Selle nädala jooksul polegi olnud väga aega blogi kirjutada, kuna sain õnneks mõned lisavahetused töö juures ja vabal ajal oleme Erlega trenni teinud või lihtsalt "pikkadest vahetustest" puhanud. Jutumärkides sellepärast, et kõige pikem tööpäev on mul olnud 5 tundi, muidu kuskil 3,5 või 4 tundi :D Naljakas on see, et mina olen selles pubis ainus välismaalane, kõik ülejäänud austraallased. Võtan seda kui komplimendina, sest et linnas sees võib olla ei ole nii lihtne backpackeril tööd leida baaris, kui väiksemates linnades, kus kohalikud üldjuhul ei tahagi isegi baaris töötada. Igaljuhul olen aru saanud, et enamik Odinis töötavadki õpingute kõrvalt, nii et keegi vist väga peale minu ei pahandagi, et ainult poole kohaga tööl on. Mina jätkuvalt vaatan ringi, viisin järjekordsesse pubisse oma CV ja rääkisin manager'iga. Tundus väga tore koht olevat ja loodetavasti võtavad minuga ühendust, kui vaba koht peaks tekkima.
Kui nüüd tagasi Austraaliasse tulin, oli mul kindel mõte just baaridaamina töötada. Eelmisest korrast meeldis see, et sai palju kohalikega suhelda ning pidevalt keelt harjutada. Minu jaoks on alati olnud suulisest austraalia inglise keelest arusaamine olnud nõrgem, kui muud keele osaoskused. Nüüd aga pärast kahte nädalat baaris töötamist olen aru saanud, et see töö enam ei paku mulle väljakutset ning pinget. Seetõttu mõtlen tõsiselt selle üle, mis mulle paremini sobiks ja mida ma saaksin siin teha, mis mind nii erialaselt kui isikuliselt edasi arendaks. Õnneks ei tunne, et peaksin otsustega või parema tööleidmisega kuhugi kiirustama. Võtan täpselt nii, nagu austraallaste endi moto ütleb: no worries. Küll kõik tuleb omal ajal kui tulema peab :)

Eelmisel pühapäeval käisime Erlega Sir James Mitchell pargis Walk 4 Brain Cancer heategevuslikul jalutuskäigul. Üritus oli ajuvähi uuringute toetuseks ning meie võtsime sellest osa, kuna meie hea sõber Matchie suri augusti alguses just sellesse haigusesse. Matchie õed kutsusid Matchie sõpru ja inimesi Quairadingust üles minema koos tema mälestuseks kõndima kandes mingisugust totakat või Matchiet meenutavat mütsi või parukat, sest oma eluajal oli ta muuhulgas ka nende poolest tuntud. Erle kandis Matchie kingitud piraadimütsi ja mina kübarat, mille Matchie oli mu "nõo" jaoks saatnud.

Suvekuudeks loetakse Austraalias detsembrit, jaanuarit ja veebruarit, ning selle alguse puhuks toimus Hillarys Boat Harbour'is, mis asub meie kodule suhteliselt lähedal, ilutulestik. Esiteks on ilutulestikku alati kena vaadata, kuid siin tundub, et igakord on see lihtsalt nii eriline, kuna on väga läbimõeldud ning õigustab igati seda, kuidas seda siin kutsutakse: skyshow. Ilutulestik algas juba kell 8 õhtul, mis mulle siiani pähe ei mahu, et kuigi on suvi, siis ööd ei olegi pikad nagu Eestis (muidugi saan geograafilises mõttes sellest aru, aga naljakas on ikkagi). Rakette lasti taevasse 15 minutit järjest ning taustaks mängiti muusikat.

Video küll katkendlik ja ilmselgelt ei anna väga hästi kogetut edasi, kuid mingisuguse aimduse vast saab ikka.

