Pühad kuumuses

Pean alustama ka seda sissekannet jutuga, et ega palju pole muutunud. Meil pole ikka veel kööki, kriketit mängitakse jätkuvalt Elleni ajal, hommikukohv maitseb hästi ja temperatuur kõigub 30 ja 40 kraadi vahel. Tänaseks on igasugused ujumistreeningud ja –tunnid läbi ja saame jällegi hommikuti ujumas käia. Kuna ühel meie sõbral on basseini võti, siis ei pea me lahtiolekuaegadega väga arvestama. Ja oluliselt parem on, kui ei pea basseini veel umbes 50 inimesega jagama. Mõnus!

Nagu Merle juba kirjutas, hakkab meie aeg Quairadingus saama. Siit lahkumine ei saa kerge olema. Juba homme (29. dets) tulevad uued bäkkpäkkerid siia. Ja mis te arvate, kust nad pärit on? Eestist! Võib juhtuda, et lähipäevadel on pubis eestlasi rohkem kui kohalikke. Me Merlega töötame kuni teisipäevani ja siis jääb mõni vaba päev enne Taisse minekut, et koos ringi vaadata. Seega ootame uusi eestlasi ja loodame, et nad hoiavad meie lippu kõrgel.

Ahjaa… Jõulud! Jõulud veetsime Bruce Rock’s Rexi (see sõber, kes meile taevaliku kohvimasina tõi) vanavanemate juures. Siin tähistatakse jõule 25. detsembril, seega 24. detsembril me töötasime. Ega meil kummalgi jõulutunnet polnud, pole lund ega perekonda lähedal ja ega see jõulutunne ei teki, kui sooja on üle 30 kraadi. Uskumatu, aga tõsi jõuluvana leidis meid üles ja saime päris mitu vahvat kingitust. Aitäh talle nende eest. Hoolimata sellest, et meil jõulutunnet polnud, läks meel 24. detsembri õhtul natuke nukraks. Paratamatult mõtlesime, et mis oleks, kui kodus oleksime ja mis kodused teevad, mida söövad, mida joovad. Poetasime paar pisarat ja olime jälle rõõmsad. Kuna Deanne nägi meid sellises hapras seisundis, siis ei hakanud ta oma kingitust meile sel õhtul üle andma, vaid ootas järgmise päevani. Õigesti tegi, kaart, mille ta kirjutas oli üliarmas ja viinapudel, mille kinkis, maitses ka hästi:D. Ega siinsed jõulud kodustest väga ei erine. Pere keskel süüakse jõululõuna, -õhtusöök, õhtusöögi oode, õhtusöögi oote oode jne. Ühesõnaga, süüakse meeletult. Ilmselt on ka Rexi vanaema lugenud vanaemade käsiraamatut, kus on kirjas, et küpseta ja sunni inimesi sööma ka siis, kui nende kõht lõhkemas on ja söömakutse vastuseks kostub ainult vaikne ägin. Üleüldse on Rexil Austraalia ägedaim pere ja vanavanemad. Mitteametlikult kõige muhedam vanapaar üldse. Bruce Rock’st naastes astusime Lääne-Austraalia väiksemaist pangast läbi. Kahjuks oli see suletud. Pank on avatud reedeti 3-4.30. No tõesti, see oli ikka väga väike. Pisikese aiamajakese või avaliku tualeti suurune.

Tänaseks kõik. Järgmise korrani, sõbrad! Kuhjaga päikest ja kallistusi!

Ei ole vist vajadust hakata mainimagi, et pole ammu postitanud, sest meie tuhanded tulihingelised fännid on seda nii kui nii tähele pannud. Aga pole lihtsalt midagi erilist kirjutada. Meie aeg siin Quiaradingus hakkab otsa saama. Tuleb tunnistada, et väike tüdimus on sees – tahame põnevust ja ringi reisimist! Seda saame aga alles pärast aastavahetust nautida.

Siiski väikesed tähelepanekud meie muidu väga rutiinsest elust. Suvi ei taha kuidagi Austraaliasse jõuda. Oleme saanud nautida super ilusaid ja kuumasid päevi, kuid viimasel ajal on siin ainult vihm ja torm. Naljakas on seejuures, et igakord, kui neil natuke äikest lööb, siis läheb kogu linnakesel elekter ära. Õnneks tuleb see tavaliselt kohe tagasi ja ei pea pubi selleks ajaks kinni panema. Aga on juhtunud ka seda. Sooja siin on ikka kuskil 20 kraadi ringis, aga tundub külm. Ju oleme harjunud, et ilus ilm on siis, kui on ikka 30+ kraadi;)

Tööpäeva hommikuti lõbustab meid Ellen! Meie suurim pettumus on, kui Elleni ajal (ja alati just siis!!!) on mingi golfi, kriketi või mõni muu sportmäng, mida ei ole üldse nii tore vaadata. Või siis Barack Obama kavatseb Austraaliasse väikese visiidi teha ning maandub täpselt kaheteist ajal, ehk siis kui Ellen hakkab. Ja loomulikult kannab WIN seda üle, ehk siis tänu breaking news’idele jääme meie jälle Ellenist ilma:D

Kuna õiget kohvi on muidu siin praktiliselt võimatu saada ja tundsin sellest piisavalt puudust, siis üks sõber tõi meile kohvimasina! Just sellise, millega saab piima vahustada ja espressot teha. Tänu sellele kohvimasinale suutsin ka Erlest kohvijoodiku muuta.:) Mmmm..:)

Siiski toimub pühade puhul ka siin väikeses linnakeses nii mõnigi suurem üritus. Eelmine laupäev oli meie pubis bin party, ehk siis töölised tähistasid harvest perioodi lõppu. Seda küll ennatlikult, sest vihma tõttu on see periood ainult pikemaks lükkunud. Kui tavaliselt saavad nad enne jõule oma asjadega ühele poole, siis nüüd loodavad nad jaanuari keskpaigaks lõpetada. See reede toimub swimthrough ja club’i jõulupidu, ehk siis kõik inimesed lähevad klubisse tasuta alkoholi jooma. Või tähendab siis, kõik, kes on seal liikmed. Sest ärge jumala eest valesti aru saage. Ööklubi meie linnakeses ei ole. See on selline „härrasmeeste“ klubi, kus ei ole tavaliselt lubatud isegi muusikat mängida.

