Uluru kasvab üks lill, mis on aborigeenide keeles Mala Mala, ehk siis tõlgituna ilus aga kasutu. Hahaa! Tean mõnda sellist tüdrukut.

Päikseloojangu ajal olime arvatavasti ühes kõige populaarsemas paigas, kust pilte Ulurust teha. Pildistamise kõrvalt sõime õhtusööki,milleks grillvorstid ja salat ning joogiks vahuvein. Vapsjee luksus. Seal ligidal istus ka üks kohalik mees, kes müüs oma naise maalitud pilte. Pildid olid vaid kümme dollarit! Kui võrrelda visitor center hindadega, mis olid samasuguste piltide eest 200-400 dollarit siis no milline vedamine!

Järgmisel päeval oli mul piisavalt aega enne lendu Cairns’i, et linna peal veidike ringi vaadata. Koos oma sakslannast toakaaslasega otsutasime veidike kohalikes muuseumites ringi vaadata. Jõudsime linna ja didgeridoo galeriisse täpselt workshopi alguseks. Olen küll ka enne proovinud seda mängida, aga siiamaani veel ei ole õnnestunud. Nüüd, kus professionaal mind õpetas, sain vähemalt põhilise heli sealt üsna kiiresti välja. Väga lahe kogemus! Lisaks käisime Kesk-Austraalia esimeses haiglas (nüüd siiski muuseum), kelle asutajaks oli kahekümnedollarise peal olev John Flynn, kes lisaks selle haigla asutamisele leiutas ka flying doctor’i.

Vot siis. Järgmine sissekanne juba päikselisest ja soojast Cairns’ist:)

Lõpuks ometi saime jälle Mannu ja Siretiga kokku!!!:) Nad olid Perthis ainult päevaks, aga sellegi poolest, nii tore oli näha. Nad sõitsid Karrathast Perthi aind selleks, et siit edasi lennata Taisse, kuhu nad mõneks ajaks puhkama lähevad. Ja traditsioonide kohaselt pidime ikka sushi sööma minema! Ja pubisse ka! Avastasime Perthi kesklinnas ühe toreda koha nimega Boheme. Mõnus interjöör ja piisavalt odav õlu. Sealt liikusime üsnapea tagasi lennujaama, et nad oma lendu maha ei magaks. Seal ühines meiega nende sõber Harry, kellega nad juba täitsa oma reisi alguses tutvusid. Üürikeseks meie aeg jäi, aga samas ei tea ma nüüd, kunas ma neid järgmisena näen, nii et lihtsalt pidime kas või natukeseks kokku saama!

Järgmisel päeval oli juba minu lend Alice Springs’i. See on siis linnake keset Austraaliat, mille lähedal asub ka kuulus Ayers rock/Uluru. Kaks nime sellepärast, et kui aborigeenidele maa tagasi anti, panid nad kivile tema algupärase nime tagasi. Alice Springs’is peatun Alice Lodge’is, mis tundub esmapilgul väga mõnus olevat. Jään siia vaid kaheks ööks, sest juba neljapäeval sõidan edasi Cairns’i, aga sellegi poolest. Minu toakaaslaseks on hetkel vaid üks saksa tüdruk Mareike, kellega juba kohe algusest saadik hästi läbi oleme saanud. Käisime juba koos pubiski. Ei olnud küll alguses plaanis minna, sest homme hommikul pean kell 6 juba tuurile minema, aga kuna Alice Springs’is on üpriski palju aborigeene, siis ta ei julgenud üksi siin ringi liikuda. Ja pealegi, mul oli õhtust vaja nii kui nii süüa.

JEEEEE! VABADUS!!! Eile, ehk siis laupäeval oli meie viimane päev Pier hotellis. Kuna sel nädalal oli mitu uut töötajat, keda pidi välja treenima, siis saime me Erlega nädala sees suhteliselt vähe tunde. Iga nädal peab aga 40 tundi kokku tegema, mis tähendab, et minul jäi viimaseks päevaks 15 tundi teha!!! No mis seal ikka, kannatan siis selle viimase päeva ka ära. Õnneks oli Ben manager sel õhtul, nii et ei olnudki kõige hullem. Ben on kõige toredam manager üldse! Kui ööklubis peame töötama, siis iga natukese aja tagant jagab ta meile shotte, et suudaksime veel naeratada kõigile joobunud klientidele, kes teevad väga haledaid katseid baaridaame ära sebida. Lisaks sellele tõi ta palju teisi muudatusi, mis on väga oodatud Pier hotellis, sest et omanikud on lihtsalt kõige ignorantsemad ja ihnemad inimesed maailmas. Omanikest nii palju, et  backpackerid ei ole nende jaoks inimesed. No tõesti! Nende koer saab kindlasti sada korda paremat kohtlemist, kui meie. Oleme nii mõnigi kord mõelnud, et kuidagi või millagi peab see karma neid ka näkku lööma. Loodetavasti ei lähe nende tütar kunagi reisima ümber ameerika või euroopa või kuhuiganes.:D