Veel asju, mida olen Austraalias täheldanud:

• Foor muutub punasest kohe roheliseks - nii et ristmikul esimene olles pead väga valvas olema, et magama ei jää. Seepärast on hea, et enamus autod siin nii kui nii automaatkäigukastiga on. Ei pea vähemalt käigu sisse panemisega aega raiskama :P
• Paljud bussipeatustes olevad pingid paiknevad teega risti. Minu arust jumala geniaalne - vähemalt ei jää kael bussi oodates kangeks.
• Telekast tuleb üks saade Goggelbox, mis on telekat vaatavatest inimestest. Näidataksegi reaalselt diivanil istuvaid inimesi, kes kommenteerivad erinevaid telesarju või filme. Mida veel välja ei mõelda? Minu esimene reaktsioon oli MIKS? :D Ja no, ega ma ei ole seda vaadanud ka rohkem...
• Kui Eestis tahad kirja saata, on see palju meeldivam kogemus kui siin. Nimelt siin ei ole ümbrike kinnitused ja margid kleepsudena vaid neid peab vanakooli kombel lakkuma. Vastik. Et siis need, kes minult kirja saavad, teavad:D
• Igas Austraalia osariigis on isesugused juhiload ja natuke erinevad reeglid. Ning üldjuhul kui üle kolme kuu viibid (elad) teises osariigis, pead oma juhiload ümber vahetama. Sellega seoses tuli veel meelde, et üks õhtu pärast tööd pubist koju sõites pidas mind politsei (esimest korda elus) kinni, pani puhuma ja kontrollis lube. Küsis ka üle, kui kaua Perthis olen olnud ja kaua veel siin kavatsen olla. Õnneks ütles, et mul ei ole vaja hakata seljuhul (kavatsen olla siin kuskil 6 kuud) lube vahetama ja saan rahulikult kogu siinviibitud aja oma Eesti lubadega edasi sõita.
• VÄGA PALJUD sõidavad siin nii, et on tarbinud alkoholi. Jah, legaalne limiit on 0,05, kuid minu hinnangul sõidavad ikka inimesed palju rohkem joobes olles ka. See on lihtsalt nii imelik ja vale minu arvates, et kohalikud pubikülastajad joovad kõigepealt ära vähemalt 5 (ja enamasti rohkem) middy'it, olgugi siis, kas midstrenght (2,5%) või fullstrenght (5%) õlusid ja seejärel sõidavad koju. Mis vahet sel on, kas kodu asub lähedal või kaugel... Algselt arvasin, et see on ainult väikeste kohtade asi, kuid nüüd Perthis pubis töötades, saan aru, et see on samamoodi ka linnas. Mina leian, et Eestis kehtiv alkojoobes sõitmise nulltolerants on täiesti õigustatud. 
• Ütlen ikka aastaaegade kohta nii, nagu need on meil Eestis. Lihtsalt täpsustan igakord, kui austraallasega räägin, et nagu euroopa kevad jne. I graduated in the spring. I mean our spring, in the end of May... 

Töö ja lõbu

Reedel oli mu esimene tööpäev/proovipäev The Odin Tavern'is. Kuna viimati töötasin Austraalias ja baaris umbes 3,5 aastat tagasi, siis olin ikka päris närvis. Mõtlesin, et kindlasti ei saa enam keelestki aru ja veel vähem mäletan igasuguseid erinevaid õllesid ning nende suuruseid. Õnneks päris nii see siiski ei olnud - sain jätkuvalt kõigest aru. Lääne-Austraalias tüüpilised õlle suurused on vaadiõlledele väiksemast suuremaks middy (285 ml), schooner (425 ml) ja pint (570 ml), väga harva tellitakse ka pony'it, mis on veel väiksem (140 ml). Middy'it saab üldjuhul kahes erinevas klaasis, tavalises väikses õlleklaasis või siis handle'is, mis nagu nimigi ütleb, on sangaga õlleklaas. Huvitav on see, et näiteks idakaldal õllet tellides võivad nimed ja suurused erineda. Näiteks võib middy'it kutsuda mõnes teises kohas kas pot, schooner, half pint või ten ounce. Igaljuhul keeruline, kui eriline õllesõber ka ei ole. Lisaks on veel võimalik tellida pudeliõllet, mida kutsutakse stubby'ks. Ja muidugi on neid õllesid ikka mitmeid-mitmeid erinevaid sorte. Juba ainult vaadiõllede variante on Odinis müügil vähemalt 21 :O, lisaks veel import ja kodumaised pudeliõlled. Kui ma poleks varem Austraalias baaris töötanud, oleks mu elu praegu ikka väga keeruline.
Esimene tööpäev oli mul 3,5 tundi, pärast mida olin just üpris läbi. Palju oli vaja meelde jätta ning uute inimestega suhelda. Pärast tööpäeva kutsus manager mind endaga rääkima, ning ütles, et nüüd, kus nad teavad, kui hea ma olen, siis ülejärgmisest nädalast on mul juba rohkem vahetusi. Aga siiski ainult poolekohaga töö, nii et kui keegi peaks mind veel kuskile tööle kutsuma, siis kindlasti võtan ka selle töö vastu.

