Vol 2

Kolme aasta võrra kogenumana ja värske magistrikraadi omanikuna avanes mul taaskord võimalus tulla Austraaliasse aega maha võtma. Minul isiklikult on see aeg oma pooleli jäänud kogemuse lõpetamiseks, keele jätkuvaks harjutamiseks ning raha teenimiseks. Seekord ei ole plaanis väga palju ringi reisida, vaid elada ja töötada Perthis (kus on muideks elanikke kaks korda rohkem kui terves Eestis). Kuid on soov külastada ka kohti, kus eelmisel korral töötasime ning lisaks käia ära Melbourne'is, kuhu eelmisel korral kahjuks ei jõudnud. Seda siiski vaid turistina.
Võrreldes meie viimase kogemusega, on kõik teistmoodi. Alustades ettevalmistustega. Viisa pikendamine käis mul ülilihtsasti! Nii pea, kui Internetis avalduse tegin (viisa maksis 280 eurot), saadeti mulle meilile vastus, et tuleb teha ka kopsuröntgen. Selleks sõitsin Tallinnasse, kus on jätkuvalt ainus koht Eestis, mis on Austraalia saatkonna poolt akrediteeritud. Võrreldes eelmise korraga, pidin ühes majas maksma röntgeni eest (102 eurot) ning seejärel teise kohta röntgenit minema tegema. Imelik. Kui see tehtud sai, põdesin väga, et mulle saadetakse järgmine kiri, kus teatatakse, et soovivad mu farmipäevadest payslip'e, mida mul kahjuks alles ei olnud. Järgmisel päeval aga saadeti hoopis kiri, et viisa on olemas ja mind oodatakse rõõmuga tagasi teisele poole maakera. :)
Lennupiletite ostmine oli samuti väga lihtne. Esimene lehekülg, mida vaatasin (lennujaam.ee, mille kaudu ostsime ka eelmisel korral piletid), pakkus suhteliselt soodsaid lende (piletid kokku 630 eurot) väga lühikeste vahepeatustega. Otsisin ka mujalt lende, kuid lõpuks oli ikkagi kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe Finnairi pakutud lendudel. Lendasin Helsingist Londonisse 2h 40, seal ootasin kuskil 1,5h, et edasi lennata 11h 30 min Hong Kongi, kus mul oli ka aega vaid enda värskendamiseks ja feissbuuki postituse tegemiseks, et edasi lennata 7h 30 oma sihtkohta Perthi.
Kui eelmisel korral veetsime esimese öö lennujaamas, kuna ei raatsinud maksta suurt summat vaid mõne tunni eest, siis nüüd laabus tulek palju paremini. Turvakontrollist läbi, ootas mind vastas Erle, kelle juurde suundusime. Sain kohe pessu (mis pärast 24 tundi lendu on rohkem kui hädavajalik :P ), süüa, jutustada ja magama. Und küll imelikul kombel ei tulnud enne kella 4. hommikul, kuigi olin lennust ikka väga väsinud. Järgmisel päeval magasin endalegi ootamatult kella poole kaheni, kuigi endale tundus, et ärkasin vähemalt kella üheksast. Eks ajavahe tegi oma töö. Teisel õhtul sain normaalsel ajal magama, aga hommikul kell viis läks uni ära :D Loodan, et kolmas päev ja öö teevad oma töö ja saan lõpuks normaalsesse režiimi tagasi.

Muide, Erlel on ka kutsu Bob, kes on lihtsalt nii üli armas, suur tuduja ja pugejas :)

Esimesel päeval ostsin endale prepaid sim-kaardi (valisin operaatoriks Optus'e, mis peaks olema tunduvalt odavam Telstra'st, millel on küll parem levi, kui linnas saab edukalt hakkama ka sellega) ja avasin Westpac pangas konto. Õnneks on eelmisest korrast olemas juba taxfile number ja RSA (Responsible Service of Alcohol), tänu millele saan kiirelt töö otsingutele asuda. Tegelikult alustasin juba Eestis, kuid tundub, et baaritööle kandideerimiseks on ikkagi parem kohal olla. Austraallased siiski eelistavad vahetut kontakti või vähemalt telefoni teel suhelda, kui meilidele vastata või Skype teel intervjuud läbi viia.

Igaljuhul proovin hakata siia blogisse tegema regulaarseid sissekandeid ning loodan, et mu elu ei muutu liiga rutiinseks, et oleks ikka millestki kirjutada ;)