Merle sünnipäev

Ausalt kartsin, et see aasta tuleb mul natuke kurb sünnipäev kuna ma igal sünnipäeval olen pidanud ka sünnipäeva peo, aga see aasta plaane ei olnud. Ja üleüldse pidin töötama ka veel! Siiski kurb jõudsin ma ainult viivuks olla, sest et mul on lihtsalt nii toredad töökaaslased siin, kes tegid mu sünnipäeva nii eriliseks! Alustasime laupäeva öösel ööklubis pidutsemisega, hommikul kell seitse mu tuppa (edutute) sissemurdmiskatsetega ja lõpetasime järgmisel päeval kalal käigu ja rannas lõkke nautimisega.

Sissemurdmisest nii palju, et kuna jätsime võtmed kogemata tuppa ja sulgesime ukse oma järel, saime teada, kui turvaline tegelikult meie tuba ikka on! No mitte kuidagi ei suutnud kolm meest sisse saada, sealhulgas meie manager, töömees ja turvamees. Üritasid isegi akent eest tõsta, aga ei läinud läbi. Irooniline on see, et kui meil võtmed kaasas on, siis ei ole kunagi seda probleemi, et aknad lukus oleks ja neid lihtsalt lahti ei saaks lükata. Aga lõpp hea, kõik hea. Järgmisel päeval (jah, enne ei tule järgmist päeva, kui vahepeal ei ole maganud) suutsime vannitoa akna piisavalt lahti kruvida, et sealt kaudu sisse ronida.

Kalal käimine oli ka üpriski naljakas. Kõigepealt sõitsime rannas, kuhu suutsime kinni jääda. Aga see meid ei heidutanud, sest et kast siidrit oli siiski veel alles ja lähedal olid inimesed, kes meid välja tõmbasid. Ka kalastamine oli pigem ilusa ilma nautimine. Üritasin küll, aga pärast seda, kui olin kogemata kaks konksu koos selle raskusega, mis õnge otsas on, ära uputada, otsustasin, et täna ei ole minu päev kalastamiseks. Mulle sobib vist ikka keset ööd illegaalne kalapüük võrguga paremini (meenutades Võrtsjärve-äärseid seikluseid töökaaslastega). Sellegipoolest oli mega tore. Terve kolme tunni jooksul, mis seal veetsime, püüdis Isaac ühe kala!:D

Hoolimata minu sünnipäeva pidutsustest, hakkas õhtul siiski sadama. Õnneks vaid pisut ja mitte järjepidevalt. Olin juba ammu Michael’ile rääkinud, et mulle nii meeldiks rannas lihtsalt lõke ääres koos toredate inimestega istuda ja nautida! Mõeldud, tehtud! Vihma ja tuult trotsides leidsime super mõnusa koha rannal, kus olime piisavalt varjatult nii tuule kui ka pilkude eest (tegelikult on rannal lõkke tegemine keelatud). Ja i-le pani punkti peale see, et Gary veel oma kitarri kaasa võttis ja terve õhtu seda mängida viitsis.

Täna käisime veel osade töökaaslastega rannas. Kuna oli suhteliselt tuuline ilm, et tahtnud teised ujuma minna, aga hüljes nagu ma olen, läksin siiski vette! Gary’l oli veel snorgeldamiseks mask ja lestad kaasas, nii et sain päris kaua ringi ujuda ja ookeani põhja uurida. Vesi on selge, nii et nähtavusega probleeme ei olnud, isegi kui midagi peale liiva ja vetikate vaadata ei olnud.  Käisime Twilight beach’il, kus oleme juba varem Erlega käinud ka. Aga seekord leidsin endale piisavalt hulljulge kaaslase, kes ujus minuga selle suure kivini, kust saab vettehüppeid teha. Ma ei oleks isegi uskunud, et suudan seda teha, aga võtsin julguse kokku ja hüppasin kivi pealt vette ka!

PS! Suurimad tänud emmele, issile, Mari-Liisile, Kaarlile, Kätlinile, Katale, Kristile ja Mannile super armsa video eest! Selline igatsus tuli peale!:)

Erlel on täna sünnipäev!

Seda ei juhtu iga päev! PALJU ÕNNE KALLIS ERLE!!!!

