Jeee! Saan jälle ühe linnukese oma must-do-list’i panna. Nimelt kolmapäeval käisin väidetavalt kõige pikemal ühe päeva bussi tuuril Uluru ja Kata tjuta rahvusparki. Alice Springs’ist sinna ja tagasi on üle 900 kilomeetri!!! Ausõna, eluseeski ei kurda enam Eestis vahemaade pärast. Ärkasin hommikul kell 5 ja magama sain öösel kell 12. But it was worth it!

Meie giidideks/bussijuhtideks olid toredad viiekümneringis mehed. Mõlemad väga targad ja lõbusad. Lemmik huumor oli neil sarkasm, mis mulle väga sobib. Kuna tee oli pikk, siis rääkisid nad igast huvitavaid fakte Põhja-Austraalia ja Alice Springs’i kohta. Näiteks, et kaamlid, kes seal elavad on importitud Aafrikast. Mingil ajal olid nad läbi kõrbe liikumiseks põhiliseks transpordivahendiks. Hiljem, kui raudtee Alice Springsi ja Darwini vahel valmis sai, kästi kaamlitest lahti saada. Keegi aga, kes kaamlitega töötanud oli, ei raatsinud seda teha, nii et nad lasti lihtsalt kõrbesse lahti. Arvati, et nii või naa üle kahe aasta nad iseseisvalt vastu ei pea, sest Austraalia on liiga külm neile. Nüüd on aga kaamleid Austraalias rohkem, kui eestlaseid terves maailmas kokku. Lisaks sellele on neil purest bloodline maailmas.

Lisaks juttudele ja naljadele lasi bussijuht meil ka võistelda. Kes esimesena Uluru kivi näeb, peab käe üles tõstma ja üle bussi seda karjuma. Ja nagu nad ka arvasid, langes ka see grupp nende triki ohvriks. Nimelt paljupalju maad enne Ulurut on kaugelt vaadates täpselt samasugune kivi, mille nimi on Mt Connor. See kivi, Uluru ja Kata Tjuta pidid moodustama perfektse joone, Uluru vaid 1 kraadi võrra kaldes olles. Ja need kivid, mida me maapinnal näeme, on vaid jäämäe tipud. Tegelikult on suurem osa kividest maa all. Osad teadlased isegi arvavad, et Kata Tjuta ja Uluru on omavahel maapinna all ühendatud, kuid seda nad enam kontrollida ei saa, sest et maa kuulub aborigeenidele, ning igasugune kaevandamine on seal keelatud. Need kivid on siiski nende pühad paigad.

Just sellepärast otsustasin ka mina, õnneks koos enamuse grupiga, mitte selle otsa ronida. Kindasti oleks see suurepärane kogemus, aga kui aborigeenid, või anangud, nagu Uluru läheduses elavad kohalikud end nimetavad, paluvad, et külastajad austaksid nende pühapaiku, siis seda ma ka tegin. Tõesti, sa ei roni ju kuskile katedraali otsa? Igaljuhul oli väga huvitav ka ümber kivi kõndida, legende kuulda ning anangude traditsioonide ja minevikuga tutvuda. Lisaks huvitav fakt. Ümber Uluru kasvab üks lill, mis on aborigeenide keeles Mala Mala, ehk siis tõlgituna ilus aga kasutu. Hahaa! Tean mõnda sellist tüdrukut.

Päikseloojangu ajal olime arvatavasti ühes kõige populaarsemas paigas, kust pilte Ulurust teha. Pildistamise kõrvalt sõime õhtusööki,milleks grillvorstid ja salat ning joogiks vahuvein. Vapsjee luksus. Seal ligidal istus ka üks kohalik mees, kes müüs oma naise maalitud pilte. Pildid olid vaid kümme dollarit! Kui võrrelda visitor center hindadega, mis olid samasuguste piltide eest 200-400 dollarit siis no milline vedamine!