Pärast tööd tundsin suurt kergendust, et jala jälle ukse vahele olin saanud ning nüüd saab ainult kergemaks minna. Nädalavahetuseks plaanisime minna Erlega Quairadingusse, kus esimesel aastal 3 kuud töötasime ja Darreni vanemad elavad. Mul oli sinna ikka eriti põnev minna, sest erinevalt Erlest, ei ole ma seal ju üle 3 aasta kordagi käinud! Mõtlesin, et kas üldse kohalikud mind ära tunnevad või mäletavad :P Enamus ikkagi tundsid ja võtsid mind väga soojalt vastu. See oli taaskord üks nendest hetkedest, mil ma mõtlesin, et millega ma olen küll ära teeninud nii toredad inimesed enda ümber. Lisaks sain teada, et üks kohalik tunneb väga hästi pubi manager'i, kuhu ma ka oma CV olin viinud. Lubas minu eest kosta, nii et ehk õnnestub mul sinna tööle saada.

• Austraallased tervitavad kallistades ja musitades. Õnneks päris mitte täiesti kontvõõraid, kuid siiski. Näiteks nägin Matchie õde esimest korda elus, ning oleksin hea meelega kätt andnud, kui tema hoopis hakkas kallistama ja tegi põsele musi. Kuna ma selleks üldse ei olnud ette valmistunud, siis võite ette kujutada, kui awkward see kõik välja nägi.
• Suvel on põhimõtteliselt iga päev päevitamise ilm. Mõni kord on isegi nii, et kauem kui 30 minutit ei suuda päikese käes olla, sest väljas on liiga palav! Aga sellest piisab, sest isegi 30+ SPF päevituskreemi kandes (ja vähem ei tohigi kindlasti olla) on ilus päevitus garanteeritud. Ja naljakas on ka see, et ei ole kahju ülejäänud aja toas konditsioneeri all passida, sest päikest jätkub. Võrreldes Eesti või Soome suvega on see täiesti vastupidine, sest eelmisel suvel isegi haige olles vedasin end mitmeks tunniks päevitama, sest ei teadnud, kuna jälle päikest näeb :P
• Quairadingusse sõites tuli meelde, kuidas imestasin jätkuvalt selle üle, et täiesti kitsal ja kurvilisel teel on lubatud 110 km/h sõita. Jõudsime Erlega järeldusele, et kuna siin on kogu aeg nii kuiv, siis eeldatavasti on lihtsalt ohutum sõita kiiremini ka.
• Väiksemad jõed lihtsalt kuivavad suve perioodil ära. Ainult juhul, kui korraga palju sajab, siis tekib jõesängidesse väheke mudast vett.
• Kui inimestel on vaja vanast mööblist lahti saada, ei pea nad muretsema endale käru, et mööblit kas prügimäele või taaskasutusse viia. Selle asemel viivad nad mööbli (või mille iganes muu) maja ette tänava äärde, kust tavaliselt üpris kiiresti see üles korjatakse.