Täna toob meile Wicked õhtusöökiJ Lubas meile midagi erinevat teha, kui me viimasel ajal söönud oleme. Ausõna! Tahaks nii väga kööki tagasi! Tunneme, et oleme siin nagu kodutud vms, kõik tahavad meie eest hoolitseda. Viivad meid klubisse sööma, tellivad meile pubisse sööki vmsJ Nunnu!

Loodan, et nautisite minu väga sisutihedat ja seiklusterohket postitust. Loodame teid järgmine kord rohkem lõbustada.

PS! Kirjutage ikka meile ka, kuidas teil lähebJ Kas või paari lausega postituse kommentaariks!

Kes ütles, et Quairading'us igav on?

Nüüd on seljataga meie VII nädal Austraalias. Ja tuleb nentida, et kuigi sellesse nädalasse jäi palju head, juhtus ka midagi kohutavat vastukaaluks. Aga siis kronoloogilises järjestuses.

Eelmine laupäev oli Wicked'i ja Kymbo hen's ja bachelor party. See toimus meie pubis, mis tähendab, et see oli rahvast täis pakitud! Lisaks minule oli tööl veel kaks skimpy't - üks nais-, teine meessoost. Lõpuks ometi sai korralikult tööd teha. Korralikult, ehk siis tegemist oli nii palju, et kui sulgemisaeg oli (kell 12), arvasin mina, et kell on alles kümme. Ja esimest korda oli skimpy'dest midagi kasu ka. Mulle isegi meeldis nendega koos töötada. Mõlemad olid professionaalsed ja abivalmid. Eriti meesskimpy, hahahaa!

Esmaspäeval pärast tööd küpsetasime Erlega maailmaparima pitsa, või no panime sinna peale kõike, mis meile meeldib - SEENED!, hallitusjuust, pabrika jne. Ja küpsetasime selle meie uue sõbra Matti jaoks. Matt on meie linnakese pool manager, ehk siis pmt tegeleb basseini korrashoidmise, vetelpääste töö ja kõigega. Eriti tore on selle sõpruse juures ka see, et tänu sellele saame kogu aeg tasuta ujumas käia ja käia ujumas isegi siis, kui tegelikult pole bassein avatud. Tavaliselt avatakse see kell 12, aga kuna me ise peame samal ajal pubi avama, siis muidu ei saakski me ujumas käia:)

Teisipäeval tuli mul selline Mannu-igatsus peale, et otsustasin taaskord Brookton'i sõita. Seekord siis ainult Rex'iga kahekesi, sest Erle pidi töötama:( Suutsime taaskord Mannuga korraliku show korraldada, sest et seekord ei andnud ma ette teada, et kavatsen talle külla minna. Siiski veetsime mõnusa kvaliteetõhtu.

Kolmapäev ja neljapäev olid siiamaani kõige kuumemad päevad meie Austraalias veedetud aja jooksul. Tagasihoidlikud 37 kraadi varjus. Ja no, lubatakse, et läheb veel kuumemaks! Neljapäev oli lausa nii kuum, et meie pubi köök läks põlema! Nali-naljakas, aga tegelikult oli see üpriski hirmutav kogemus. Deanne oli just pliidid, fritüürid sisse lülitanud, et juhul, kui keegi lõunatama tuleb, siis on köök tegutsemiseks valmis. Kuna köögis oli nii palav, tuli Deanne ette baari sööma. Natukese aja pärast tundsime imelikku kõrbe lõhna. Läksime Deanne'iga vaatama ja ta tegi veel nalja, et kindlasti on köök leekides. Ja no, las ta põleb! Tegelikult avanes meile kohutav vaatepilt. Üks fritüüridest oli põlema läinud. Deanne'i esimene reaktsioon oli õnneks tuletõrjesse helistada ja alles siis sattus paanikasse. Endalegi üllatuseks, suutsin mina enamvähem kaine mõistuse säilitada ja läksime tulekustutite järgi. Täpselt samal hetkel, kui fritüüri üritasime kustutama hakata, läks elekter ära, leek tõusis veel suuremaks ja kõik kohad olid musta tossu täis! Kui pubi väljaspoolt vaadata, siis oleks tundunud, et terve maja on leekides! Siiski suutsime mitme peale (möödaminejad tulid kohe appi ja kõik olid ülimalt abivalmid!) leeki hoida vähemalt niigi tagasi, et kahjustada sai ainult köök. Suhteliselt kiiresti jõudis ka tuletõrje kohale... Esimene mõte pärast ohu möödumist oli see, et kui tänulik ma olen Maasikale, et see närune tuletõrjekoolitus sai läbitud. Vähemalt ei pidanud ma nuputama hakkama, kuidas tulekustuti töötab ja kuhu seda sihtida tuleb!

Sellel päeval me koristama ei hakanudki, kuna kogemusest oli keha ja vaim nii väsinud, et ei suutnud end liigutadagi. Kella kaheksast olin juba voodis ja magasin. Järgmisel hommikul kella üheksast hakkasime koristama. Mõned Deanne'i sõbrad tulid ka appi, nii et koristamine läks üpris kiiresti. Pidime siiski kogu maja üle pesema, kuna suitsust ja tulekustutitest olid kõik kohad tolmu ja mustust täis. Kella ühest olime juba avatud, kuna baari osa oli korras ja tervisekaitsetädi käis vaatamas ja lubas avada. Hiljem käis kindlustuseonu kööki vaatamas ja ütles, et köök makstakse täies ulatuses kinni. Isegi toit, mis külmkapis elektrikatkestuse pärast riknes.