Järgmisel päeval oli mul piisavalt aega enne lendu Cairns’i, et linna peal veidike ringi vaadata. Koos oma sakslannast toakaaslasega otsutasime veidike kohalikes muuseumites ringi vaadata. Jõudsime linna ja didgeridoo galeriisse täpselt workshopi alguseks. Olen küll ka enne proovinud seda mängida, aga siiamaani veel ei ole õnnestunud. Nüüd, kus professionaal mind õpetas, sain vähemalt põhilise heli sealt üsna kiiresti välja. Väga lahe kogemus! Lisaks käisime Kesk-Austraalia esimeses haiglas (nüüd siiski muuseum), kelle asutajaks oli kahekümnedollarise peal olev John Flynn, kes lisaks selle haigla asutamisele leiutas ka flying doctor’i.

Vot siis. Järgmine sissekanne juba päikselisest ja soojast Cairns’ist:)

Lõpuks ometi saime jälle Mannu ja Siretiga kokku!!!:) Nad olid Perthis ainult päevaks, aga sellegi poolest, nii tore oli näha. Nad sõitsid Karrathast Perthi aind selleks, et siit edasi lennata Taisse, kuhu nad mõneks ajaks puhkama lähevad. Ja traditsioonide kohaselt pidime ikka sushi sööma minema! Ja pubisse ka! Avastasime Perthi kesklinnas ühe toreda koha nimega Boheme. Mõnus interjöör ja piisavalt odav õlu. Sealt liikusime üsnapea tagasi lennujaama, et nad oma lendu maha ei magaks. Seal ühines meiega nende sõber Harry, kellega nad juba täitsa oma reisi alguses tutvusid. Üürikeseks meie aeg jäi, aga samas ei tea ma nüüd, kunas ma neid järgmisena näen, nii et lihtsalt pidime kas või natukeseks kokku saama!

Järgmisel päeval oli juba minu lend Alice Springs’i. See on siis linnake keset Austraaliat, mille lähedal asub ka kuulus Ayers rock/Uluru. Kaks nime sellepärast, et kui aborigeenidele maa tagasi anti, panid nad kivile tema algupärase nime tagasi. Alice Springs’is peatun Alice Lodge’is, mis tundub esmapilgul väga mõnus olevat. Jään siia vaid kaheks ööks, sest juba neljapäeval sõidan edasi Cairns’i, aga sellegi poolest. Minu toakaaslaseks on hetkel vaid üks saksa tüdruk Mareike, kellega juba kohe algusest saadik hästi läbi oleme saanud. Käisime juba koos pubiski. Ei olnud küll alguses plaanis minna, sest homme hommikul pean kell 6 juba tuurile minema, aga kuna Alice Springs’is on üpriski palju aborigeene, siis ta ei julgenud üksi siin ringi liikuda. Ja pealegi, mul oli õhtust vaja nii kui nii süüa.

JEEEEE! VABADUS!!! Eile, ehk siis laupäeval oli meie viimane päev Pier hotellis. Kuna sel nädalal oli mitu uut töötajat, keda pidi välja treenima, siis saime me Erlega nädala sees suhteliselt vähe tunde. Iga nädal peab aga 40 tundi kokku tegema, mis tähendab, et minul jäi viimaseks päevaks 15 tundi teha!!! No mis seal ikka, kannatan siis selle viimase päeva ka ära. Õnneks oli Ben manager sel õhtul, nii et ei olnudki kõige hullem. Ben on kõige toredam manager üldse! Kui ööklubis peame töötama, siis iga natukese aja tagant jagab ta meile shotte, et suudaksime veel naeratada kõigile joobunud klientidele, kes teevad väga haledaid katseid baaridaame ära sebida. Lisaks sellele tõi ta palju teisi muudatusi, mis on väga oodatud Pier hotellis, sest et omanikud on lihtsalt kõige ignorantsemad ja ihnemad inimesed maailmas. Omanikest nii palju, et  backpackerid ei ole nende jaoks inimesed. No tõesti! Nende koer saab kindlasti sada korda paremat kohtlemist, kui meie. Oleme nii mõnigi kord mõelnud, et kuidagi või millagi peab see karma neid ka näkku lööma. Loodetavasti ei lähe nende tütar kunagi reisima ümber ameerika või euroopa või kuhuiganes.:D