Esperance’ist minema saamisega vedas meil ikka hullupööra! Olime juba leppinud, et peame bussiga Quairadingusse sõitma, kui järsku Matchy pubisse sisse astus! Ja õnnelikul kombel plaanis just pühapäeval tagasi sõita ja nõustus meile küüti pakkuma. Peaksime ta ausõna oma godfather’iks ristima, sest et ta on meid nii palju välja aidanud! Kui meil oli vaja Perthis kuskil elada, lasi ta meil lihtsalt oma maja kasutada... Ilma igasuguse üürita! Kui otsisime tööd, tegi ta väikse kõne oma tuttavatele ja saimegi kaheks nädalaks Kulin’isse. Ja nüüd, kui ei teadnud, kuidas Esperance’ist võimalikult kiiresti ja võimalikult odavalt minema saab, ilmus tema jällegi välja. Call it faith or stalking, doesn’t matter! Vähemalt oleme õnnelikud.

Quairadingusse peame vaid mõneks päevaks minema, sest et on vaja allkirju Deanne’ilt ja samas tahaks „head aega“  ka öelda. Sest et juba nädala või kahe pärast sõidame me idakaldale Cairns’i ja sealt püüame kuidagi Sydney’sse jõuda, et 26 juuli tagasi koju sõita!

Esperance’ist võtame kaasa suurepärased rannad, lumivalge liiva, helesinise ookeani ja kuuma päiksega. Ei unusta kindlasti suurepäraseid inimesi, kes meiega seal koos töötasid, sealhulgas inglane Nina, šotlane Sarah, uurmeremaalane Louise, ameeriklased Lauren ja Charlotte, kes meile lubasid ka Eestisse külla sõita, soomlane Bile, austraallane Michael ja loomulikult eestlane Kedy!:) Nii tore lihtsalt, kuidas üle maailma sõpru võib leida, kui ringi reisid!

See pühapäev käisime Erlega taaskord Kedy juures. Seekord aga otsustasime, et peale kartulisalati proovime ka Eesti moodi šašlõkki teha. Kõik õnnestus suurepäraselt ja me sõime end kolmekesi nii ümmargusteks nagu korralikul grillil ikka tegema peab. Lisaks salatile ja lihale tegime täidetud mune ka, mis väga hästi ka austraallastele peale läks. Siiski ei suutnud Austraalia mehed meiega kogu grilli traditsiooni kaasa teha, ehk siis kui meie otsustasime pitsist Viru Valget juua ja kurki peale hammustada, vaatasid nemad meid vaid väga kahtlaste pilkudega. Mitte, et ma nüüd ise suudaksin ka väga palju niimoodi juua, aga lihtsalt sellepärast, et näidata kuidas Eesti naised suudavad vastu pidada, tegime selle nalja ära.

Poisid olid ka mingeid jõevähilaadseid elukaid püüdnud, mis samuti grilli peale läksid. Naljakas oli vaadata, kuidas nad tantsima hakkasid, kui soola peale raputati, isegi kui päid enam ei olnud...

Järgmine päev polnud lihtsalt mitte midagi muud teha, kui terve päev toas passida või siis kohalikku basseini ujuma minna, kuna ilm oli lihtsalt niivõrd kehv ja autot meil ka enam ei ole, et saaksime kuskile mujale sõita. Otsustasime teise variandi kasuks. Kuna me varem pole Austraalias Erlega siseujulas käinud, siis alguses tundsime end ikka väga kohmetuna. Maksime pileti eest vaid 6 dollarit, kuna esmaspäevad on neil „Recovery Mondays“, muidu peaks pilet umbes poole kallim olema. Naljakas oli see, et kui tavaliselt on austraallased väga abivalmid kohe kõike selgitama, siis see tüdruk, kes meile piletid müüs jättis meid suhteliselt teadmatusse. Ilmselgelt sai ta ju aru, et me oleme välismaalased ja kuna Esperance piisavalt väike koht ka, siis võiks teada, et me varem seal pole käinud ka. Igaljuhul, küsimuse peale, et kus siis riietusruumid asuvad, suunas ta meid läbi ujula tagumisse nurka. Imelik! Mis peame siis täies riides ja jalanõudes läbi ujula kõndima? Olgu... Lisaks sellele, et niigi kohmetult seal tundsime, oli sel hetkel hunnik kooliõpilasi ka veel seal. Ujumistunnid, ofkoors. Otsustasime, et peidame end seniks sauna, kuni õpilased lõpuks ära lähevad. Saun muideks, oli alla 15 aastastele keelatud???:D:D Meil jälle naljakas. Ma ei tea, Eestis viiakse juba pisikesi sauna ja siin pead ootama, kuni 15 lõpuks saad. Saunasüsteem oli üldse imelik. Pidid mingile nupule vajutama, enne kui sisse lähed. 55 kraadi. Tore saun küll. Üllatavalt hakkas siiski temperatuur suhteliselt kiiresti tõusma. Arvan, et olime umbes 15 minutit saunas olnud, kui temperatuur näitas juba pea 100 kraadi.. Kas uskuda seda või ei... Ei tundunud siiski nagu Eesti saun. Isegi vett ei tohtinud kerisele visata.