Laupäevaks oli juba õnneks tulekahju unustatud ja kogu tähelepanu keerles pulmade ümber, mis oleks olnud muidu nädala tippsündmus. Ehk siis Wicked'i ja Kymbo pulmapäev. Pärastlõunal tuli pruut koos oma pruutneitsidega (kellest üks oli Deanne) pubisse sättima. Aitasin Wicked'ile meigi ja soengu teha. Õnneks saime Erlega mõlemad nii pulmatseremooniast, kui ka -peost osa, kuna Deanne oli nõus pubi varakult kinni panema. Pulmapidu oli lahe! Kuna see oli üle pika aja üks päev, kus me mõlemad Erlega vabad olime, siis saime koos pidutseda. Ja uskuge või mitte:D Just meie olime need, kes tantsupõrandal pilke püüdsid! Pilte kahjuks ise väga palju ei teinud, aga see eest oli pulmas ka fotograaf, nii et loodan, et saame varsti ka neid näha.

Eelmine nädal oli suhteliselt tegus. Eriti, kui arvestada seda, et tüüpiliselt ei ole Quairadingus mitte midagi teha:D Esmaspäeva õhtu saime õnneks mõlemad Erlega vabaks, nii et suundusime Brooktoni Mannule ja Siretile külla. Brookton on teine linnake, mis on meile suhteliselt lähedal. Kõigest 78 km. Või no, kui võtta Eesti mõistes, siis pole see nii lähedal, aga Austraalia mõistes on ka Perth (mis on u 200 km kaugusel) täiesti külje all.  Lihtsalt mega tore on igakord neid näha!

Kahjuks ei saanud küll kaugemaks, kui vaid õhtuks jääda, kuna järgmine päev pidime hommikul uuesti pubi ise avama. Kuigi nüüd teame, et vähemalt meil on see võimalus, sest et nende ülemused on mega toredad inimesed! Lausa naljakas oli, kuidas nad kohe nii hästi suhtusid meisse ja lubasid meil tasuta hotellis ööbida. Kuigi seda võimalust me seekord ei kasutanudki.

Neljapäeval läksime Deanne’iga koos Perthi. Tema sõbrannal, Bellal, oli reedel keskkooli lõpetamine ja neljapäeva õhtul mingisugune graduation dinner. Ööbisime hotellis, mille tuba me Erlega endale ise küll lubada ei saa. Tuba nägi pigem nagu korter välja, ehk sisaldas kööki, elutuba, kahte magamistuba ja vannituba (mis oli niiiiiii mõnusalt suur:D). 

Kuna suurt midagi õhtul teha ei tahtnud, sest hotell oli kesklinnast liiga kaugel, et kõndida, ja busside/taksodega jamada ei viitsinud, siis nautisime vaba õhtut teleka ees. Ja loomulikult, kuna me olime Perthis, siis saime jälle sushit süüa! Oh, seda õnne! Terve reede hommikupooliku veetsime aega šopates. Kella üheksast olime juba suuuuuures kaubanduskeskuses platsis, ning katkematu šoping kestis kella üheni, kuni Deanne meid lõpuks peale võttis. Mina, kes ma tegelikult väga ei armasta seda tegevust, pidasin isegi vastu. Mingi hetk, muidugi, pidime värske õhu kätte minema, kuna Erle muutus kingapoes suhteliselt hulluks. „Erle, sul ei ole neid kingi vaja!“ (viidates eriti soodsale pakkumisele). „Mul tegelikult on ka neid vaja!!!“ Kuigi ta oli just endale kaks paari uusi sandaale ja lisaks tennised ostnud. Pärast saime mõlemad korralikult naerda, kui Erlele kohale jõudis, et see oli lihtsalt esimene reaktsioon ja tal pole tõesti veel (!) kingi vaja. Mulle meenus sellise käitumisega Mari-Liis, ainult, et mitte kingapoes ja šokolaadi läheduses.:D

Reede pärastlõunal alustasime oma teed Harvey’sse. Läksime sinna külla Deanne’i ühele parimale sõbrannale – Shae’le.

Õhtu oli väga lõbus. Kuna Shae on nii avatud ja energiline inimene, ei tundnud me Erlega üldse halvasti tema seltskonnas. Hoopis vastupidi! Tal oli imeilus kodu ja meile oli isegi eraldi tuba valmis pandud. Vabandas ette ja taha, et me peame maas magama (täispuhutav madrats)...

Kui ta vaid teaks, mis tingimustes me nt Rainbow lodge’is pidime olema! Igaljuhul pidutsesime õhtul, järgmine päev käisime tammi vaatamas ja kohalikus veiniistanduses vett joomas:D Muideks, Harvey on tuntud oma lehmade ja nende saaduste poolest. Nii et, üle kogu Western Australia on tuntud Harvey Fresh piim, liha, mahlad (need küll apelsinidest, mitte lehmadest).

Jätkuvalt töötame vaheldumisi Erlega ja ma nii naudin, kui mul on hommikupoolik vaba, sest siis saan ma köögis süüa teha. Kõik toorained ja kõik vahendid on olemas, et teha hea roog valmis. Otsustasin tänaseks teha hakkliha-kapsahautist! 

PS! Tähistaevas on Austraalias niiiiiiii ilus! Ja seda ei näe vaid augustikuuöödel;)

Lambad, roomajad ja hobuste võiduajamine

Tänaseks oleme juba kuu aega Austraalias olnud ja kenasti siinse eluga kohanenud. Selle kuuga on Quairading meile armsaks saanud ning otsustasime siia kuni jaanuarini jääda. Otsust aitas teha see, et ilmselt saame siin oma kolm kohustuslikku farmikuud ära teha. Ilma, et tegelikult kuskil farmis töötama peaksime.

Üldiselt elame rahulikku väikelinna elu ja meile meeldib see. Hommikul ärkame umbes kümne aeg, virgume vaikselt, sööme hommikusööki ja üks meist alustab tööpäeva. Teine ajab sel ajal oma asju või on lihtsalt esimesele seltsiks, seda kuni kella viieni, kui meie rollid vahetuvad. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad ja nii rutiinsed ning vaheldus sellele jätkub küllaga.