Esperance’ist minema saamisega vedas meil ikka hullupööra! Olime juba leppinud, et peame bussiga Quairadingusse sõitma, kui järsku Matchy pubisse sisse astus! Ja õnnelikul kombel plaanis just pühapäeval tagasi sõita ja nõustus meile küüti pakkuma. Peaksime ta ausõna oma godfather’iks ristima, sest et ta on meid nii palju välja aidanud! Kui meil oli vaja Perthis kuskil elada, lasi ta meil lihtsalt oma maja kasutada... Ilma igasuguse üürita! Kui otsisime tööd, tegi ta väikse kõne oma tuttavatele ja saimegi kaheks nädalaks Kulin’isse. Ja nüüd, kui ei teadnud, kuidas Esperance’ist võimalikult kiiresti ja võimalikult odavalt minema saab, ilmus tema jällegi välja. Call it faith or stalking, doesn’t matter! Vähemalt oleme õnnelikud.

Quairadingusse peame vaid mõneks päevaks minema, sest et on vaja allkirju Deanne’ilt ja samas tahaks „head aega“  ka öelda. Sest et juba nädala või kahe pärast sõidame me idakaldale Cairns’i ja sealt püüame kuidagi Sydney’sse jõuda, et 26 juuli tagasi koju sõita!

Esperance’ist võtame kaasa suurepärased rannad, lumivalge liiva, helesinise ookeani ja kuuma päiksega. Ei unusta kindlasti suurepäraseid inimesi, kes meiega seal koos töötasid, sealhulgas inglane Nina, šotlane Sarah, uurmeremaalane Louise, ameeriklased Lauren ja Charlotte, kes meile lubasid ka Eestisse külla sõita, soomlane Bile, austraallane Michael ja loomulikult eestlane Kedy!:) Nii tore lihtsalt, kuidas üle maailma sõpru võib leida, kui ringi reisid!

See pühapäev käisime Erlega taaskord Kedy juures. Seekord aga otsustasime, et peale kartulisalati proovime ka Eesti moodi šašlõkki teha. Kõik õnnestus suurepäraselt ja me sõime end kolmekesi nii ümmargusteks nagu korralikul grillil ikka tegema peab. Lisaks salatile ja lihale tegime täidetud mune ka, mis väga hästi ka austraallastele peale läks. Siiski ei suutnud Austraalia mehed meiega kogu grilli traditsiooni kaasa teha, ehk siis kui meie otsustasime pitsist Viru Valget juua ja kurki peale hammustada, vaatasid nemad meid vaid väga kahtlaste pilkudega. Mitte, et ma nüüd ise suudaksin ka väga palju niimoodi juua, aga lihtsalt sellepärast, et näidata kuidas Eesti naised suudavad vastu pidada, tegime selle nalja ära.

Poisid olid ka mingeid jõevähilaadseid elukaid püüdnud, mis samuti grilli peale läksid. Naljakas oli vaadata, kuidas nad tantsima hakkasid, kui soola peale raputati, isegi kui päid enam ei olnud...

