Selle nädala jooksul polegi olnud väga aega blogi kirjutada, kuna sain õnneks mõned lisavahetused töö juures ja vabal ajal oleme Erlega trenni teinud või lihtsalt "pikkadest vahetustest" puhanud. Jutumärkides sellepärast, et kõige pikem tööpäev on mul olnud 5 tundi, muidu kuskil 3,5 või 4 tundi :D Naljakas on see, et mina olen selles pubis ainus välismaalane, kõik ülejäänud austraallased. Võtan seda kui komplimendina, sest et linnas sees võib olla ei ole nii lihtne backpackeril tööd leida baaris, kui väiksemates linnades, kus kohalikud üldjuhul ei tahagi isegi baaris töötada. Igaljuhul olen aru saanud, et enamik Odinis töötavadki õpingute kõrvalt, nii et keegi vist väga peale minu ei pahandagi, et ainult poole kohaga tööl on. Mina jätkuvalt vaatan ringi, viisin järjekordsesse pubisse oma CV ja rääkisin manager'iga. Tundus väga tore koht olevat ja loodetavasti võtavad minuga ühendust, kui vaba koht peaks tekkima.
Kui nüüd tagasi Austraaliasse tulin, oli mul kindel mõte just baaridaamina töötada. Eelmisest korrast meeldis see, et sai palju kohalikega suhelda ning pidevalt keelt harjutada. Minu jaoks on alati olnud suulisest austraalia inglise keelest arusaamine olnud nõrgem, kui muud keele osaoskused. Nüüd aga pärast kahte nädalat baaris töötamist olen aru saanud, et see töö enam ei paku mulle väljakutset ning pinget. Seetõttu mõtlen tõsiselt selle üle, mis mulle paremini sobiks ja mida ma saaksin siin teha, mis mind nii erialaselt kui isikuliselt edasi arendaks. Õnneks ei tunne, et peaksin otsustega või parema tööleidmisega kuhugi kiirustama. Võtan täpselt nii, nagu austraallaste endi moto ütleb: no worries. Küll kõik tuleb omal ajal kui tulema peab :)

Eelmisel pühapäeval käisime Erlega Sir James Mitchell pargis Walk 4 Brain Cancer heategevuslikul jalutuskäigul. Üritus oli ajuvähi uuringute toetuseks ning meie võtsime sellest osa, kuna meie hea sõber Matchie suri augusti alguses just sellesse haigusesse. Matchie õed kutsusid Matchie sõpru ja inimesi Quairadingust üles minema koos tema mälestuseks kõndima kandes mingisugust totakat või Matchiet meenutavat mütsi või parukat, sest oma eluajal oli ta muuhulgas ka nende poolest tuntud. Erle kandis Matchie kingitud piraadimütsi ja mina kübarat, mille Matchie oli mu "nõo" jaoks saatnud.

Suvekuudeks loetakse Austraalias detsembrit, jaanuarit ja veebruarit, ning selle alguse puhuks toimus Hillarys Boat Harbour'is, mis asub meie kodule suhteliselt lähedal, ilutulestik. Esiteks on ilutulestikku alati kena vaadata, kuid siin tundub, et igakord on see lihtsalt nii eriline, kuna on väga läbimõeldud ning õigustab igati seda, kuidas seda siin kutsutakse: skyshow. Ilutulestik algas juba kell 8 õhtul, mis mulle siiani pähe ei mahu, et kuigi on suvi, siis ööd ei olegi pikad nagu Eestis (muidugi saan geograafilises mõttes sellest aru, aga naljakas on ikkagi). Rakette lasti taevasse 15 minutit järjest ning taustaks mängiti muusikat.

Video küll katkendlik ja ilmselgelt ei anna väga hästi kogetut edasi, kuid mingisuguse aimduse vast saab ikka.

Veel asju, mida olen Austraalias täheldanud:

• Foor muutub punasest kohe roheliseks - nii et ristmikul esimene olles pead väga valvas olema, et magama ei jää. Seepärast on hea, et enamus autod siin nii kui nii automaatkäigukastiga on. Ei pea vähemalt käigu sisse panemisega aega raiskama :P
• Paljud bussipeatustes olevad pingid paiknevad teega risti. Minu arust jumala geniaalne - vähemalt ei jää kael bussi oodates kangeks.
• Telekast tuleb üks saade Goggelbox, mis on telekat vaatavatest inimestest. Näidataksegi reaalselt diivanil istuvaid inimesi, kes kommenteerivad erinevaid telesarju või filme. Mida veel välja ei mõelda? Minu esimene reaktsioon oli MIKS? :D Ja no, ega ma ei ole seda vaadanud ka rohkem...
• Kui Eestis tahad kirja saata, on see palju meeldivam kogemus kui siin. Nimelt siin ei ole ümbrike kinnitused ja margid kleepsudena vaid neid peab vanakooli kombel lakkuma. Vastik. Et siis need, kes minult kirja saavad, teavad:D
• Igas Austraalia osariigis on isesugused juhiload ja natuke erinevad reeglid. Ning üldjuhul kui üle kolme kuu viibid (elad) teises osariigis, pead oma juhiload ümber vahetama. Sellega seoses tuli veel meelde, et üks õhtu pärast tööd pubist koju sõites pidas mind politsei (esimest korda elus) kinni, pani puhuma ja kontrollis lube. Küsis ka üle, kui kaua Perthis olen olnud ja kaua veel siin kavatsen olla. Õnneks ütles, et mul ei ole vaja hakata seljuhul (kavatsen olla siin kuskil 6 kuud) lube vahetama ja saan rahulikult kogu siinviibitud aja oma Eesti lubadega edasi sõita.
• VÄGA PALJUD sõidavad siin nii, et on tarbinud alkoholi. Jah, legaalne limiit on 0,05, kuid minu hinnangul sõidavad ikka inimesed palju rohkem joobes olles ka. See on lihtsalt nii imelik ja vale minu arvates, et kohalikud pubikülastajad joovad kõigepealt ära vähemalt 5 (ja enamasti rohkem) middy'it, olgugi siis, kas midstrenght (2,5%) või fullstrenght (5%) õlusid ja seejärel sõidavad koju. Mis vahet sel on, kas kodu asub lähedal või kaugel... Algselt arvasin, et see on ainult väikeste kohtade asi, kuid nüüd Perthis pubis töötades, saan aru, et see on samamoodi ka linnas. Mina leian, et Eestis kehtiv alkojoobes sõitmise nulltolerants on täiesti õigustatud. 
• Ütlen ikka aastaaegade kohta nii, nagu need on meil Eestis. Lihtsalt täpsustan igakord, kui austraallasega räägin, et nagu euroopa kevad jne. I graduated in the spring. I mean our spring, in the end of May...