Quairading II

Küsitakse mis meie nimed on. Vastame Erle ja Merle. Kuidas..? Öörli ja Möörli. Ei-ei… Erle ja Merle. Öörli ja Möörli? Olgu las jääb. Seega enamike kohalike jaoks oleme Öörli ja Möörli. Mõni tublim ütleb peaaegu õigesti, aga peame leppima, et siin ei kõla meie nimed just kõige kaunimalt. Küsimust oma päritolu kohta oleme samuti liiga palju kuulnud. Ütleme Eestist. Westonia? No-no-no… Estonia. Ja seejärel peame selgitama, kus Eesti asub, kuidas nii väike riik üldse hakkama saab, millega seal tegeletakse ja mida süüakse. Õnneks on Quairading nii väike koht (umbes 1200 elanikku), et varsti on kõik kohalikud need kohustuslikud küsimused ära küsinud ja me ei pea mõnda aega oma nimede või päritolu kohta aru andma.

Töö siin ei ole just raketiteadus. Tuleb klient, küsib oma joogi, saab oma joogi ja on õnnelik. Muidugi ei saa me alati aru, mida küsitakse. Vahel nad kasutavad veidrat slängi, mida on raske mõista. Kuid hakkame ka sellega juba harjuma ja pole probleemi, kui kohe aru ei saa, palud korrata ja siis on asi selge. Enamasti on teada kes mida joob. Kui näeme mõnda püsikat pubisse sisenemas, siis üks käsi haarab juba tema joogi järele. Ta paneb oma raha letile ja sa tood talle nii kaua jooke, kuni ta raha letilt ära võtab või see tal lihtsalt otsa saab.

Siinne rahvussport on ragbi. Meil on olnud mitmeid tuliseid vaidlusi teemal kumb on õigem jalgpall, kas nende või meie oma. Eile oli telekas suur mäng – Austraalia Uus-Meremaa vastu. Uus-Meremaa võitis ja see ei tulnud üllatusena, sest John ütles, et 15 aasta jooksul pole Austraalia kordagi Uus-Meremaad võitnud. Meie arvates on see vägivaldne ja äärmiselt agressiivne mäng. Kuid John seletas, et mängijad on kõik suured mehemürakad ja ei saa haiget. Ometi nägime palju kehavigastusi ja verd. Meie jalgpall pidavat olema naistele ja nõrgukestele. Aga nende jalgpalli mängitakse kätega ja peaaegu terve mängu vältel on need suured mehemürakad külakuhjas. Jama!

Laupäeval oli pubis Pink Night. Ja ühe meesSkimpy asemel tuli neid seitse. Meie õnn! Ja mis kõige parem, meil mõlemal oli vaba õhtu. Saime peost osa võtta ja lõbutseda. Vana karaokehundina käis Merle ABBA „Mamma Mia't“ laulmas. Seda mitte vabatahtlikult. Deanne sundis. Tema on siin boss! Kohalikud olid roosades riietes ja väga hoos. Skimpyd tekitasid palju elevust. Kui pubi kinni pandi, algas meie ja Skimpyde privaatpidu. Kõigil olid riided seljas! Kutid ööbisid siin hotellis. Vestluse käigus selgus, et nad on tegelikult väga toredad ja vaimukad noormehed. Lisaks kenale kehale on neil ka ajud. Milline komplekt.

Teate, et siinne vesi maitseb nagu basseinivesi ja pudelivesi on suhteliselt kallis. Tartu (ka Jõgeva) puhas vesi on meid ära rikkunud. Oletame, kui peaks olema mõni raskem hommik ja head vett ka juua ei saa. Seda ei sooviks ka oma vaenlasele mitte. Väga keeruline olukord. Korralikku kohvi siin linnas ka ei tehta. Enamasti juuakse lahustuvat kohvi ja te ju teate, kuidas see maitseb. Ma ei ole küll regulaarne kohvijooja, aga vahel hakkab isutama. Quairadingus olemise esimesel päeval käisime kohalikus kohvikus. Uskumatu tõesti, aga siin linnas on kohvik. Tellisime mõlemad latte, aga see, mis me saime ei olnud latte. See oli väikses kotikeses olev lahustuv pulber, millele valati kuum vesi peale. Lahustuv latte. Ei maitsenud just suurepäraselt.

Selle nädala parimaks uudiseks on see, et saime nädalavahetuse vabaks. Mannul on sünnipäev ja me lähme Perthi. Võrratu! On, mida oodata.