Wrote this post already a week ago, but couldn't publish it because I wanted to surprise Rainer with coming home earlier than I first planned. But now, here it is ;)
Kuidas ma ei jõua enam vastata ja ära imestada, miks inimesed minult seda küsimust küsivad. Lisaks sellele kõik võimalikud variatsioonid sellest. "Kas su viisa saab läbi?" "Sa saaksid pool aastat veel siin olla, miks sa seda raiskad?" "Austraalia on ju parim riik maailmas, miks sa siit ära tahad minna?" "Ma oleksin nõus sinuga abielluma, et sa viisa saaksid." "Kas sa tuled tagasi?" "Kas sa oled rahul, et koju pead minema?" ...
Viisakalt üritan igakord põhjendada, et Eesti on siiski mu kodumaa, mu pere ja sõbrad on seal ning kuigi võib olla majanduslik olukord ei ole seal nii hea ja paljud inimesed elavadki palgapäevast palgapäevani, ei ole ka seal üldsegi võimatu läbi lüüa ning head elu elada. Võib olla olen hakanud hindama rohkem muid väärtusi, mida inimesed, kes kodust kaugemale ei reisi, võtavad iseenesestmõistetavalt. Kuigi tuleb tunnistada, on minult neid samu küsimusi küsinud ka eestlased, kes siin elavad. Paljudele ei mahu pähe, kuidas ma ei olegi veel välja mõelnud skeemi, et siia jääda. Võib olla olen ise hoopis rumal. Tegelikult olengi siin muretumat elu elanud ja inimesed on ka palju avatumad ja rõõmsamad. Jään kindlasti tagasi igatsema seda, kui lihtne on siin vestlust täiesti võõra inimesega alustada. Aga ma ju tean, et enamasti ongi see ainult pinnapealne ja teeseldud. Eestlaste puhul meeldib mulle see, et enamasti näidatakse siiski oma emotsioone otse välja. Niimoodi saab kindel olla, et need inimesed, kes on su sõbrad, on ka päriselt su sõbrad ja ei teeskle lihtsalt viisakusest neid. Muidugi on igal reeglil ka erandeid.
Kind of tired of hearing the same questions all over again. "Why do you want to go back to Estonia?" "Has your visa expired?" "You're wasting your opportunity to be here for another 6 months." "Australia is the luckiest country in the world, why would you want to leave?" "If you need the visa, I can marry you." "When are you coming back?" ...
People can't just understand that I actually want to go back to my home country and I value being near my family and friends more than some material things in life. Although according to a quote from Miriam Adeney, I will never be completely at home again, because part of my heart will always be elsewhere. That is the price I pay for the richness of loving and knowing people in more than one place. I think that people, who have never travelled, take some things in life for granted. I'm happy that I've learnt to appriciate different relationships and experiences. One thing, that amazes me though, is that even the Estonians who live here, ask me the same questions.. I don't know. Even if it might be economically more difficult in Estonia, I still prefer living there. I guess it is a matter of opinion and what you want from your life. Ofcourse, I'm going to miss Australia as well. There are things in there, I would like to take back home with me. For example, I find it so nice how easy it is to start a conversation in there. People are more happy and easygoing. While in Estonia, if someone doesn't like you, they don't put any effort in hiding that. But then again, you can be sure who your real friends are. So anyway, you can see I have many mixed feelings about that matter...
Igal juhul tunnen, et olen saanud oma reisist kõik, mille pärast ma siia tulin. Olen rahul oma otsusega ning tean, et ei pea hiljem midagi kahetsema jääma. Teises riigis elamine avardab silmaringi ikka niivõrd palju. Lisaks tunnen, et olen avastanud enda kohta niivõrd palju ning loodetavasti saan võtta oma õppetunnid endaga Eestisse kaasa. Muidugi on lihtsam olla õnnelik, kui ei pea muretsema argielu murede pärast, kuid loodan siiski, et tagasitulles suudan kogu seda positiivset energiat, millest end siin täis laadisin, ka teistega jagada.
I do feel I have achieved everything I came here for. I am happy with the decisions I made and don't regret anything. Living in the other side of the world taught me many things about different people and about myself. I do hope, I won't forget the lessons learnt and try to be the happier and better me at home. I do feel I have so much positive energy to share, that hopefully it would last me for a while.
Üleeelmisel pühapäeval oli mul viimane tööpäev Greenwoodis. Kuigi on igas kollektiivis oma probleemid ning vahel tekkis tõesti selline tunne, et mille jaoks ma üldse pingutan, kui on näha, et keegi ei hinda seda, siis õnneks suutsin ma lõpuni jääda siiski iseendaks ning anda ka halvas olukorras endast parim. Ma pean tunnistama, et kohtasin nii töökaaslaste kui klientide seas inimesi, keda jään siiralt igatsema. Naljakas on mõeldagi (ju sellepärast, et olen eestlane), et kui natuke huvi inimeste vastu välja näitad, avastad, et igalühel on oma lugu ning nii palju teistele pakkuda. Olen rahul, et tänu sellele kohtasin ja suhtlesin nii paljude erinevate taustadega inimestega, kellega vastasel juhul poleks arvatavasti eluseeski suhelnud.
I loved working at the Greenwood Hotel as a barmaid (or barperson, because barmaid is apparantly a bit offensive). Although, every job has their own flaws and sometimes I felt like I'm not appriciated enough or taken advantage of my hardworking personality, I'm still happy I managed to stay true to myself and give the best in every situation. Greenwood is special for its people. I can sincerely say I'm going to miss the customers and co-workers in there. It's funny that if you're keen to listen, people will open up to you and share their most amazing lives with you. I would probably have never talked to some of the people in there otherwise.
Teine koht, kus käisin vähemalt sama tihedalt, kui tööl, oli GreenZone Fitness spordiklubi. Ei ole kunagi arvanud, et ma naudiks spordiklubi külastust nii palju, kui seda tegin seal. Lihtsalt olen terve oma elu tegelenud võistkonnaspordiga ja minu jaoks on oluline sportimise sotsiaalne pool. Kuid seal jõusaalis oli see täiesti olemas. Olen ka teistega rääkinud, kes ütlevad, et on enne GreenZone'i proovinud erinevaid klubisid, kuid seal ongi täiesti teistsugune atmosfäär. Kõik treenerid on nii toetavad ja positiivsed, ning ka püsikliendid on rõõmsameelsed ja avatud, tavalised inimesed. Kordagi ei pidanud ma ennast seal halvasti või kellestki kehvemini tundma. Olen nii rahul, et veebruari lõpus avastasin töö juurest seinalt pakkumise kuuks ajaks nendega liituda. Ja veel rohkem rahul, et pärast esimest kuud olin nii sõltuvuses, et ei suutnudki lõpetada enam.
Another place, I probably visited as often as my workplace, was GreenZone Fitness gym. I never believed that I would enjoy going to the gym so much. I have always played teamsports, so the social part of excercising is important for me. I was very pleased to find it in there. Even though, I wasn't actually part of any team, I felt like it, because of the like-minded people who came to the same group classes every day. Not once I felt awkward. I guess it was a lot thanks to the great trainers working in there. They always managed to make you feel good about yourself and motivate you. I guess that's why after the first trial month I was so addicted and couldn't stop going there.
Thank you Australia for another 6 months of great experience! Hopefully we meet again one day!
Thank you Australia for another 6 months of great experience! Hopefully we meet again one day!
