Kes ütles, et Quairading'us igav on?

Nüüd on seljataga meie VII nädal Austraalias. Ja tuleb nentida, et kuigi sellesse nädalasse jäi palju head, juhtus ka midagi kohutavat vastukaaluks. Aga siis kronoloogilises järjestuses.

Eelmine laupäev oli Wicked'i ja Kymbo hen's ja bachelor party. See toimus meie pubis, mis tähendab, et see oli rahvast täis pakitud! Lisaks minule oli tööl veel kaks skimpy't - üks nais-, teine meessoost. Lõpuks ometi sai korralikult tööd teha. Korralikult, ehk siis tegemist oli nii palju, et kui sulgemisaeg oli (kell 12), arvasin mina, et kell on alles kümme. Ja esimest korda oli skimpy'dest midagi kasu ka. Mulle isegi meeldis nendega koos töötada. Mõlemad olid professionaalsed ja abivalmid. Eriti meesskimpy, hahahaa!

Esmaspäeval pärast tööd küpsetasime Erlega maailmaparima pitsa, või no panime sinna peale kõike, mis meile meeldib - SEENED!, hallitusjuust, pabrika jne. Ja küpsetasime selle meie uue sõbra Matti jaoks. Matt on meie linnakese pool manager, ehk siis pmt tegeleb basseini korrashoidmise, vetelpääste töö ja kõigega. Eriti tore on selle sõpruse juures ka see, et tänu sellele saame kogu aeg tasuta ujumas käia ja käia ujumas isegi siis, kui tegelikult pole bassein avatud. Tavaliselt avatakse see kell 12, aga kuna me ise peame samal ajal pubi avama, siis muidu ei saakski me ujumas käia:)

Teisipäeval tuli mul selline Mannu-igatsus peale, et otsustasin taaskord Brookton'i sõita. Seekord siis ainult Rex'iga kahekesi, sest Erle pidi töötama:( Suutsime taaskord Mannuga korraliku show korraldada, sest et seekord ei andnud ma ette teada, et kavatsen talle külla minna. Siiski veetsime mõnusa kvaliteetõhtu.

Kolmapäev ja neljapäev olid siiamaani kõige kuumemad päevad meie Austraalias veedetud aja jooksul. Tagasihoidlikud 37 kraadi varjus. Ja no, lubatakse, et läheb veel kuumemaks! Neljapäev oli lausa nii kuum, et meie pubi köök läks põlema! Nali-naljakas, aga tegelikult oli see üpriski hirmutav kogemus. Deanne oli just pliidid, fritüürid sisse lülitanud, et juhul, kui keegi lõunatama tuleb, siis on köök tegutsemiseks valmis. Kuna köögis oli nii palav, tuli Deanne ette baari sööma. Natukese aja pärast tundsime imelikku kõrbe lõhna. Läksime Deanne'iga vaatama ja ta tegi veel nalja, et kindlasti on köök leekides. Ja no, las ta põleb! Tegelikult avanes meile kohutav vaatepilt. Üks fritüüridest oli põlema läinud. Deanne'i esimene reaktsioon oli õnneks tuletõrjesse helistada ja alles siis sattus paanikasse. Endalegi üllatuseks, suutsin mina enamvähem kaine mõistuse säilitada ja läksime tulekustutite järgi. Täpselt samal hetkel, kui fritüüri üritasime kustutama hakata, läks elekter ära, leek tõusis veel suuremaks ja kõik kohad olid musta tossu täis! Kui pubi väljaspoolt vaadata, siis oleks tundunud, et terve maja on leekides! Siiski suutsime mitme peale (möödaminejad tulid kohe appi ja kõik olid ülimalt abivalmid!) leeki hoida vähemalt niigi tagasi, et kahjustada sai ainult köök. Suhteliselt kiiresti jõudis ka tuletõrje kohale... Esimene mõte pärast ohu möödumist oli see, et kui tänulik ma olen Maasikale, et see närune tuletõrjekoolitus sai läbitud. Vähemalt ei pidanud ma nuputama hakkama, kuidas tulekustuti töötab ja kuhu seda sihtida tuleb!

Sellel päeval me koristama ei hakanudki, kuna kogemusest oli keha ja vaim nii väsinud, et ei suutnud end liigutadagi. Kella kaheksast olin juba voodis ja magasin. Järgmisel hommikul kella üheksast hakkasime koristama. Mõned Deanne'i sõbrad tulid ka appi, nii et koristamine läks üpris kiiresti. Pidime siiski kogu maja üle pesema, kuna suitsust ja tulekustutitest olid kõik kohad tolmu ja mustust täis. Kella ühest olime juba avatud, kuna baari osa oli korras ja tervisekaitsetädi käis vaatamas ja lubas avada. Hiljem käis kindlustuseonu kööki vaatamas ja ütles, et köök makstakse täies ulatuses kinni. Isegi toit, mis külmkapis elektrikatkestuse pärast riknes.