Järgmine päev polnud lihtsalt mitte midagi muud teha, kui terve päev toas passida või siis kohalikku basseini ujuma minna, kuna ilm oli lihtsalt niivõrd kehv ja autot meil ka enam ei ole, et saaksime kuskile mujale sõita. Otsustasime teise variandi kasuks. Kuna me varem pole Austraalias Erlega siseujulas käinud, siis alguses tundsime end ikka väga kohmetuna. Maksime pileti eest vaid 6 dollarit, kuna esmaspäevad on neil „Recovery Mondays“, muidu peaks pilet umbes poole kallim olema. Naljakas oli see, et kui tavaliselt on austraallased väga abivalmid kohe kõike selgitama, siis see tüdruk, kes meile piletid müüs jättis meid suhteliselt teadmatusse. Ilmselgelt sai ta ju aru, et me oleme välismaalased ja kuna Esperance piisavalt väike koht ka, siis võiks teada, et me varem seal pole käinud ka. Igaljuhul, küsimuse peale, et kus siis riietusruumid asuvad, suunas ta meid läbi ujula tagumisse nurka. Imelik! Mis peame siis täies riides ja jalanõudes läbi ujula kõndima? Olgu... Lisaks sellele, et niigi kohmetult seal tundsime, oli sel hetkel hunnik kooliõpilasi ka veel seal. Ujumistunnid, ofkoors. Otsustasime, et peidame end seniks sauna, kuni õpilased lõpuks ära lähevad. Saun muideks, oli alla 15 aastastele keelatud???:D:D Meil jälle naljakas. Ma ei tea, Eestis viiakse juba pisikesi sauna ja siin pead ootama, kuni 15 lõpuks saad. Saunasüsteem oli üldse imelik. Pidid mingile nupule vajutama, enne kui sisse lähed. 55 kraadi. Tore saun küll. Üllatavalt hakkas siiski temperatuur suhteliselt kiiresti tõusma. Arvan, et olime umbes 15 minutit saunas olnud, kui temperatuur näitas juba pea 100 kraadi.. Kas uskuda seda või ei... Ei tundunud siiski nagu Eesti saun. Isegi vett ei tohtinud kerisele visata.

Kaks tööpäeva veel jäänud ja siis on VABADUS! Kui meie tööandjad muidugi meile toredat üllatust ei tee ja veel pühapäeval tööle sunnivad, aga loodetavasti siiski mitte.. Pühapäeva õhtul on muidu ka uute kokteilide katsetamine ja testimine. Mmmm:) Mulle meeldib meie uus manager, kahju, et ta terve aja meiega polnud.. Oleks võib-olla isegi meeldinud siin töötamine.

Ameeriklane ja austraallane eesti keelt kõnelemas:)

AINULT KAKS NÄDALAT VEEL! Ja sellest ainult kümme tööpäeva veel! Ma ei suuda ära oodata! Ma arvan, et viimane nädal ma lihtsalt lähen õnnest hulluks.

See, et vahepeal ei ole kirjutanud, ei ole kahjuks põhjustatud sellest, et meie elud on nii huvitavad, et lihtsalt pole aega blogitamiseks... Ja ega ka praegu veel ei ole. Lihtsalt istume ja ootame kunas meie kaunis aeg siin Esperance’is lõppeb.

Lisaks meile töötab meiega siin veel üks Eesti tüdruk Kedy. Tema õnneks ei ela ta meiega gettos (ehk siis meie toredad toad hotelli taga), vaid elab koos oma poisiga majas. Ja meie õnneks saame tal külas käia. Kuna meil hotelli toidust on nii kõrini, siis otsustasime pannkoogi/kartulisalati päeva teha tema juures! Nämmu! Ja järgmine pühapäev proovime eesti moodi šašlõkki ka teha. Nimelt meeldib austraallastele liha maitse. See meeldib neile nii palju, et nad arvavad, et liha maitsestada mingite maitseainetega on täiesti liha rüvetamine. Väga väga harva pannakse liha mingisse marinaadi... Igaljuhul on meil Erlega lihast kõrini ja tahame šašlõkki, mis oleks kaks päeva äädikas ligunenud. Nii et mingit liha maitset poleks tundagi! Ainult äädikas. Ja sibul. Mmm... Ausõna, mõnel päeval, kui midagi teha pole, siis me muust Erlega ei räägi, kui toidust mida me igatseme. Hahhaa!

Eelmine nädal käisid meil Magalee ja Lisa külas. Nad on prantsuse bäkkerid, kellega koos Kulin’is töötasime. Rääkisid meile oma plaanidest, kuidas nad tahavad läänerannikut pidi reisida, aga veel ei ole kindlad, kuidas nad seda teevad. Pool naljatades pakkus Erle neile meie autot müügiks. Ja ära nad meie Felixi ostsidki! Milline pingelangus! Muidu mõtlesime Perthis selle maha müüa, aga kuna nüüd nii hea võimalus tekkis, siis miks mitte. Peame ainult nüüd välja mõtlema, kuidas me Perthi ise saame.. Et sealt siis edasi Cairns’i lennata.

