12. juuli ehk kuidas kõike saab iseloomustada sõnapaariga hull värk!

Nii pea, kui Erle Cairns’i jõudis, hakkas sadama. Siiamaani, ausaõna, pole järele jäänud! Hull värk noh. Oleme juba päris kaugele oma kalli Dr Smith’iga jõudnud. Päris tubli on, kuigi Erle arvab, et meie vanal Fordil oli isegi parem kiirendus. Ma ei tea muidugi, kuidas ta seda teab, sest et me ei julgenud sellel pärast meie esimese mootori surma isegi gaasipedaali vajutada. Ülesmäge sõites pidime autole moraalselt kaasa elama „jõuad, jõuad – ainult paarkümend meetrit veel jäänud“. Hull värk!

Esimene peatus oli meil napid sada kilomeetrit enne Airlie beach’i, kuhu oleksime tegelikult tahtnud esimese päeva õhtuks jõuda. Aga siin läheb ju nii kiiresti pimedaks, et pärast kuut enam sõita ei taha. Igast känguruud ja vombatid tulevad teele ja neid ei ole südant alla ajada. Igaljuhul leidsime pimedas ekseldes linnakesest nimega Ayr ühe karvanpargi, kus õnneks oli veel reception avatud. Ja kuigi terve park oli juba täis autosid, lubasid nad meil enda kalli Dr Smith’i aia äärde parkida. Küll aga hoiatasid, et teisel pool aeda olev ojake võib suure vihma korral üle hakata ajama. Natuke muretsema pani, sest mees, kes meile auto rentis, hoiatas, et kindlustus ei kehti, kui kavatseme mööda jõgesid pidi sõitma hakata.

Järgmisel hommikul sõitsime varakult Airlie beach’i, kus ausalt öeldes terve päev vihma pärast raisku läks. Istusime lihtsalt terve päeva karavanipargi ühiskasutatavates ruumides, kus laadisime oma tühjaks saanud akusid. Ja vihma aina sadas ja sadas... Vihma trotsides book’isime endale järgmiseks päevaks tripi kuulsatele WhitSunday saartele, mille käigus saime Suurt Korallrahu snorgeldades uudistada! Hull värk!

Hommikul pidin peaaegu nutma hakkama, kui nägin, et vihma ei sajagi ja et on isegi pisike sinine laiguke selget taevast. Ma usun, et mul on tõepoolest väikesed nõia võimed. Mitte ainult see näide – neid on veelgi. Kui Erlega veel Eestis olime ja Tallinnasse hääletasime, siis ütlesin talle, et ma tahaks mingi sellise auto peale saada, kui ees kaks kohta, siis ei pea üksi koos autojuhiga ees istuma. Ja ops! Viie minuti pärast võttiski üks selline auto meid peale. Lisaks sellele, teel Tallinnasse ütlesin, et ma ei ole kunagi näinud, kuidas kiiruskaamera kiirust ületanud autost pilti teeb. Ja ausõna, sekund hiljem nägin selle ka ära!:S Hull värk! Ja nüüd Austraalias Aussijob’is tööd otsides ja leides, veendus Erle mu nõiavõimetes. Aga see selleks. Igaljuhul oli piisavalt ilus ilm, et meie tripp õnnestuks ja me ei peaks ligunema.

Käisime sellise firmaga, nagu Ocean Rafting. Ja kõik, kes Airlie Beach’i satuvad ja WhitSunday saartele soovivad minna, soovitan soojalt just selle firma poole pöörduda! Meil oli lihtsalt nii lõbus! Suur osa tänu sellele, et meie giid oli lahe. Ja no, peab tunnistama, et päris hea väljanägemisega ka. Esimesena sõitsime Whitehaven rannale, mis oli nagu paradiis, ausõna!

 Meil vedas, ning olime põhimõtteliselt ainus grupp sellel rannal. Liiv oli eriliselt pehme ja mõnus – see tänu sellele, et see koosnes 98% kristallist. Ja isegi kuumal päeval ei muutu see liiv kuumaks, vaid peegeldab enamuse päiksevalgusest tagasi. Sellepärast on ka vesi selle ranna ääres alati soojem, kui mujal. Hull värk! Järgmisena läksimegi snorgeldama. 

Meile anti pea tund aega selleks ja alguses ma arvasin, et seda on küll liiga kaua, aga siis pidime juba paati tagasi ronima! Mida?!? No nii palju lihtsalt oli vaadata ja imestada. Korallid on ikka nii ilusad, värvilised, müstilised, huvitavad.. Ja kogu elanikkond sealjuures. Nii palju erinevaid kalasid, sealhulgas ka Nemo muideks. Tagasi mandrile sõites nägime veel nelja suurt mantra raid, mis on giidi sõnul suur vedamine, sest et tavaliselt näevad nad terve hooaja peale üldse nelja kokku. 

Lisaks veel kilpkonna poisid. Natuke pettunud olin, et me delfiine või vaalasid ei näinud. Vaalu näeb seal küll suhteliselt harva, aga kuna eelmise päeva grupp oli näinud, olid ootused siiski suheliselt kõrgel. Selle aga kompenseeris meeletult lahe ja kiire paadisõit. Vahepeal olime suurte lainete kohal lennus ja kogu paatkond kiljus. Ka mehed.:D Hull värk!

Nüüd oleme jällegi teel. Meie järgmiseks peatuspaigaks on linn nimega 1770 (Seventeen Seventy). See on aasta ja paik, millal Captain Cook esimest korda Queensland’is maabus. Teel olles oleme ikka päris palju pidanud imestama erinevate liiklusmärkide üle – Rest or R.I.P, Don’t sleep and drive, Take a rest and survive, Stay alert, stay alive!, lisaks natuke teisest teemast – Are we there yet?, Still long way to go kids!, How much longer Dad? Ja natukeseks ajaks meid lõbustanud mälumängu küsimused – What is the highest mountain in Queensland, ning mõne kilomeetri pärast vastus ka. Ju siis on sellel teelõigul olnud väga palju väsimusest tingituid liiklusõnnetusi.

Olgu, pean varsti jälle sõitma hakkama, nii et lõpetan blogi! Varsti jälle!