Tavaks on saanud see, et teisipäeviti sajab siin vihma. Juba ühel varasemal nädalal tahtsid Wickid ja Kimbo meid väiksele kohaliku eluga tutvumise ringile viia, kuid tookord jäi see vihma tõttu ära. Leppisime uue aja kokku. Jällegi teisipäev ja jällegi sadas vihma. Pidime kell kaheksa ärkama, see on väga raske, kui oled harjunud kümneni magama. Eriti minusugusele unekotile. Tänu Merlele ma siiski ärkasin ning seekord vihm meid ei takistanud. Sõit võis alata! Nad viisid meid lambapügajate tööd vaatama. Nii põnev oli, Eestis ei ole ma sellist asja näinud. Pügajate jaoks on see küll pigem liinitöö, üks lammas teise järel ja nii saavadki mitmed sajad lambad pügatud. Tavaline ju! Paljud pügajad on Uus-Meremaalt, sest siin makstakse neile töö eest oluliselt rohkem. Meil loomaarmastajatel hakkas muidugi neist lammastest kahju, nad olid nii hirmul ja värisesid. See oli nende lammaste esimene pügamine ja nad ei teadnud üldse, mida oodata ja mis nendega tehakse. Kuna töö on kiire ja aega ei raisata, siis juhtub, et lõigatakse lammastele kogemata sisse. Paljud lambad olid väikeste kriimustustega, aga ühele lõigati ikka tugevalt sisse ja teda pidi õmblema. Pole hullu, ikka juhtub, igal pügajal on niit ja nõel käepärast. Paar pistet ja korras. Ei mingit desinfitseerivat vahendit ega muud ravimit. Ei olnud eriti ilus vaatepilt ja selle kõige juures oli lammas nii rahulik ja muretu. Vapper loom! Pidime ka seafarmi minema, aga vihm tegi tee liiga poriseks ja see jäi ära. Sigadega peame uue kohtumise kokku leppima. Loodan, et nad leiavad meie jaoks aega.

Peale lammaste oleme veel kohaliku faunaga kohtunud. Ühel kenal päikselisel hommikul läksin pubi tagumist ust avama. Teen ukse lahti ja miskit jäi ukse vahele. Näen rohekaspruuni sabaotsa, esimene mõte – madu! Ongi madu! Kui esimene paanika möödunud ja liikumisvõime taastunud, vaatan uuesti. Uhh… Ei olnudki madu vaid hoopis sisalik, kuid siiski piisavalt jõle ja hirmutav eestlastele, kes kodumaal umbes viiesentimeetriseid isendeid kohanud on. See oli vähemalt 20-sentimeetrine ja kohalikud teadsid öelda, et alles poisike, nad kasvavad kuni 45 cm pikkuseks. Bobtail sisalik (et mitte eksida, ei hakanud ma seda tõlkima) on väga tavaline ja levinud liik siin. Veendusin selles veelgi, kui postkontorisse jalutades ühte sellist teel kohtasin. Sisaliku tõttu pikenes mu teekond oluliselt, sest möödusin temast üsna suure kaarega. Õnneks on nad täiesti ohutud, kuid siiski loodan, et ei pea nendega enam kohtuma.

Sel nädalal leidis aset Melbourne Cup. Hobuste võiduajamine on siin üldse väga populaarne, aga see võistlus on aasta suursündmus. Meiegi pubis tähistati seda ning tehti panuseid. Teadlikult ei saanud keegi võita, sest hobune, kellele panus tehti, tõmmati loosiga. Hoolimata sellest oldi väga aktiivsed. Sai teha kümne-, viie- ja kahedollarilisi panuseid ning esimesed kolm ja ka see, kelle hobune viimaseks jäi võitsid teatud rahasumma. Lisaks panuste tegemisele tuleb sel päeval ka riietusele tähelepanu pöörata. Naised peavad peakatet ja kleiti kandma ja mehed võiksid maikad ja lühikesed püksid näiteks ülikonna vastu vahetada. Nägime paari sellist, üks neist oli küll umbes kolmeaastane, aga ikkagi. Meiegi vahetasime oma tavalise töösärgi ja tennised kleidi ning kingade vastu.

Homme lähme Mannule ja Siretile Brooktonisse külla ja neljapäeval Deannega Perthi. Juba ootame!

Nädalavahetus Perthis

Minu ja Erle boss Quairadingus on tõesti mega tore. Ja ta hoiab meid nii hullultJ Arvatavasti sellepärast, et ta ei taha, et me siit kahe nädala möödudes ära läheksime, nagu seda tegid eelmised German backpackerid. Siiamaani ei ole meil seda mõtet veel tulnud, kuna see väike linnake on meile väga mõnusaks ajutiseks koduks saanud. Meil on tasuta elamine, söök, Internet ja toredad püsikliendid.

See nädalavahetus läksime Perthi, sest et Mannul oli sünnipäev ja kuidas me oleksime saanud sellest ilma jääda. Deanne organiseeris meile isegi transpordi edasi-tagasi. Ehk laenas ühele sõbrale autot, et ta saaks meid sinna viia. Arvasin, et ta võtab meilt vähemalt bensuraha, aga seda ta ei teinud. Tagasi saime Deanne’iga, kuna ta pidi ise nii kui nii Perthi minema. Naljakas on see, et tagasi tulles (meil Erlega olid muidugi kõhud mega tühjad ja isutaski rämpsu järgi:D) läksime KFC-st, ehk Austraalias väga populaarsest kiirtoidukohast läbi, ning Deanne ostis meile süüa. Nagu oleksime tema enda lapsed:D Nunnu!