Inimesed on siiski Esperance’is super meeldivad. Ausõna, kui ma ei peaks Pier hotellis töötama, magama, sööma, pidutsema, ühesõnaga kõike tegema, siis ma suurema heameelega veedaksin siin oma aega küll. Täna käisime Michael’iga rannas. Tema püüdis kala, meie mängisime tema kahe üliarmsa koeraga. Kvaliteetaeg!

Lugesin kõik kolm „Hunger Games’ide“ raamatut läbi. Esimesed kaks olid mega põnevad, kolmanda suutsin lõpetada vaid sellepärast, et tahtsin teada, mis lõpuks saab. 

Tsirkust ja leiba!

Esperance on suurepärane koht, aga ikkagi loeme päevi, mil siit ära saaks. Mitte, et meile siin ei meeldiks, aga tahaks juba midagi uut. Veel neli nädalat on jäänud ja siis läheb sõiduks. Kui Felix sellega muidugi nõus on. Kes on Felix? Felix on meie auto. Mõtlesime, et ühel korralikul autol peab nimi olema ja kuna ta on selline mehisem tüüp, siis ristisime ta Felixiks. Nüüd on tal nimi, aga muret ja peavalu tekitab ta ikkagi. Nimelt tahtsime temaga tsirkusesse minna (tsirkusest räägin hiljem täpsemalt), aga Felix ei käivitunud. Urises vaid vaikselt. Kutsusime kokapoiss Alani appi, kes krokodillidega akud ühendas ja Felixile hääled sisse lõi. Soovitas autoga väike tiir teha ja hiljem uuesti proovida. Proovisime ja õnnestus. Õnn jäi üürikeses. Järgmine päev, kui poodi tahtsime minna, kordus sama lugu. Auto ei käivitunud. Jällegi tuli Alani abi paluda ja poodi uue aku järele minna. Nüüd on Felixil lisaks uuele mootorile ka uus aku.

Paar nädalat tagasi oli meil linnas Aafrika tsirkus. Vaatamata Felixi tõrkumisele me ikkagi jõudsime sinna. Jalgsi! Tsirkus oli nagu tsirkus ikka. Kloun ja muud trikid. Avanumbriks oli kutt, kes kurikaid loopis. Ega ta nendega väga osav polnud, aga tema leivanumbriks oli tants, kui seda võib tantsuks nimetada, värviliste lindikestega. See oli nii (hale)naljakas ja ka nende lindikestega ei olnud ta väga osav, aga vähemalt suutis publiku naerma ajada. Järgmised esinejad olid temast oluliselt paremad. Õhuakrobaat oli vägev. Ta paindus peaaegu sama hästi kui Mari-Liis. Trupis oli ka üks 10-aastane tüdruk, kes tegi hularõngastega uskumatuid trikke. Ma suudan vaevalt üht keerutada, tal oli neid vähemalt 15 ümber kere keerlemas. Kõik trupi liikmed olid nii positiivsed ja lõbusad ning süstisid sama ka külastajatesse. Väljusime telgist naerusuil.

Sel pühapäeval käisime ATV-dega liivamägedes sõitmas. Hea oli vahelduseks Pier’st eemale saada. Päris veider lugu nende liivamägedega. Ümberringi on kõik roheline ja siis väike kõrb keset seda rohelust. Nägime metsikuid känguruid ja emude värskeid jälgi. Ja sealt liivamägede otsast avanes suurepärane vaade. Oleme Esperance’s juba paar kuud olnud, aga ei jõua ära imestada, kui ilusad rannad siin on. Kui sini-sinine see ookean on ja kui valge see liiv on. Ei öelda asjata, et siin on Austraalia ilusaimad rannad. 

Teil sõbrad, hakkab suvi tulema, meile läheneb talv. Oleme juba pikad püksid kapist välja otsinud ning kõik meie kleidid seisavad nukralt nurgas. Varsti tuleb põhja minna, et sooja saada. Veel neli nädalat on jäänud. Päikest! 

