Erle!!! Kaua me kõndinud oleme??? Ma suren varsti ära! Ehk kuidas me Erlega oleme Austraalias austraallaste turismi kombed üle võtnud. Kohutav! Ei jõua enam paari kilomeetrit kõndidagi. Või siis täpsemalt kolmteistkümmet. Byron Bay’s lugesime oma rahad üle ja saime aru, et kui tahame veel lõpuni vastu pidada, peame hakkama väga säästliku režiimi pidama. Ehk siis kui üldjuhul sõidavad austraallased igale poole ja nii olime ka meie aknast kõiki asju harjunud nägema, siis seekord otsustasime linnas natuke ringi kõndida. Või no, Byron Bay pole isegi mitte arvestava suurusega linn. Igaljuhul seadsime oma sammud kohalike tuletorni poole. Kaardi pealt vaatasime, et hea pool tundi jalutamist. Mkm. Muidu poleks vist hullu olnudki, aga et sinna juurde saada, pidime kõvasti mäest üles kõndima. Poole mäe peal oli meie tempo ikka väga madal juba. Isegi mingid vanad mehed uhasid meist mööda. MIDA???:D Leppisime Erlega, et ju nemad ei olnud enne seda juba viit kilomeetrit kõndinud, vaid alustasid oma teekonda kohe mäe jalamilt. Hahaha, piinlik lugu. Jalgpalli ma vist kohe koju jõudes mängida üle viie minuti ei jõua.

Mäe otsas oli iseenesest väga ilus ja avastasime ka, et seal asub Austraalia mandri kõige idapoolne koht. Meeldib, kui lihtsalt kõndima minnes leiad selliseid kohti:) Ainult tuul oli nii suur, et tahtis minema viia. Lootsime kelleltki küüti saada, et mäest alla linna keskusesse tagasi saada, aga nii palju meil ei vedanud. Nägime küll ühte saksa poissi, keda nägime esimest korda Brisbane’is parlamendis ekskursioonil, siis Surfers Paradise’il samas karavanpargis ja siis viimati Byron Bay’l tuletorni juures, aga ta oli teel mäest üles mitte alla. Pärast kurnavat kõndimist tagasi kesklinna otsustasime minna lõunatama kohvikusse, mida üks suvaline mees Brisbane’is meile soovitas. Ja milline kohvik tõepoolest! Selle omanikeks on kaks õde, sellest ka nimi Twisted Sistas. Klaasi taga paistsid ahvatlevad pirukad, quiche’id, võileivad ja palju muud. Ei suutnud lausa otsustada. Mina võtsin spinati-feta piruka ja Erle Mediterrian quiche’i. Nämm! Pärast kosutavat sööki olime jälle üpriski õnnelikud. Eriti kuna teadsime, et saame bussiga tagasi minna oma ööbimiskohta. Või siiski. Tuli välja, et täpselt sellel ajal tegi buss tunniajase pausi, nii et meil oli juba mõtekam kõndida.  Olgu.

Ühel õhtul avastasin, et firmast, kust oma kalli Dr Smith’i rentisime, oli mulle vastamata kõne. Kuna kell oli juba nii palju, pidime ootama järgmise hommikuni, et tagasi helistada ja teada saada, mis neil mureks oli. Erle vaeseke ei saanud terve öö magada, sest mõtles, miks nad küll helistasid? Ka mina nägin vastavaid unenägusid, aga ma vähemalt nägin, et nad kutsusid meid varem Sydney’sse, kui me plaaninud olime. Erle aga suutis kahjuks hommikuks välja mõelda, et me kogemata mõlemad olime Brisbane’is punase tule alt läbi sõitnud. Okou! Nüüd annavad meile teada, et oleme veel trahvi saanud, sest suurtes linnades oma punasetulekaamerad vägagi populaarsed! Hommikul juba täiesti veendunult helistasin neile, et trahvisumma teada saada... Aga siis! Ütlesid nad, et peame pühapäeval juba auto tagastama! Meil endal oli meeles, et esmaspäevaks. No vot nõida!

Sydney's on kõrvaltänavatele paigutatud kunsti,
et inimesed jugeksid seal ikka kõndida.
Forgotten Songs

Pühapäevane Sydney’sse sõit oli ikka täielik luupainaja!!! Olgu, sinna suunas sõit polnud midagi, saime tee peal isegi ühest kohvri poest läbi minna, kus minu katkine kohver uue vastu vahetati, aga linnas sees sõit oli täielik õudusunenägu. Pärast tunde (olgu, pingutan natuke üle) tiirutamist, ei kannatanud enam meie keelekasutus trükimusta. No ausõna, kohta, kuhu me oma auto pidime parkima, oli täiesti võimatu leida!!!! Meile öeldi vaid tänava nimi ja et sinna parklasse parkige. Aga mida pole olemas on see tänav ja veel vähem seal olevat parklat! Lõpuks juba peaaegu allaandes otsustasime, et Premier lane’i asemel on tänava nimeks hoopis St Peters lane. Ja parkla asemel peame lihtsalt tänava äärde parkima. Lukustasime võtmed autosse ja tulime tulema. Siiamaani pole meile helistatud ja imestatud, kus auto paikneb, nii et järelikult oli meil õigus! Milleks siis sellised juhtnöörid! Pfff!

I'm supposed to get lucky now:)

  

Pileti raha pole, tuuri eest peab ka maksama,
aga vetsus saab tasuta käia! Nüüd saame öelda,
et oleme seal vetsus käinud!

Teine päev Sydney’s oli ikka palju meeldivam. Käisime hommikul tasuta linnatuuril. Või no see mees, kes giidiks oli, töötab jotsi põhimõttel – ehk siis enda otsustada jääb, kui palju tuur väärt oli. Andsime kahepeale kahekümne dollarise lõpuks, kuigi isiklikult arvan, et see oli isegi rohkem väärt! Giid oli lahe, tegi nalja, jutustas, vastas küsimustele ja oli niisama muhe. Olgugi, et pärast Byron Bay’d vandusime Erlega, et ei kõnni enam mitte kunagi, saime täna jälle oma osa. Küll turist olla on ikka väsitav!!!:) Pärast tuuri käisime ka praamiga sõitmas ja mõtlesime, et kõnnime ka Manly linnaosas (kuhu praam viis) veidike ringi, kuid pärast poolt tundi, otsustasime, et lihtsalt ei jõua enam. Vanaks oleme vist jäänud. Tagasi hostelisse, et homseks jälle välja puhata ning uutele seiklustele vastu astuda.

Kolm ööd veel ja siis olemegi juba teel (kui muidugi oma kohvrid pakitud saame)!:)