_________________________________________________________________________________

Sadly I'm too tired today to write anything in Swedish. Instead I'll just write it in English, so my friends who don't speak Estonian will understand aswell. :)

On Friday, I had my first day in the Odin Tavern. Before work, I was very nervous about not remembering all the words for different glasses, beers and thought I won't even understand Australian accent anymore. The first time we were working in the country pub together with Erle, we had hard time understanding anyone's wishes. Glasses in different sizes are called pony (140 ml), middy (285 ml), schooner (425 ml) or pint (570 ml). Instead of just asking for a bottle of beer, they call it a stubby here. Sometimes they will just name the beer, which might be confusing for a forigner who has never worked in an Australian bar. During our first week in the bar, we had a lot of embarrassing situations. Once instead of serving customer a stubby of Carlton Dry, we actually brought him a carton of Carlton dry which is a box of 24 bottles. Why couldn't they just call it a box?? And it is not carton of beer cans. When it is cans, it's called a box. All way too confusing to take it in all at once. Luckily this time everything was really easy. Doesn't even feel it has been 3 years not working in a bar or being in Australia. Of course I still have a lot to rembember because in Odin, we have 21 different beers on tap, plus all the import and local beer in stubbies. Additionally, I have to rembemer all the pub meals and learn where everything is on the till. I was exhausted after my first 3,5 hour workday :P

This weekend we went to Quairading which is a small county town 2 hours from Perth. I was really excited to go back there since this is the town we lived and worked for 3 months the first time around. I was really happy to feel welcomed back. 

Some of the things that amaze me / I feel uncomfortable in Australia:

• People greet with a hug and a kiss. Not complete strangers, but still. I feel pretty awkward anytime I want to shake hands, but instead the other one leans in for a hug and kiss. I am Estonian, I need my space.
• In the summer time, everyday is a day for sunbathing (or sunbaking in Australian :P). I don't even have to worry not wanting to be outside for too long because it's nicer inside with an aircon. If you compare it to Estonian or Finnish summer, it's completely different. I remember last summer I even sunbathed for hours while I was sick, because you can never be sure when is the next nice day.
• Speed limits are way higher than in Estonia. It is still 110 km/h, even on a narrow and curvy road.
• Small rivers dry during the summer.
• You can get rid of your old furniture, just setting it out in the street. Someone will probably pick it up before you even finish moving it outside.

Caversham wildlife park

Kõiksugustesse loomaparkidesse suhtun ma üldjuhul eelarvamusega. Erlega koos Austraalias erinevaid wildlife parke külastades oleme näinud ikka ühest äärmusest teise tingimusi. Arvan, et kõige kurvem hakkas meil Wave Rock Wildlife Park'is, kus loomadel oli kitsas ning loomad nägid reaalselt vanad, haiged ja kurvad välja. Väljavõte blogi postitusest:

"Lisaks oli kohe seal kõrval Wave rock Wildlife park, mis oli ausalt öeldes suhteliselt õnnetu välimusega. Loomad tundusid kõik vanad ja haiged. Pooltes puurides olid jänesed, kuigi pidid olema erinevad loomad. Ühe eesli jalad olid kõik katkised ja verised. Puurid ja loomade elutingimused tundusid üleüldse veidike kurvad."

Väga palju parem polnud meie kogemus ka Perthi loomaaias, kus tundusid küll olevat natuke paremad tingimused, kuid loomadel oli siiski kitsas ning elasid vangistuses. Siiamaani kõige parem mälestus on hoopis idakaldalt Steve Irwini poolt asutatud Austraalia loomaaiast. Seal tundus tõesti, et loomad ise ka on õnnelikud. 

Niisiis ei olnud ma päris kindel, mida oodata Caversham wildlife pargist, mida täna külastasime. Õnneks oli park väga loomasõbralik ja ilus, mis tegi seal jalutamise tõesti nauditavaks. Park iseenesest väga suur ei olnud, kuid tema plussiks oli see, et loomadega sai lähemalt tutvuda. Näiteks oli pargis ala, kus pesitsesid känguruud ning nende juurde sai vabalt jalutada, neile valmispandud näkse pakkuda ja pilti teha. Seda võimalust me Erlega ei kasutanud, kuna oleme neid ka reaalselt looduses palju näinud, nii et midagi väga uut see ei olnud. Palju põnevam oli näiteks Farm show, kus esitleti, kuidas lambaid aedikusse koera abil karjatati, neilt kasukas pügati, piitsa käsitlema õpetati ja lehma lüpsta sai. :D Seda polnud me kumbki varem Eestis teha saanud, nii et põnev oli ikka. 