Neljapäev on kalapäev

Selle asemel, et Merle end ilusti toas ravida võiks, otsustasime hoopis väiksele kruiisile Woody Island’ile minna. Et just sel neljapäeval läksime, olenes sellest, et meie inglise sõbrannad, kellega Kulinis koos töötasime, plaanisid ka just sellel ajal minna ja no, kokku ju pidime saama, kui nad juba Esperance’is olid! Kohad kruiisile bookitud ja piletite eest makstud, hüppasid aga Mel ja Rachel alt ära, kuna kartsid tormi, mida õnneks siiski ei tulnud.

Sellegipoolest oli meil tore hommikupoolik. Kruiis väljus kell üheksa hommikul, mis on meie jaoks ilmselgelt liiga vara. Kahjuks oleme siiski harjunud tavaliselt kogu päeva maha magama ja vaid töö pärast „hommikuti“ vara üles ärkama. Ehk siis mõnikord peame koguni kella 11-ks tööle minema! Halvimal juhul kella kümneks!:S Aga siis reisist. Meie uhkel laeval, mis meid saareni viis, oli kõik mugavused olemas: istepingid, suurepärane vaade ookeanile, giid, kellel oli kõige moodsam mikrofon, mis kõlas maru hästi, kui juhtusid talle piisavalt lähedale istuma ja loomulikult mõnusalt soolane jahutus merevee näol. Viimane küll vaid töötas juhul, kui paat sõitis! Arvan, et kruiisil oli meid umbes 15, kuid paadi peale on lubatud lausa 50, nii et ka ruumi oli rohkem kui küllalt. Samas võrdluseks liinibuss, kuhu lubatakse 100 reisijat ja kohti vaid 44-le...

Umbes kaks ja pool tundi tiirutasime kohalike randade ja teiste pisemate saarte ümbruses, et nautida hingematvat vaadet! Täiesti hämmastav ikka, kui ilus võib loodus olla! Ja kui võimas võib olla ookean, et suudab kividest ja kaljudest uuristada sellised skulptuurid. Minu jaoks kindlasti reisi tipp-hetkeks oli hüljeste ja white breasted sea eagle’ite nägemine! Nagu giid meile kinnitas, oli meie reis täiesti erakordne, kuna nägime ka meeshülgeid, keda on kogu populatsioonist vaid 10 protsenti, ning tavaliselt nad kivi peal niimoodi ei peesita koos naishüljestega. Samas ütles giid, et meie reis on ka ainulaadne, kuna ühel kivil peesitasid nii New Zealand fur seals, kui ka Australian sea lions, mida tema isiklikult ei ole oma silmaga veel näinud. Tavaliselt hoiavad nad siiski eraldi. Ahjaa, ja meie reis oli ka ainulaadne sellepoolest, et tol päeval oli maatuul, mitte meretuul ja saime väga õnnelikult seilata läbi kahe suure kivi, kus pesitsesid veel pisikesi armsaid hülgeid. Ja no, ta on siiski 25 aastat juba seda tööd teinud. Ei suutnudki kohe oma õnne ära uskuda!

Lõpuks kui saarele jõudsime, ootas meid vastas üks tore meesterahvas, kes juba paar nädalat seal tsivilisatsioonist isoleeritult oli elanud. Pärast tuli välja, et see firma pakub inimestele võimaluse olla sellel saarel vahiks ja seda täiesti vabatahtlikult. Ja hämmastavalt kombel on väga palju inimesi nõus seda tööd tegema. Samas.. Miks ka mitte? Arvatavasti ei suudaks seda ise küll teha, ega teised minusugused, kes on facebooki, telefonide ja suhtlemisega ära rikutud, aga see ei tähenda, et kõik sellised on. Jumal tänatud. Igaljuhul oli see tore meesterahvas valmistanud meile kõrvitsasuppi, mille kõrvale sai teed/kohvi juua ning leiba süüa. Samuti oli ka maiustamiseks küpsiseid ja magusat saia, millele sai moosi ja vahukoort peale panna. Mmm, ka mina, mitte just väga suure magusasõbrana, haarasin endale nii mõnegi küpsise.