Kaks tööpäeva veel jäänud ja siis on VABADUS! Kui meie tööandjad muidugi meile toredat üllatust ei tee ja veel pühapäeval tööle sunnivad, aga loodetavasti siiski mitte.. Pühapäeva õhtul on muidu ka uute kokteilide katsetamine ja testimine. Mmmm:) Mulle meeldib meie uus manager, kahju, et ta terve aja meiega polnud.. Oleks võib-olla isegi meeldinud siin töötamine.

Ameeriklane ja austraallane eesti keelt kõnelemas:)

AINULT KAKS NÄDALAT VEEL! Ja sellest ainult kümme tööpäeva veel! Ma ei suuda ära oodata! Ma arvan, et viimane nädal ma lihtsalt lähen õnnest hulluks.

See, et vahepeal ei ole kirjutanud, ei ole kahjuks põhjustatud sellest, et meie elud on nii huvitavad, et lihtsalt pole aega blogitamiseks... Ja ega ka praegu veel ei ole. Lihtsalt istume ja ootame kunas meie kaunis aeg siin Esperance’is lõppeb.

Lisaks meile töötab meiega siin veel üks Eesti tüdruk Kedy. Tema õnneks ei ela ta meiega gettos (ehk siis meie toredad toad hotelli taga), vaid elab koos oma poisiga majas. Ja meie õnneks saame tal külas käia. Kuna meil hotelli toidust on nii kõrini, siis otsustasime pannkoogi/kartulisalati päeva teha tema juures! Nämmu! Ja järgmine pühapäev proovime eesti moodi šašlõkki ka teha. Nimelt meeldib austraallastele liha maitse. See meeldib neile nii palju, et nad arvavad, et liha maitsestada mingite maitseainetega on täiesti liha rüvetamine. Väga väga harva pannakse liha mingisse marinaadi... Igaljuhul on meil Erlega lihast kõrini ja tahame šašlõkki, mis oleks kaks päeva äädikas ligunenud. Nii et mingit liha maitset poleks tundagi! Ainult äädikas. Ja sibul. Mmm... Ausõna, mõnel päeval, kui midagi teha pole, siis me muust Erlega ei räägi, kui toidust mida me igatseme. Hahhaa!

Eelmine nädal käisid meil Magalee ja Lisa külas. Nad on prantsuse bäkkerid, kellega koos Kulin’is töötasime. Rääkisid meile oma plaanidest, kuidas nad tahavad läänerannikut pidi reisida, aga veel ei ole kindlad, kuidas nad seda teevad. Pool naljatades pakkus Erle neile meie autot müügiks. Ja ära nad meie Felixi ostsidki! Milline pingelangus! Muidu mõtlesime Perthis selle maha müüa, aga kuna nüüd nii hea võimalus tekkis, siis miks mitte. Peame ainult nüüd välja mõtlema, kuidas me Perthi ise saame.. Et sealt siis edasi Cairns’i lennata.

Inimesed on siiski Esperance’is super meeldivad. Ausõna, kui ma ei peaks Pier hotellis töötama, magama, sööma, pidutsema, ühesõnaga kõike tegema, siis ma suurema heameelega veedaksin siin oma aega küll. Täna käisime Michael’iga rannas. Tema püüdis kala, meie mängisime tema kahe üliarmsa koeraga. Kvaliteetaeg!

Lugesin kõik kolm „Hunger Games’ide“ raamatut läbi. Esimesed kaks olid mega põnevad, kolmanda suutsin lõpetada vaid sellepärast, et tahtsin teada, mis lõpuks saab.