Laupäevaks oli juba õnneks tulekahju unustatud ja kogu tähelepanu keerles pulmade ümber, mis oleks olnud muidu nädala tippsündmus. Ehk siis Wicked'i ja Kymbo pulmapäev. Pärastlõunal tuli pruut koos oma pruutneitsidega (kellest üks oli Deanne) pubisse sättima. Aitasin Wicked'ile meigi ja soengu teha. Õnneks saime Erlega mõlemad nii pulmatseremooniast, kui ka -peost osa, kuna Deanne oli nõus pubi varakult kinni panema. Pulmapidu oli lahe! Kuna see oli üle pika aja üks päev, kus me mõlemad Erlega vabad olime, siis saime koos pidutseda. Ja uskuge või mitte:D Just meie olime need, kes tantsupõrandal pilke püüdsid! Pilte kahjuks ise väga palju ei teinud, aga see eest oli pulmas ka fotograaf, nii et loodan, et saame varsti ka neid näha.

Eelmine nädal oli suhteliselt tegus. Eriti, kui arvestada seda, et tüüpiliselt ei ole Quairadingus mitte midagi teha:D Esmaspäeva õhtu saime õnneks mõlemad Erlega vabaks, nii et suundusime Brooktoni Mannule ja Siretile külla. Brookton on teine linnake, mis on meile suhteliselt lähedal. Kõigest 78 km. Või no, kui võtta Eesti mõistes, siis pole see nii lähedal, aga Austraalia mõistes on ka Perth (mis on u 200 km kaugusel) täiesti külje all.  Lihtsalt mega tore on igakord neid näha!

Kahjuks ei saanud küll kaugemaks, kui vaid õhtuks jääda, kuna järgmine päev pidime hommikul uuesti pubi ise avama. Kuigi nüüd teame, et vähemalt meil on see võimalus, sest et nende ülemused on mega toredad inimesed! Lausa naljakas oli, kuidas nad kohe nii hästi suhtusid meisse ja lubasid meil tasuta hotellis ööbida. Kuigi seda võimalust me seekord ei kasutanudki.

Neljapäeval läksime Deanne’iga koos Perthi. Tema sõbrannal, Bellal, oli reedel keskkooli lõpetamine ja neljapäeva õhtul mingisugune graduation dinner. Ööbisime hotellis, mille tuba me Erlega endale ise küll lubada ei saa. Tuba nägi pigem nagu korter välja, ehk sisaldas kööki, elutuba, kahte magamistuba ja vannituba (mis oli niiiiiii mõnusalt suur:D). 

Kuna suurt midagi õhtul teha ei tahtnud, sest hotell oli kesklinnast liiga kaugel, et kõndida, ja busside/taksodega jamada ei viitsinud, siis nautisime vaba õhtut teleka ees. Ja loomulikult, kuna me olime Perthis, siis saime jälle sushit süüa! Oh, seda õnne! Terve reede hommikupooliku veetsime aega šopates. Kella üheksast olime juba suuuuuures kaubanduskeskuses platsis, ning katkematu šoping kestis kella üheni, kuni Deanne meid lõpuks peale võttis. Mina, kes ma tegelikult väga ei armasta seda tegevust, pidasin isegi vastu. Mingi hetk, muidugi, pidime värske õhu kätte minema, kuna Erle muutus kingapoes suhteliselt hulluks. „Erle, sul ei ole neid kingi vaja!“ (viidates eriti soodsale pakkumisele). „Mul tegelikult on ka neid vaja!!!“ Kuigi ta oli just endale kaks paari uusi sandaale ja lisaks tennised ostnud. Pärast saime mõlemad korralikult naerda, kui Erlele kohale jõudis, et see oli lihtsalt esimene reaktsioon ja tal pole tõesti veel (!) kingi vaja. Mulle meenus sellise käitumisega Mari-Liis, ainult, et mitte kingapoes ja šokolaadi läheduses.:D

Reede pärastlõunal alustasime oma teed Harvey’sse. Läksime sinna külla Deanne’i ühele parimale sõbrannale – Shae’le.

Õhtu oli väga lõbus. Kuna Shae on nii avatud ja energiline inimene, ei tundnud me Erlega üldse halvasti tema seltskonnas. Hoopis vastupidi! Tal oli imeilus kodu ja meile oli isegi eraldi tuba valmis pandud. Vabandas ette ja taha, et me peame maas magama (täispuhutav madrats)...

Kui ta vaid teaks, mis tingimustes me nt Rainbow lodge’is pidime olema! Igaljuhul pidutsesime õhtul, järgmine päev käisime tammi vaatamas ja kohalikus veiniistanduses vett joomas:D Muideks, Harvey on tuntud oma lehmade ja nende saaduste poolest. Nii et, üle kogu Western Australia on tuntud Harvey Fresh piim, liha, mahlad (need küll apelsinidest, mitte lehmadest).

Jätkuvalt töötame vaheldumisi Erlega ja ma nii naudin, kui mul on hommikupoolik vaba, sest siis saan ma köögis süüa teha. Kõik toorained ja kõik vahendid on olemas, et teha hea roog valmis. Otsustasin tänaseks teha hakkliha-kapsahautist! 

