Twilight beach ja päev Michael'iga

Nagu lubatud, sai ka seekord vabadel päevadel nii mõndagi põnevat tehtud. Pühapäeval ei olnud küll väga jaksu vara ärgata, kuna laupäeval pidime siiski kaua töötama. Reedeti ja laupäeviti on ka ööklubi lahti. Igaljuhul ärkasin töökaaslase koputuse peale keskpäeval ja väga hästi, et ta meid üles äratas, muidu oleks veel imeilusa päeva lihtsalt maha maganud!

Otsustasime minna väiksele tripile Twilight beach’ile. See on lihtsalt hämmastav, kui ilusad rannad siin on. Mul on tõesti raske uskuda, et kusagil Austraalias võiks veel ilusamad rannad olla! Nagu pildiraamatus, ausõna – valge liiv ja supersinine meri. Lisaks meeletult kaunis vaade suurtele kividele, mis rannaümbrust kaunistavad. Olen lummatud. Twilight beach on kohalikke seas väga populaarne, lisaks oma ilule, on see ka hea koht surfamiseks ning kivilt hüpete tegemiseks.

Viimast ei tohi küll teha, kui rannavalve seal on, sest et see on väga ohtlik, kuid nii pea, kui nad läinud on, leidub hulljulgeid. Just nimelt hulljulgeid, minu arvates, kuna näiteks üks kohalik noor poiss, kes seda samuti teha proovis, kukkus ja lõi oma pea vastu kivi ära... Ei oleks alguses tähelegi pannud, et ta natuke naljakas on, aga pärast seda nädalavahetust, kui ta mind ööklubis jälitama hakkas, mõtlen natuke teistmoodi:D Veetsime rannas mõned tunnid ja see oli nii mõnus! Üle pika aja sai lihtsalt lõõgastuda ja päevitada. Vesi on küll külm, kuna see on Antartika ookean, mitte India oma, nagu Põhjas ja Läänes, aga mulle meeldib! Hea karastav. Nii kui nii olen hüljes ju:)

Esmaspäeval magasime jällegi kaua, kuna ühel töökaaslasel oli eelneval päeval (ehk 1.aprill) sünnipäev. Eriti halb päev, kui sündida, kui minu käest küsida. Üks suur nali ju. Igaljuhul. Kella kaheteistkümnest suundusime jälle tegudele ehk meie üks töökaaslastest viis meid väiksele tuurile kohalikke vaatamisväärsusi imetlema. Michael on meie restoranis pitsakokk, kuid vabal ajal meeldib talle surfata. Ja mitte ainult meeldib, vaid ta on pea kümnendi lihtsalt ringi kolinud vaid selleks, et paremaid randu surfamiseks leida. Hetkel on ta Esperance’iga väga rahul, ning ta on siin üle kahe aasta juba olnud. Lisaks on tal kaks üliarmast koera ja papagoi, kes ei ole nii üliarmas... Vähemalt võõraste vastu. 

Koertest nii palju, et tal on labrador ja chihuahua. Kui pisem pole mitte üldse värisev sülekoer, vaid vastupidi. Kuna ta lahutati oma emast väga varakult, siis ta pigem arvab, et suur labrador on ta ema. Ja käitub ka nagu boss! Mehed talle ei meeldi, kui siis ainult Michael, keda ta jumaldab, aga naistega on ta väga sõbralik:) 

Papagoi on tal halli-roosa sulestikuga ja võõraste vastu väga õel! Ei julgenud lähedalegi minna, kuna pidi kohe hammustama (mida linnud tegelikult teevad?!?). Aga jällegi Michael on ta suur armastus. Kuna tal on tiivad pügatud, et ta minema ei saaks lennata, lastakse tal maja peal lihtsalt ringi jalutada. Kui Michael seal on, siis jälitavad kõik tema koduloomad teda toas tuppa ja papagoi aina korrutab: „Gimme kiss, gimme kiss“. Kui armas!!! 

Aga siis vaatamisväärsustest! Michael viis meid oma ute’iga kõige pealt suure kivi otsa (see oli küll „kivi“ a no, et te paremini aru saaksite, siis kujutage seda, kui kaljuna)! Ma ei usu, et mitte keegi teine isegi mõtleks sinna otsa sõitmisele, aga tema on seda korduvalt teinud..

Isegi teades, et see ei ole tema esimene kord, ei teinud see mind vähem murelikuks, kui olime juba põhimõtteliselt tipus ja auto oli peaaegu külje peal... Ma olin juba valmis kümne küünega istmest kinni haarama ja leppima, et me varsti veereme sealt alla. Õnneks läks kõik hästi! Jalad küll värisesid all, aga õnnestus siiski ka paar pilti teha. Allasõit polnud palju parem! Mingi hetk, kui autojuht ikka „oh, shit“ ütleb, siis tuleb ikka hirm peale küll. Hämmastav! Austraalia mehed ja nende nelikveoga ute’id, ma ütlen!!! Neid vist on juba sündides rooli taha pandud...

Järgnevalt sõitsime mööda randa umbes pool tundi! Samuti mega lahe kogemus. Esiteks, et on juba nii pikk rand, et nii kaua saab sõita ja teiseks, oli vaade imeline. Minu arvates võiks ookeani ääres lihtsalt istuda ja vett vaadata tundide kaupa. Kuidagi hüpnotiseeriv...

 Suundusime sellise ranna äärde, mida kutsutakse Lucky Bay’ks. Õnnelik rand tõesti, isegi minul ja Erlel õnnestus metsikud känguruud ära näha. No nii, korralikult ära näha. :D Sellel rannal lihtsalt PIDIME ujuma minema, sest see oli veel ilusam, kui mõni eelmine, mida näinud olime. Lisaks sellele, et liiv lumivalge oli, krudises see ka, nagu mõni laulev rand Hiiumaal...

 Ma ei imesta ka, et austraallased nii rõõmsameelsed inimesed on, kui nii palju ilu on lihtsalt ümberringi!

Pärast seda käisime ka rannas, kus hai ühelt kohalikult jala otsast ampsas. Naljakas on see, et selle ranna ääres oli silt, et ohtlik rand haide pärast, kui tegelikult on haid igalpool... Lihtsalt kuna seal oli midagi sellist juhtunud, siis on silt üles pandud. Kui suur tõenäosus on ikka, et välk ühte kohta kaks korda lööb? Juhtub muidugi, aga siiski...

Igaljuhul oli väga tore esmaspäev ja võime Michael’ile tänulikud olla, et meid jaksas ringi sõidutada. Oma autoga ei oleks me pooltki seda kogemust saanud, mis tema sõiduoskuste ja autoga.

Järgmine vaba päev on reedel, mis on ühtlasi ka Good Friday, mis päeval on üle Austraalia kõik pubid suletud. Lubasime ka meie seda tähistada grilli, õlle, hea seltskonna, muusika ja lõkkega:)

Jällelugemiseni!