Perthi jõudes otsustasime poodidesse minna, kuna meil polnud õhtul välja minekuks midagi selga panna. Leidsime kiiresti Targetist kleidid ja lähedal olevast kingapoest megasoodsalt kingad. See on hämmastav, igasse poodi, kuhu sisse astusime saime selliseid soodukaid. Näiteks järgmine päev tahtsin endale osta ühte kaelakeed. Müüja ütles, et neil  hetkel selline pakkumine, et 10 dollariga saan valida 3 erinevat ehet. Nii et ostsin hoopis kaks kaelakeed ja veel kolm paari kõrvarõngaid, sest need läksid ühena arvesse.

Ööbisime Exclusive backpacker hostelis ja kuna me pmt otsisime selle endale aind ühe päeva ette, siis loomulikult olid kõik soodsamad toad hõivatud ja pidime ööbima sviidis.:D See tuba erines teistest sellevõrra, et meil oli oma dušširuum ja WC, aga kuna me ööbisime seal nii kui nii ainult ühe päeva, siis olime nõus veidike rohkem maksma. Terve õhtu olin ma lihtsalt nii õnnelik, sest et mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel Mannut näha. Lihtsalt ei suutnud tema kallistamist lõpetada. Meil oli perfect girls night juba hostelis, aga otsustasime siiski minna ka linna, sest et olime juba nii üles löödud, et kahju oleks olnud seda „ära raisata“. Linnas käisime ühes pubi/ööklubi taolises kohas nimega Mustang. Seal oli täitsa tore, saime tantsida ja inimestega suhelda.

Me oleme Erlega juba nii ära harjunud oma väikelinna tempoga, et kui kell hakkas kahele lähenema, siis olime juba suhteliselt väsinud ja otsustasime hostelisse tagasi minna. Õnneks olid Mannu ja Siret sama meelt, ning saime ilma süümepiinadeta pidutsemise lõpetada. Ka Siim (endine klassivend, kes elab ka hetkel Perthis) ütles, et kella kahest pannakse nii kui nii enamus kohti kinni, nii et ongi õige aeg koju minna. Naljakas. Tartus pidutsedes ei oleks tulnud kõne allagi, et nii vara on koju minek. Järgmise päeva hommikuni ikka!!!:) Ei kujutagi ette, kui peaksin hetkel nädalavahetustel Maasikas töötama, siis kuidas une peletamisega hakkama saaksin.

Järgmisel päeval käisime linnas, lebotasime Kings Park'is, sõime jäätist ja sushit. Sest et kui juba Perthis olla, siis peab ju ometigi seda ära kasutama ja supermaitsvat ning soodsat sushit sööma.

Saime ka päris kohvi juua. Seda, mida tehakse kohviubadest, mitte lahustuvast kohvist. Oijah, kuidas ma seda igatsen. Aga sellegi poolest on hea tagasi Quairadingus olla, sest meil on siin oma koht, kus meie asjad saavad olla riiulitel ja kappides, mitte kohvris.

Hetkel pole järgmiseks nädalaks suuri plaane, peame lihtsalt lootma, et midagi tuleb meie teele ette...:)

Quairading II

Küsitakse mis meie nimed on. Vastame Erle ja Merle. Kuidas..? Öörli ja Möörli. Ei-ei… Erle ja Merle. Öörli ja Möörli? Olgu las jääb. Seega enamike kohalike jaoks oleme Öörli ja Möörli. Mõni tublim ütleb peaaegu õigesti, aga peame leppima, et siin ei kõla meie nimed just kõige kaunimalt. Küsimust oma päritolu kohta oleme samuti liiga palju kuulnud. Ütleme Eestist. Westonia? No-no-no… Estonia. Ja seejärel peame selgitama, kus Eesti asub, kuidas nii väike riik üldse hakkama saab, millega seal tegeletakse ja mida süüakse. Õnneks on Quairading nii väike koht (umbes 1200 elanikku), et varsti on kõik kohalikud need kohustuslikud küsimused ära küsinud ja me ei pea mõnda aega oma nimede või päritolu kohta aru andma.

Töö siin ei ole just raketiteadus. Tuleb klient, küsib oma joogi, saab oma joogi ja on õnnelik. Muidugi ei saa me alati aru, mida küsitakse. Vahel nad kasutavad veidrat slängi, mida on raske mõista. Kuid hakkame ka sellega juba harjuma ja pole probleemi, kui kohe aru ei saa, palud korrata ja siis on asi selge. Enamasti on teada kes mida joob. Kui näeme mõnda püsikat pubisse sisenemas, siis üks käsi haarab juba tema joogi järele. Ta paneb oma raha letile ja sa tood talle nii kaua jooke, kuni ta raha letilt ära võtab või see tal lihtsalt otsa saab.

Siinne rahvussport on ragbi. Meil on olnud mitmeid tuliseid vaidlusi teemal kumb on õigem jalgpall, kas nende või meie oma. Eile oli telekas suur mäng – Austraalia Uus-Meremaa vastu. Uus-Meremaa võitis ja see ei tulnud üllatusena, sest John ütles, et 15 aasta jooksul pole Austraalia kordagi Uus-Meremaad võitnud. Meie arvates on see vägivaldne ja äärmiselt agressiivne mäng. Kuid John seletas, et mängijad on kõik suured mehemürakad ja ei saa haiget. Ometi nägime palju kehavigastusi ja verd. Meie jalgpall pidavat olema naistele ja nõrgukestele. Aga nende jalgpalli mängitakse kätega ja peaaegu terve mängu vältel on need suured mehemürakad külakuhjas. Jama!

Laupäeval oli pubis Pink Night. Ja ühe meesSkimpy asemel tuli neid seitse. Meie õnn! Ja mis kõige parem, meil mõlemal oli vaba õhtu. Saime peost osa võtta ja lõbutseda. Vana karaokehundina käis Merle ABBA „Mamma Mia't“ laulmas. Seda mitte vabatahtlikult. Deanne sundis. Tema on siin boss! Kohalikud olid roosades riietes ja väga hoos. Skimpyd tekitasid palju elevust. Kui pubi kinni pandi, algas meie ja Skimpyde privaatpidu. Kõigil olid riided seljas! Kutid ööbisid siin hotellis. Vestluse käigus selgus, et nad on tegelikult väga toredad ja vaimukad noormehed. Lisaks kenale kehale on neil ka ajud. Milline komplekt.