Saare peal küll väga palju aega ringi vaatamiseks polnud, kui sellegi poolest saime hunnitu vaate osaliseks natuke kõrgemale ronides. Lisaks rääkis giid huvitava loo, kuidas see saar kuulus ühele perefirmale, kes nimetas ka kõik saarel olevad rannad ja vaatamisväärsused. Näiteks selline koht nagu „Twiggy landing“, mis oli saanud oma nime perekonna koera järgi. Nimelt oli koer pisemana väga kõhna olnud, ning kuulsa briti modelli järgi endale nimeks Twiggy saanud. Ühel õnnetul merereisil märkas perekond, et koera polegi enam pardal ja ta arvatavasti merre kukkunud. Kuulujuttude järgi oli koer umbes kaheksa kilomeetrit ujunud, kuni lõpuks just Woody Island’il maabus ja metsistus. Õnneks märkas keegi õnnetu turist koera ja sai peaaegu südamerabanduse, kuna arvas, et saarel on hunt... Aga vähemalt oli õnnelik taaskohtumine pere ja nende parima sõbra vahel. Said koera ka mandrile viidud, kuid see jäi ka viimaseks paadisõiduks koerale, sest vaeseke ei julgenud vee lähedalegi minna enam. Et siis „Twiggy landing“ on rand, kus koerake arvatavasti lõpuks maa peale jõudis.

Tagasi Esperance’i jõudes saime siiski ka Rachel’i ja Mel’iga kokku. Naljakas on kuidagi, et kõik inglise backpacker’id on jätnud nii hea mulje ja kuidagi selle rahvusega on nii lihtne läbi saada. Ei teagi millest see oleneb, aga näiteks kanadalased ei ole väga minu ja Erle inimesed. Ka siin töötab meiega üks kanada tüdruk, kes on küll tore (mitte nagu tüdrukud Kulinis), kuid meie jaoks liiga... Ei teagi. Lihtsalt ei ole seda klappi. Oleme avastanud, et ka iirlased ei ole just kõige sümpaatsemad. See muidugi ei ole reegel, sest teame ka väga toredaid iirlaseid, aga nendest on lihtsalt kuidagi selline lohakas alkohoolikust rahvuse mulje jäänud, kes kõik põgenevad vaesuse eest Austraaliasse, et siin kodakondsus saada. Jällegi prantslastega oleme tavaliselt väga hästi läbi saanud. Mäletan küll esimest nädalat Austraalias, kus igas hostelis olid just prantslased need, kes kõvasti omakeelset räppi kuulasid ja seda 24 tundi ööpäevas, kuid nendega suheldes, olen oma arvamust muutnud. Kahjuks või õnneks ei ole väga palju pidanud backpacker’itega läbi käima, nii et maailmakaarti ei saa veel joonistada oma isekate üldistamise põhjal, kuid esialgsed muljed on just sellised.

Loodan nii väga, et mai kuu läheb lennates ja siis saame juba jälle uusi kohti avastada ning uute inimestega kohtuda.. Seniks aga loodame, et Esperance’il on veel meile midagi pakkuda peale juba rutiinse töö kõrvalt.

PS! Ma ei ole päris kindel, kas meile Erlega on näkku kirjutatud, et nälgime või miks kõik kliendid meile aina tasuta süüa pakuvad! Tore küll, aga varsti juba natuke naljakas. Näiteks iga nädal neljapäeviti ja reedeti on meil siin meat raffle, kus kõik kliendid saavad endale piletid osta ja liha võita, kui nende pilet peaks välja loositama. Arvan, et oleme umbes neli aluse täit liha saanud endale, kuna kliendid on lihtsalt meile selle kinkinud. Samuti tõi üks püsiklient meile lihavormi üks päev pubisse! Ja üks sõber kutsus homme barbeque’le, rõhutades, et seal on tasuta söök! Täna tõid kaks püsikat kõigile kooki! Hahhaaa!

PPS! Broneerisime kojusõidu piletid ära ja kui kõik plaani päraselt läheb, siis 28. juuli hommikul peaksid meie väiksed jalakesed uuesti kodumaa pinnal kõndima.