Lisaks oli ka teine näitus Meet wombat and the friends, kus talitajate järelvalve all sai loomi lähemalt näha ja ka katsuda.

Pargi omanikeks on üks perekond, kes selle eest ka hoolitseb. Leian, et sellisel moel saavadki loomad parema kohtlemise osaliseks, kui see kellegi isiklikuks huviks on. 

http://www.cavershamwildlife.com.au/about-caversham-wildlife-park/

Mitmetel kordadel olen mõelnud.. "Issand, kui imelik see siin ikka on". Otsustasin, et igakord, kui selline mõte tekib, siis panen selle blogi lõppu punktidena kirja.

• Inimesed tervitavad tänaval võõraid. Näiteks, kui koeraga jalutamas käime, ütlevad kõik vastutulijad "tere". Mind on ikka eestlase kombel õpetatud võõraid ignoreerima. 
• Kõik kohad, kuhu lähme on niiiiiiiii kaugel. Isegi poes ei viitsi iga päev käia. Kuna Tartus on kõik nii lähedal, ei ole ma harjunud planeerima ette, mida terve nädala jooksul söön ja siis ühekorraga poest vajalikke oste tegema.
• Poes ei ole asju, mida ma olen kogu aeg harjunud tarbima: must leib (igatsen nii väga Jassi seemneleiba), kodujuust (on, aga nii kallis ja Erle ütles, et maitseb teistmoodi ka), makra (seda leiab vaid eraldi mereandide letist, ei teagi, kas väiksematest kohtadest leiaks...).

____________________________________________________________________________

Idag gick vi till Caversham djurpark. Jag och Erle har varit till tre parker innan i Australien och dom var jätte olika. Det värsta park var nära Wave Rock för att djur hade bara lite område och de verkade sjuka och gamla.

Andra värst var i Perth. Vi tyckte att djur var i fängelse där. De kunde inte springa eller flyga runt. 

Det bästa djurpark var Australiska Zoo nära Sidney. Jag rekommenderar det för alla djurvänner.

Caversham djurpark var också bra för djur och människor. Vi såg och fick röra olika djur men det verkade att de var lycklig.

• I Australien det är konstig att alla säger hej för alla. När går vi med hunden, främlingar hälsar oss. Jag är från Estland, jag tycker inte om det.
• Allt finns så långt här...I Tartu du kan gå till överallt.
• Jag kan inte köpa svart bröd, färskost eller nånting andra som jag brukar köpa i Estland.

Töö otsingul

Tänasest alustasin oma tööotsingutega. Tegelike tööotsingutega alustasin juba Eestis, kuna jälgisin regulaarselt seek.com.au töökuulutuste lehekülge, millel sain täpselt määratleda, millist tööd ja mis rajoonis otsin. Lisaks laadisin sinna leheküljele üles oma CV ja sain lehekülje kaudu kontakteeruda tööandjatega. Siiski ei võtnud minuga keegi ühendust, kuna üldjuhul ei meeldi austraallastele meilide kaudu suhelda, pigem helistatakse või räägitakse näost-näkku. CV-l oli mul ainult Eesti telefoninumber ning seetõttu usun, et keegi minuga ühendust ei võtnudki. Pubidel või restoranidel (otsin baaridaamina tööd) on palju lihtsam palgata keegi, kes on kohe juba olemas, kuna üldjuhul on tahtjaid palju.

Eile õhtul vaatasin taaskord üle seek.com.au lehekülje ja selle järgi panin paika marsruudi, millistest pubidest täna on mõtet läbi käia, et reaalselt managerile oma nägu näidata ja CV üle anda. Algselt otsustasin 4 pubi kasuks.