Frenchman's Peak

Kokkulepe sai tehtud, et oma vabasid päevi me maha ei maga. Oleme seda kenasti pidanud. Peaaegu… Suurel reedel lubasime endale natuke pikemat und ja kuhugi väljasõidule ei läinud. Esmaspäeval aga lõime autole hääled sisse ja suundusime Frenchman's Peak’i poole. See on jällegi üks sinnapeabminema koht. Frenchman’s Peak on 262 meetri kõrgune mägi, mis näeb välja nagu hiiglaslik kivi. Raja alguses on hoiatuskiri, et mäkke ronimiseks peab heas füüsilises vormis olema.

Pidasime aru ja võtsime riski ning läksime teele. Oleks oluliselt lihtsam olnud, kui me oleks väheke mõelnud ja kinnised jalanõud jalga pannud. Sandaalidega ronimine tegi raja läbimise väheke ekstreemsemaks. Kuid selle vaate pärast, mis tipust avanes, võiksin ma ka käte peal sinna ronida.

See oli tõesti võrratu, kõik need helesinised rannad ja väiksed saarekesed. Pärast sellist füüsilist tegevust läksime rand, tegime paar ujumisliigutust, kohtasime kahte eestlast ja paari kohalikku (kängurud).

Vot nii lühidalt seekord. Järgmise vaba päevani. Päikest!

Twilight beach ja päev Michael'iga

Nagu lubatud, sai ka seekord vabadel päevadel nii mõndagi põnevat tehtud. Pühapäeval ei olnud küll väga jaksu vara ärgata, kuna laupäeval pidime siiski kaua töötama. Reedeti ja laupäeviti on ka ööklubi lahti. Igaljuhul ärkasin töökaaslase koputuse peale keskpäeval ja väga hästi, et ta meid üles äratas, muidu oleks veel imeilusa päeva lihtsalt maha maganud!

Otsustasime minna väiksele tripile Twilight beach’ile. See on lihtsalt hämmastav, kui ilusad rannad siin on. Mul on tõesti raske uskuda, et kusagil Austraalias võiks veel ilusamad rannad olla! Nagu pildiraamatus, ausõna – valge liiv ja supersinine meri. Lisaks meeletult kaunis vaade suurtele kividele, mis rannaümbrust kaunistavad. Olen lummatud. Twilight beach on kohalikke seas väga populaarne, lisaks oma ilule, on see ka hea koht surfamiseks ning kivilt hüpete tegemiseks.

Viimast ei tohi küll teha, kui rannavalve seal on, sest et see on väga ohtlik, kuid nii pea, kui nad läinud on, leidub hulljulgeid. Just nimelt hulljulgeid, minu arvates, kuna näiteks üks kohalik noor poiss, kes seda samuti teha proovis, kukkus ja lõi oma pea vastu kivi ära... Ei oleks alguses tähelegi pannud, et ta natuke naljakas on, aga pärast seda nädalavahetust, kui ta mind ööklubis jälitama hakkas, mõtlen natuke teistmoodi:D Veetsime rannas mõned tunnid ja see oli nii mõnus! Üle pika aja sai lihtsalt lõõgastuda ja päevitada. Vesi on küll külm, kuna see on Antartika ookean, mitte India oma, nagu Põhjas ja Läänes, aga mulle meeldib! Hea karastav. Nii kui nii olen hüljes ju:)

Esmaspäeval magasime jällegi kaua, kuna ühel töökaaslasel oli eelneval päeval (ehk 1.aprill) sünnipäev. Eriti halb päev, kui sündida, kui minu käest küsida. Üks suur nali ju. Igaljuhul. Kella kaheteistkümnest suundusime jälle tegudele ehk meie üks töökaaslastest viis meid väiksele tuurile kohalikke vaatamisväärsusi imetlema. Michael on meie restoranis pitsakokk, kuid vabal ajal meeldib talle surfata. Ja mitte ainult meeldib, vaid ta on pea kümnendi lihtsalt ringi kolinud vaid selleks, et paremaid randu surfamiseks leida. Hetkel on ta Esperance’iga väga rahul, ning ta on siin üle kahe aasta juba olnud. Lisaks on tal kaks üliarmast koera ja papagoi, kes ei ole nii üliarmas... Vähemalt võõraste vastu. 