Teate, et siinne vesi maitseb nagu basseinivesi ja pudelivesi on suhteliselt kallis. Tartu (ka Jõgeva) puhas vesi on meid ära rikkunud. Oletame, kui peaks olema mõni raskem hommik ja head vett ka juua ei saa. Seda ei sooviks ka oma vaenlasele mitte. Väga keeruline olukord. Korralikku kohvi siin linnas ka ei tehta. Enamasti juuakse lahustuvat kohvi ja te ju teate, kuidas see maitseb. Ma ei ole küll regulaarne kohvijooja, aga vahel hakkab isutama. Quairadingus olemise esimesel päeval käisime kohalikus kohvikus. Uskumatu tõesti, aga siin linnas on kohvik. Tellisime mõlemad latte, aga see, mis me saime ei olnud latte. See oli väikses kotikeses olev lahustuv pulber, millele valati kuum vesi peale. Lahustuv latte. Ei maitsenud just suurepäraselt.

Selle nädala parimaks uudiseks on see, et saime nädalavahetuse vabaks. Mannul on sünnipäev ja me lähme Perthi. Võrratu! On, mida oodata.

Quairading

Nüüd juba neljandat päeva oleme Erlega tööl sellises väikses kohas nagu Quairading. Töötame siin country pub’is baaridaamidena. Lisaks õllede serveerimisele (jahh, ainult õlled pmt, sest et siin on neid sadamiljon sorti ja need on kõik nii pudelites – stubbies, kui ka purkides) peame vahepeal telefonile vastama, et hotelli reserveeringuid teha, ning nii sama ilusad olemaJ. Telefonile vastamine on üks paras nali igakord. Esiteks ei osanud me alguses üldse öelda Quairading, aga kui telefoni vastu võtad, siis oleks ilus ikka öelda, kuhu inimene helistab, teiseks on näost-näkkugi mõnest inimesest raske arusaada, sest me oleme ikka suhteliselt maakohas (mida austraallased muide nimetavad bush’iks) ja inimeste inglise keel ei meenuta kohati üldsekohemitte inglise keelt. Aga tuleb hakkama saada ja enamus austraallaseid on siiski mõistvad ja toredad.

Majutus on meil siinsamas pubi kohal asuvas hotellis. Me jagame Erlega „korterit“, ehk siis meil on mõlemal oma tuba, lisaks garderoob (loe: tuba, mille nimetasime Erlega garderoobiks, sest seal on ainult riidepuud ja peegel), WC/dušširuum ja veranda. Süüa saame ka tasuta. Hommikuti sööme üleval hotellis müslit ja õhtuks teeb Deanne (meie ülemus ja ühtlasi ka kokk) meile süüa. Naljakas lausa, et ise ei pea üldse süüa tegema – lihtsalt valid menüüst prae välja ja ootad, kuni see sulle serveeritakseJ.

Muidugi on ka iga hea juures teine pool. Kuna see on suhteliselt väike linn, siis pole siin vaba ajaga midagi peale hakata. Töötame Erlega nii, et kui üks töötab, siis teine on vaba jne. Praegu oleme oma vaba aega kasutanud väljas päevitamiseks, lugemiseks, netis olnud jne. Novembrist tehakse ka kohalik basseinikompleks lahti, nii et arvatvasti hakkame seal palju aega veetma. Ja kui juhuslikult on õhtu vaba, siis oleme pubis istunud ja inimestega suhelnud. Kohalikud on üldjuhul väga meeldivad. Eriti need, kes on pubis püsikad. Üks vanem mees Tony, kes joob kogu aeg EMU bitterit purgist (et te ikka teaks:D), on meid päris palju hädast välja aidanud. Kui mõni mölakas tuleb sisse, hääldab oma õllet eriti imelikult ja siis ei kavatse isegi end korrata või näpuga näidata, mida ta soovib, siis Tony on see, kes aitab:D. Lisaks on John, kes tuleb pubisse umbes 12 ajal, joob kella kaheni Carlton Dry’d ja siis hakkab viskit jooma. Ja siis lisaks üks vanem paarike (Steve ja „Wicked“), kes kavatsevad muide varsti abielluda (kui nunnu!), joovad alati Carlton Cold’i ja on niisama lahedad. Üks päev kutsus Steve mind kaasa väiksele sõidule. Kuna mul midagi paremat nii kui nii teha ei olnud (Erle oli tööl samal ajal), siis läksin kaasa. Läksime linnast natuke välja sigu söötma:D Või no, tema söötis, mina vaatasin pealt. Austraalia loodus on ikka mega lahe!

 Neljapäeviti on siin „skimpy night“, ehk siis lisaks meile töötab baaris veel üks neiu. Ainuke vahe meiega on see, et tema käib pesus ringi:D. Veits naljakas. Aga no, peaasi, et ise ei pea seda tegema:D:D. Täna toimub eriüritusena Pink Night, mille põhieesmärk on koguda raha rinnavähi ravimise uuringuteks. See on suhteliselt naistele orienteeritud üritus, ning naisSkimpy asemel tuleb meesSkimpy.:D Wohoo!

Selleks korraks siis kõik. Erle kirjutab teile veel kõigest muust, mis meie jaoks Austraalias imelik on.

Viimase päeva puhul Perthis lubasime endale veidi pikema une kui tavaliselt. Muidugi võis asi ka selles olla, et me saime rahulikult magada puhtas toas. Otsutasime veel võtta viimast Perthi vaatamisväärsustest ja külastasime Perthi loomaaeda. See asub Lõuna-Perthis, mis tähendab, et pidime üle jõe minema praamiga, et sinna saada. Praamid käivad üle jõe umbes sama tihti kui bussid Tartus, niiet iga 20 minuti tagant kindlasti. Kuna me ei saa veel täpselt aru nendest automaatidest, mis pileteid müüvad, siis ostsime piletimüüja käest pääsud praamile. Müüja oli mega muhe onu, kes ütles, et kapten viib meid kas või autoga loomaaeda, sest „you look special“. Hahhaaa. Ja tegi meile alla ka. Müüs õpilastele mõeldud piletid, mis olid rohkem kui poole odavamad kui täiskasvanute omad.