Sellisel moel enese müümine on mulle väljakutseks. Tean, et suudan jätta hea esmamulje ning mul on mitmeid eeliseid töö saamiseks, kuna olen Austraalias varem baaris töötanud, kuid uute inimestega tutvumine on alati hirmutav. Õnneks oli täna mu autojuhiks Erle, kes igale poole minuga kaasa tuli ja moraalselt mulle väga palju toeks oli. :P Auto juhtimisest rääkides, sõitsin üks päev pargist Bobiga jalutamast ise tagasi ja vasakul pool sõitmine oli väga lihtne ja loogiline – tuli kiiresti meelde. Ainus asi, mis mul pidevalt sassi tahtis minna, oli suuna näitamine, kuna kang on võrreldes Eesti autoga teisel pool. Selle asemel oleksin pannud kojamehed tööle.

Pubides oli suhtumine väga erinev. Esimeses pubis rääkis minuga küll manager, kes ütles, et nad just palkasid kellegi, kuid jätavad mu CV ootele, kui nad järgmine kord inimesi otsivad. Teises pubis meeldis mulle see, et kõige pealt täitsin nendepoolse küsitluse ära, seejärel rääkis minuga manager ning selle tulemusena pakuti mulle juba selleks ja järgmiseks nädalaks kolme vahetust, pärast mida nad otsuse teevad. Selle pubi miinuseks oli vaid see, et nad saavad mulle garanteerida vaid 20 tundi nädalas, mis on minu jaoks natuke vähe. Aga hetkel parem, kui mitte midagi. Kolmandas pubis läks samuti väga kiiresti. Ulatasin baaridaamile oma CV, kes lubas selle edasi manager’ile anda, kuid tema endaga rääkida ei saanud, kuna tal oli sellel hetkel kiire. Neljandas pubis läks samuti kiiresti, kuna jõudsime sinna parasjagu lõuna ajal, mis tähendas jällegi seda, et manager’i ennast ei näinud. Samas otsustasin juba koha peal ära, et see pubi/restoran jääb natuke liiga kaugele sellest kohast, kus elan, nii et isegi kui nad helistavad mulle tagasi, siis suure tõenäosusega sinna siiski tööle ei lähe. Veel enne kojuminekut ütles Erle, et on tegelikult veel üks pubi, mis küll otseselt töötajaid ei otsinud minu teada, kuid otsustasime ka sealt läbi käia. Ka seal pubis suhtlesin ainult baaridaamiga, kuid samas jättis see pubi mulle kõige parema mulje. Ka baaridaam ütles, et tulime heal ajal, kuna järgmine nädal tehakse tööintervjuusid. Küsis veel üle, kas õpin kuskil või saaksin töötada täistööajaga. Loodan, et ka see tuleb mulle plussiks, et tahangi vähemalt 40 tundi nädalas töötada.

Nüüd ei jää mul muud üle, kui oodata, et keegi minuga ühendust võtab ja tööle kutsub. Loodan väga, et saan just viimasesse pubisse tööle.

OCH PÅ SVENSKA...

Jag kommer att skriva en liten sammanfattning på svenska också för att praktisera svenska i Australien. Tack Fanny för det bra idé! 

Idag började jag söka jobb. Jag vill arbeta som barflicka, så jag besökte fem olika krogor var jag pratade med chefer eller gav min CV till andra barflickor. Jag var inbjöds tillbaka till en krog för prov-dagar men där jag kan bara jobba 20 timmar i vecka som är inte nog för mig. Men det är bättre än ingenting i början. Den sista krogen var min favorit och jag hoppas att dom ringer mig snart. 