Koertest nii palju, et tal on labrador ja chihuahua. Kui pisem pole mitte üldse värisev sülekoer, vaid vastupidi. Kuna ta lahutati oma emast väga varakult, siis ta pigem arvab, et suur labrador on ta ema. Ja käitub ka nagu boss! Mehed talle ei meeldi, kui siis ainult Michael, keda ta jumaldab, aga naistega on ta väga sõbralik:) 

Papagoi on tal halli-roosa sulestikuga ja võõraste vastu väga õel! Ei julgenud lähedalegi minna, kuna pidi kohe hammustama (mida linnud tegelikult teevad?!?). Aga jällegi Michael on ta suur armastus. Kuna tal on tiivad pügatud, et ta minema ei saaks lennata, lastakse tal maja peal lihtsalt ringi jalutada. Kui Michael seal on, siis jälitavad kõik tema koduloomad teda toas tuppa ja papagoi aina korrutab: „Gimme kiss, gimme kiss“. Kui armas!!! 

Aga siis vaatamisväärsustest! Michael viis meid oma ute’iga kõige pealt suure kivi otsa (see oli küll „kivi“ a no, et te paremini aru saaksite, siis kujutage seda, kui kaljuna)! Ma ei usu, et mitte keegi teine isegi mõtleks sinna otsa sõitmisele, aga tema on seda korduvalt teinud..

Isegi teades, et see ei ole tema esimene kord, ei teinud see mind vähem murelikuks, kui olime juba põhimõtteliselt tipus ja auto oli peaaegu külje peal... Ma olin juba valmis kümne küünega istmest kinni haarama ja leppima, et me varsti veereme sealt alla. Õnneks läks kõik hästi! Jalad küll värisesid all, aga õnnestus siiski ka paar pilti teha. Allasõit polnud palju parem! Mingi hetk, kui autojuht ikka „oh, shit“ ütleb, siis tuleb ikka hirm peale küll. Hämmastav! Austraalia mehed ja nende nelikveoga ute’id, ma ütlen!!! Neid vist on juba sündides rooli taha pandud...

Järgnevalt sõitsime mööda randa umbes pool tundi! Samuti mega lahe kogemus. Esiteks, et on juba nii pikk rand, et nii kaua saab sõita ja teiseks, oli vaade imeline. Minu arvates võiks ookeani ääres lihtsalt istuda ja vett vaadata tundide kaupa. Kuidagi hüpnotiseeriv...

 Suundusime sellise ranna äärde, mida kutsutakse Lucky Bay’ks. Õnnelik rand tõesti, isegi minul ja Erlel õnnestus metsikud känguruud ära näha. No nii, korralikult ära näha. :D Sellel rannal lihtsalt PIDIME ujuma minema, sest see oli veel ilusam, kui mõni eelmine, mida näinud olime. Lisaks sellele, et liiv lumivalge oli, krudises see ka, nagu mõni laulev rand Hiiumaal...

 Ma ei imesta ka, et austraallased nii rõõmsameelsed inimesed on, kui nii palju ilu on lihtsalt ümberringi!

Pärast seda käisime ka rannas, kus hai ühelt kohalikult jala otsast ampsas. Naljakas on see, et selle ranna ääres oli silt, et ohtlik rand haide pärast, kui tegelikult on haid igalpool... Lihtsalt kuna seal oli midagi sellist juhtunud, siis on silt üles pandud. Kui suur tõenäosus on ikka, et välk ühte kohta kaks korda lööb? Juhtub muidugi, aga siiski...

Igaljuhul oli väga tore esmaspäev ja võime Michael’ile tänulikud olla, et meid jaksas ringi sõidutada. Oma autoga ei oleks me pooltki seda kogemust saanud, mis tema sõiduoskuste ja autoga.

Järgmine vaba päev on reedel, mis on ühtlasi ka Good Friday, mis päeval on üle Austraalia kõik pubid suletud. Lubasime ka meie seda tähistada grilli, õlle, hea seltskonna, muusika ja lõkkega:)

Jällelugemiseni!

ÄMBER?!?! Sina või?

...ehk naersime eesti keele rikkuse pihta.