Loomaaias oli palju vaadata, kuna pole päriselus varem näiteks koaalasid, palju erinevaid papagoisid, tasmaania kuradeid jne näinud. Viimased olidki meie lemmikud, kuna nad olid lihtsalt nii armsad. Kõndisid ringi ja siis potsatasid kõhu peale maha nii, et jalad igalpool laiali. Olime umbes 2,5 h ringi käinud ja uudistanud, kui avastasime, et üks osa loomaaiast veel vaatamata, aga juba pannaksegi kinniJ Viimane osa küll ei olnud nii uudne, kuna seal elutsesid näiteks pelikanid, keda me juba puhtjuhuslikult Heirisson Island’il näinud olime.

Lisaks tasmaania kuratitele olid veel üliarmsad koaalad. Kas teadsite, et koaala magab umbes 20 tundi päevast ja kõige aktiivsem on ta öösel, kui ta süüa otsib/sööb. Nägimegi neid kõrgel puude okstel magamas. Kaisutasid puud ja olid niisama nunnud.

Järgmisel hommikul pidime kell 5 üles ärkama, kuna ei teadnud täpselt, kust ja mis kell meie transpordid East Perth Stationisse lähevad. Muidugi arvestasime veits valesti ja jõudsime ikkagi tund aega varem kohale. Perthis on lihtsalt nii hästi funktsioneeriv ühistransport. Quairading, ehk väikelinn, kus me hetkel oleme, asub Perthist umbes 2,5 tunni kaugusel, aga selline tunne on, et me oleksime kuskil middle of nowhere, next to nothing, sest et see nii väike. Umbes 1200 elanikku. Kõige haigem on see, et meie Vodafone kaardid, mis me ostsime lootuses neid igalpool kasutada, ei levi siin üldse. Niisiis läksime kohalikku postkontorisse Telstra kõnekaarti ostma. Nagu ka kõik muu siin, on ka see aetud nii keeruliseks. Me ei saanud oma telefonidesse kõnekaarte panna, kuna selleks on vaja mingit teist leviala asja, mitte 3G. Ja pidime ostma uue telefoni:D Mida iganes, ausõna. Ma usun, et tegelikult oleks saanud ma edukalt ka enda telefoniga hakkama, aga kuna seal oli suhteliselt odavalt mingi telefon ka müügis, siis otsustasime ikkagi selle osta. See tähendab, et mul nüüd kaks numbrit. Üks Vodafone’i oma +61415701086 ja teine Telstra oma +61477026734.

Ja üks asi veel, mis meid Erlega IGA KORD naerma ajab. Siin on IGALPOOL vaja passe. Mul siuke tunne, et ilma selleta ei tohi väljagi minna... Et osta netipulka, et aktiveerida sim-kaarti (mis on pre-paid, nii et ma ei tea, mis nad mu andmetega teevad)... Kohutav. Ime, et ilma selleta poest süüa saab osta. :D

Aga tööst räägime lähemalt, kui me ise ka teame, mida täpselt siin tegema peame.:)

Olles optimistid, lootsime, et saame sinna hostelisse jääda, kuhu esimesena läksime.

Nii ei läinud. Hostel oli täis bookitud. Seega pidime kiiresti uue ööbimiskoha leidma ja valida väga ei saanud. Esimeses hostelis olid võrreldes uuega väga luksuslikud tingimused. Meil oli telekas ja külmkapp oma toas, rääkimata puhtusest ja korrast. Selles peame tuba veel nelja inimesega jagama, kellest suur osa ei armasta enda järelt koristada. Hosteli üleüldiseks reegliks on see, et reegleid pole. Suitsetatakse peaaegu kõikjal ja peaaegu kõike, see on räpane ja haiseb (nõrganärviliste huvides ei hakka me pilte üles panema). Arvasime, et vähemalt on koht, kus magada. Eksisime. Magada me ei saanud. Sealsed prantslased mõtlesid, et öö on parim aeg prantsuse räpi kuulamiseks. Sellega kaasnes muidugi vali kaasalaulmine ja muu läbu ja lärm. Uinusime ja ka ärkasime selle saatel. Suurepärane!

Kuid sellel oli ka oma positiivne pool. Kuna hostel oli nii jäle, siis üritasime seal võimalikult vähe aega veeta. Käisime vaatamist väärivates kohtades ja tutvusime linnaga. Reedel käisime Heirisson Island’l. See on väike saar, kus elavad mõned vallabid (loe wannabe). Nad on inimsõbralikud ja paari küpsisega kergesti äraräägitavad. Väga armsad tegelased. Reedese päeva parimaks uudiseks oli see, et me saime tööle. Me saime tööle! Selle tähistamiseks võtsime saarele pudeli veini ja loomulikult sushit kaasa (siiani on kõik meie lõunad sushist koosnenud, see on siin odav ja maitsev) ning tegime endale mõnus äraolemise. Hostelisse ju kiiret polnud. Laupäeval läksime varavalges Aqwasse ja ookeani äärde. Ilm oli ilus, saime esimesed päevitusrandid ja sõime sushit. Aqwa oli väga põnev. Nägime haisid, raisid, kilpkonnasid ja muid mereelukaid, keda siiani vaid telekast näinud oleme.