Jag är lädsen om jag har skrivit nånting fel J

Vol 2

Kolme aasta võrra kogenumana ja värske magistrikraadi omanikuna avanes mul taaskord võimalus tulla Austraaliasse aega maha võtma. Minul isiklikult on see aeg oma pooleli jäänud kogemuse lõpetamiseks, keele jätkuvaks harjutamiseks ning raha teenimiseks. Seekord ei ole plaanis väga palju ringi reisida, vaid elada ja töötada Perthis (kus on muideks elanikke kaks korda rohkem kui terves Eestis). Kuid on soov külastada ka kohti, kus eelmisel korral töötasime ning lisaks käia ära Melbourne'is, kuhu eelmisel korral kahjuks ei jõudnud. Seda siiski vaid turistina.
Võrreldes meie viimase kogemusega, on kõik teistmoodi. Alustades ettevalmistustega. Viisa pikendamine käis mul ülilihtsasti! Nii pea, kui Internetis avalduse tegin (viisa maksis 280 eurot), saadeti mulle meilile vastus, et tuleb teha ka kopsuröntgen. Selleks sõitsin Tallinnasse, kus on jätkuvalt ainus koht Eestis, mis on Austraalia saatkonna poolt akrediteeritud. Võrreldes eelmise korraga, pidin ühes majas maksma röntgeni eest (102 eurot) ning seejärel teise kohta röntgenit minema tegema. Imelik. Kui see tehtud sai, põdesin väga, et mulle saadetakse järgmine kiri, kus teatatakse, et soovivad mu farmipäevadest payslip'e, mida mul kahjuks alles ei olnud. Järgmisel päeval aga saadeti hoopis kiri, et viisa on olemas ja mind oodatakse rõõmuga tagasi teisele poole maakera. :)
Lennupiletite ostmine oli samuti väga lihtne. Esimene lehekülg, mida vaatasin (lennujaam.ee, mille kaudu ostsime ka eelmisel korral piletid), pakkus suhteliselt soodsaid lende (piletid kokku 630 eurot) väga lühikeste vahepeatustega. Otsisin ka mujalt lende, kuid lõpuks oli ikkagi kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe Finnairi pakutud lendudel. Lendasin Helsingist Londonisse 2h 40, seal ootasin kuskil 1,5h, et edasi lennata 11h 30 min Hong Kongi, kus mul oli ka aega vaid enda värskendamiseks ja feissbuuki postituse tegemiseks, et edasi lennata 7h 30 oma sihtkohta Perthi.
Kui eelmisel korral veetsime esimese öö lennujaamas, kuna ei raatsinud maksta suurt summat vaid mõne tunni eest, siis nüüd laabus tulek palju paremini. Turvakontrollist läbi, ootas mind vastas Erle, kelle juurde suundusime. Sain kohe pessu (mis pärast 24 tundi lendu on rohkem kui hädavajalik :P ), süüa, jutustada ja magama. Und küll imelikul kombel ei tulnud enne kella 4. hommikul, kuigi olin lennust ikka väga väsinud. Järgmisel päeval magasin endalegi ootamatult kella poole kaheni, kuigi endale tundus, et ärkasin vähemalt kella üheksast. Eks ajavahe tegi oma töö. Teisel õhtul sain normaalsel ajal magama, aga hommikul kell viis läks uni ära :D Loodan, et kolmas päev ja öö teevad oma töö ja saan lõpuks normaalsesse režiimi tagasi.

Muide, Erlel on ka kutsu Bob, kes on lihtsalt nii üli armas, suur tuduja ja pugejas :)

Esimesel päeval ostsin endale prepaid sim-kaardi (valisin operaatoriks Optus'e, mis peaks olema tunduvalt odavam Telstra'st, millel on küll parem levi, kui linnas saab edukalt hakkama ka sellega) ja avasin Westpac pangas konto. Õnneks on eelmisest korrast olemas juba taxfile number ja RSA (Responsible Service of Alcohol), tänu millele saan kiirelt töö otsingutele asuda. Tegelikult alustasin juba Eestis, kuid tundub, et baaritööle kandideerimiseks on ikkagi parem kohal olla. Austraallased siiski eelistavad vahetut kontakti või vähemalt telefoni teel suhelda, kui meilidele vastata või Skype teel intervjuud läbi viia.

Igaljuhul proovin hakata siia blogisse tegema regulaarseid sissekandeid ning loodan, et mu elu ei muutu liiga rutiinseks, et oleks ikka millestki kirjutada ;)