PS! Tähistaevas on Austraalias niiiiiiii ilus! Ja seda ei näe vaid augustikuuöödel;)

Lambad, roomajad ja hobuste võiduajamine

Tänaseks oleme juba kuu aega Austraalias olnud ja kenasti siinse eluga kohanenud. Selle kuuga on Quairading meile armsaks saanud ning otsustasime siia kuni jaanuarini jääda. Otsust aitas teha see, et ilmselt saame siin oma kolm kohustuslikku farmikuud ära teha. Ilma, et tegelikult kuskil farmis töötama peaksime.

Üldiselt elame rahulikku väikelinna elu ja meile meeldib see. Hommikul ärkame umbes kümne aeg, virgume vaikselt, sööme hommikusööki ja üks meist alustab tööpäeva. Teine ajab sel ajal oma asju või on lihtsalt esimesele seltsiks, seda kuni kella viieni, kui meie rollid vahetuvad. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad ja nii rutiinsed ning vaheldus sellele jätkub küllaga.

Tavaks on saanud see, et teisipäeviti sajab siin vihma. Juba ühel varasemal nädalal tahtsid Wickid ja Kimbo meid väiksele kohaliku eluga tutvumise ringile viia, kuid tookord jäi see vihma tõttu ära. Leppisime uue aja kokku. Jällegi teisipäev ja jällegi sadas vihma. Pidime kell kaheksa ärkama, see on väga raske, kui oled harjunud kümneni magama. Eriti minusugusele unekotile. Tänu Merlele ma siiski ärkasin ning seekord vihm meid ei takistanud. Sõit võis alata! Nad viisid meid lambapügajate tööd vaatama. Nii põnev oli, Eestis ei ole ma sellist asja näinud. Pügajate jaoks on see küll pigem liinitöö, üks lammas teise järel ja nii saavadki mitmed sajad lambad pügatud. Tavaline ju! Paljud pügajad on Uus-Meremaalt, sest siin makstakse neile töö eest oluliselt rohkem. Meil loomaarmastajatel hakkas muidugi neist lammastest kahju, nad olid nii hirmul ja värisesid. See oli nende lammaste esimene pügamine ja nad ei teadnud üldse, mida oodata ja mis nendega tehakse. Kuna töö on kiire ja aega ei raisata, siis juhtub, et lõigatakse lammastele kogemata sisse. Paljud lambad olid väikeste kriimustustega, aga ühele lõigati ikka tugevalt sisse ja teda pidi õmblema. Pole hullu, ikka juhtub, igal pügajal on niit ja nõel käepärast. Paar pistet ja korras. Ei mingit desinfitseerivat vahendit ega muud ravimit. Ei olnud eriti ilus vaatepilt ja selle kõige juures oli lammas nii rahulik ja muretu. Vapper loom! Pidime ka seafarmi minema, aga vihm tegi tee liiga poriseks ja see jäi ära. Sigadega peame uue kohtumise kokku leppima. Loodan, et nad leiavad meie jaoks aega.

Peale lammaste oleme veel kohaliku faunaga kohtunud. Ühel kenal päikselisel hommikul läksin pubi tagumist ust avama. Teen ukse lahti ja miskit jäi ukse vahele. Näen rohekaspruuni sabaotsa, esimene mõte – madu! Ongi madu! Kui esimene paanika möödunud ja liikumisvõime taastunud, vaatan uuesti. Uhh… Ei olnudki madu vaid hoopis sisalik, kuid siiski piisavalt jõle ja hirmutav eestlastele, kes kodumaal umbes viiesentimeetriseid isendeid kohanud on. See oli vähemalt 20-sentimeetrine ja kohalikud teadsid öelda, et alles poisike, nad kasvavad kuni 45 cm pikkuseks. Bobtail sisalik (et mitte eksida, ei hakanud ma seda tõlkima) on väga tavaline ja levinud liik siin. Veendusin selles veelgi, kui postkontorisse jalutades ühte sellist teel kohtasin. Sisaliku tõttu pikenes mu teekond oluliselt, sest möödusin temast üsna suure kaarega. Õnneks on nad täiesti ohutud, kuid siiski loodan, et ei pea nendega enam kohtuma.

Sel nädalal leidis aset Melbourne Cup. Hobuste võiduajamine on siin üldse väga populaarne, aga see võistlus on aasta suursündmus. Meiegi pubis tähistati seda ning tehti panuseid. Teadlikult ei saanud keegi võita, sest hobune, kellele panus tehti, tõmmati loosiga. Hoolimata sellest oldi väga aktiivsed. Sai teha kümne-, viie- ja kahedollarilisi panuseid ning esimesed kolm ja ka see, kelle hobune viimaseks jäi võitsid teatud rahasumma. Lisaks panuste tegemisele tuleb sel päeval ka riietusele tähelepanu pöörata. Naised peavad peakatet ja kleiti kandma ja mehed võiksid maikad ja lühikesed püksid näiteks ülikonna vastu vahetada. Nägime paari sellist, üks neist oli küll umbes kolmeaastane, aga ikkagi. Meiegi vahetasime oma tavalise töösärgi ja tennised kleidi ning kingade vastu.

Homme lähme Mannule ja Siretile Brooktonisse külla ja neljapäeval Deannega Perthi. Juba ootame!