Perth on siiani väga hea mulje jätnud. Oleme linnas nii palju ringi käinud, et tänaseks oskame mureta punktist A punkti B minna. Bussi- ja rongliiklus on äärmiselt lihtne ja mõistuspärane. Ja mis kõige parem – linnasisene ühistransport on tasuta. Linnapilt on ilus, kuid kohati pisut vastuoluline. Keset linna on mitmed pika ajalooga hooneid, mille kõrval kõrguvad modernsed uushooned. Ja tegelikkuses ei ole need hooned üldse eakad, vaid väliselt näevad sellised välja. Perthi vanimaks hooneks on 1836. aastal ehitatud kohtuhoone, mis täna täidab muuseumi funktsiooni. Seega on arusaadav, millest tuleneb nende ajaloojanu. Nende linna lugu on lihtsalt niivõrd lühike.

Me oleme harjunud juba palmide, papagoide ja ülisõbralike inimestega. Aga asi, millega me harjuda ei suuda on see, et teed ületades tuleb kõigepealt paremale vaadata. Kui sulle on ikka eluaeg õpetatud, et vaatad vasakule, siis paremale ja siis jälle vasakule ja nüüd pead seda vastupidi tegema. Ülemõistuse. Ja mõnel juhul vaatad, et juhi kohal istub beebi või koer. Siis mõtled korra, et oot-oot… ja vaatad uuesti ning meenub, et siin on rool ju teisel pool.

Kuigi olime Rainbow Lodge’s nelja öö eest maksnud, ei suutnud me seal kauem olla kui kolm ööd. Lahkelt pakuti, et raha nad küll tagasi ei maksa, aga kui me peaks veel kunagi Perthi tulema, siis on meid üks tasuta öö ootamas. Mis te arvate, kas me kasutame seda suurepärast pakkumist? Kindlasti mitte. Meil tekkis võimalus esimesse hostelisse tagasi tulla. Ei mõelnud kaua, täna hommikul (09.10) kolisime siia tagasi ja premeerisime end kahese toaga. Trauma, mis meile seal tekitati oli liiga suur, et kuuesesse tuppa minna. Olles end sisse seadnud, läksime WA Museum’sse. Siin on ka muuseumid tasuta. Soovituslikult tuleks väike annetus muuseumi heaks teha. Viibisime seal julgelt üle kahe tunni. Vaatamist oli väga palju. Tutvusime kohalike putukate, imetajate, roomajate, kivimite, aborigeenide eluga jne-jne. Pärast muuseumi läksime King’s Park’i. Olime seal eelnevalt õhtupimeduses käinud. Pargist avanes vapustav vaade tuledes linnale. Kuid ka päevavalguses oli seal väga palju vaadata. Äärmiselt palju meile tundmatuid taimi ja erinevaid vaateid linnale. Park on ikka tohutu suur ja väga paljud inimesed olid tulnud sinna piknikku pidama ja niisama jalutama. Me ei erinenud neist, võtsime toidu kaasa ning puhkasime murul jalga. Homme on meid Perthi loomaaed ootamas ja täna öösel muretu ja rahulik uni. Hurraa!

Esimene päev oli suhteliselt kurnav. Kuna me jõudsime Perthi nii hilja öösel, siis ei olnud mõtet hostelisse minna, ega ei saanud ka linna peale minna, nii et lihtsalt passisimegi lennujaamas. Kella üheksast olime hostelis, panime oma asjad hoiule ja läksime linna peale. Tõsine zombie tunne oli, kuna ei olnud väga magada saanud. Esimese hooga, kui jõudsime linna, siis avastasime, et olime oma passid maha jätnud ja no ilma nendeta ei saa me ikka mitte midagi tehtud siin:D Eks siis otsustasime, et läheme selle sama bussiga tagasi.. Mingi hetk ju peaks ikka sinna samasse peatusesse jõudma? Lõpuks kui olime arvatavasti siiski oma peatusest mööda sõitnud ja olime ainsad bussis, siis bussijuht pidas kinni ja küsis kus meil vaja minna on.:D Veits naljakas, et ta nii meie pärast muret tundis, aga no eks me tundusime siis eksinud. Pani meid ühes bussipeatuses maha ja ütles, et ta rääkis järgmise bussijuhiga, et ta meid peale korjaks. Ülimalt positiivne minu arvates, et inimesed on siin kõik nii abivalmid ja toredad.

Teisel katsel läks linnaskäik paremini. Leidsime juba panga kiiresti üles, sealt edasi tax office'isse ja poodi süüa ostma. Kui lõpuks oma asjad saime ajatud, siis olime nii väsinud, et pärast pesus käiku läksime magama. Ja nüüd kuna ma läksin kell kolm päeval magama, siis kell veerand kaks istun arvutis:D Proovin veel enne hommikut natuke magada, sest muidu ei õnnestu see jet lag'i maha raputamine üldse.

Saabumine

Neljandal oktoobril jõudsimegi Erlega Austraaliasse. Reis siia oli suhteliselt sündmustevaene, kuna ükski lend ei jäänud meeletult hiljaks ja pagas jõudis ilusti koos meiega Perthi. Singapuris saime küll tunda mõnusat soojust, aga see oli ka ajutine, sest Perthi jõudsime öösel – hetkel siin umbes sama jahe kui päeval Eestis. Aga kohalikud käivad ringi lühikestes riietes, nii et päev tõotab tulla paljulubav. Praegu kämpime lennujaamas, kuna hostelisse saame alles kella kümnest. Meiega samal lennul oli veel vähemalt 10 eestlast:D, mõnega suhtlesime ka natuke lootuses, et ehk saame mõnega taksot hostelisesse jagada, aga nemad otsustasid minna kohe linna peale tähistama. Esiteks, nii palju kui Mannu on rääkinud, siis nii kui nii pannakse kõik kohad siin juba kella kahest kinni, ja teiseks ei oleks olnud meil selleks jaksu ka. Siin vähemalt hea soe koht olemas.

Igaljuhul tahame Erlega võimalikult kiiresti sisse elada siinsesse elutemposse. Hetkel ei ole veel kohale jõudnud, et kui kaugele ja kui kauaks me Eestist ära tulime... Eks kahe kuu pärast saame aru, et kohe-kohe ei olegi kojuminekutJ