Miks sa tagasi Eestisse lähed?

Selle postituse kirjutasin juba tegelikult nädal aega tagasi valmis, aga ei saanud seda enne avaldada, sest tahtsin Rainerile üllatuse teha. PS! Üllatus läks korda!

Wrote this post already a week ago, but couldn't publish it because I wanted to surprise Rainer with coming home earlier than I first planned. But now, here it is ;)


Kuidas ma ei jõua enam vastata ja ära imestada, miks inimesed minult seda küsimust küsivad. Lisaks sellele kõik võimalikud variatsioonid sellest. "Kas su viisa saab läbi?" "Sa saaksid pool aastat veel siin olla, miks sa seda raiskad?" "Austraalia on ju parim riik maailmas, miks sa siit ära tahad minna?" "Ma oleksin nõus sinuga abielluma, et sa viisa saaksid." "Kas sa tuled tagasi?" "Kas sa oled rahul, et koju pead minema?" ...

Viisakalt üritan igakord põhjendada, et Eesti on siiski mu kodumaa, mu pere ja sõbrad on seal ning kuigi võib olla majanduslik olukord ei ole seal nii hea ja paljud inimesed elavadki palgapäevast palgapäevani, ei ole ka seal üldsegi võimatu läbi lüüa ning head elu elada. Võib olla olen hakanud hindama rohkem muid väärtusi, mida inimesed, kes kodust kaugemale ei reisi, võtavad iseenesestmõistetavalt. Kuigi tuleb tunnistada, on minult neid samu küsimusi küsinud ka eestlased, kes siin elavad. Paljudele ei mahu pähe, kuidas ma ei olegi veel välja mõelnud skeemi, et siia jääda. Võib olla olen ise hoopis rumal. Tegelikult olengi siin muretumat elu elanud ja inimesed on ka palju avatumad ja rõõmsamad. Jään kindlasti tagasi igatsema seda, kui lihtne on siin vestlust täiesti võõra inimesega alustada. Aga ma ju tean, et enamasti ongi see ainult pinnapealne ja teeseldud. Eestlaste puhul meeldib mulle see, et enamasti näidatakse siiski oma emotsioone otse välja. Niimoodi saab kindel olla, et need inimesed, kes on su sõbrad, on ka päriselt su sõbrad ja ei teeskle lihtsalt viisakusest neid. Muidugi on igal reeglil ka erandeid.

Kind of tired of hearing the same questions all over again. "Why do you want to go back to Estonia?" "Has your visa expired?" "You're wasting your opportunity to be here for another 6 months." "Australia is the luckiest country in the world, why would you want to leave?" "If you need the visa, I can marry you." "When are you coming back?" ...

People can't just understand that I actually want to go back to my home country and I value being near my family and friends more than some material things in life. Although according to a quote from Miriam Adeney, I will never be completely at home again, because part of my heart will always be elsewhere. That is the price I pay for the richness of loving and knowing people in more than one place. I think that people, who have never travelled, take some things in life for granted. I'm happy that I've learnt to appriciate different relationships and experiences. One thing, that amazes me though, is that even the Estonians who live here, ask me the same questions.. I don't know. Even if it might be economically more difficult in Estonia, I still prefer living there. I guess it is a matter of opinion and what you want from your life. Ofcourse, I'm going to miss Australia as well. There are things in there, I would like to take back home with me. For example, I find it so nice how easy it is to start a conversation in there. People are more happy and easygoing. While in Estonia, if someone doesn't like you, they don't put any effort in hiding that. But then again, you can be sure who your real friends are. So anyway, you can see I have many mixed feelings about that matter...

Igal juhul tunnen, et olen saanud oma reisist kõik, mille pärast ma siia tulin. Olen rahul oma otsusega ning tean, et ei pea hiljem midagi kahetsema jääma. Teises riigis elamine avardab silmaringi ikka niivõrd palju. Lisaks tunnen, et olen avastanud enda kohta niivõrd palju ning loodetavasti saan võtta oma õppetunnid endaga Eestisse kaasa. Muidugi on lihtsam olla õnnelik, kui ei pea muretsema argielu murede pärast, kuid loodan siiski, et tagasitulles suudan kogu seda positiivset energiat, millest end siin täis laadisin, ka teistega jagada.

I do feel I have achieved everything I came here for. I am happy with the decisions I made and don't regret anything. Living in the other side of the world taught me many things about different people and about myself. I do hope, I won't forget the lessons learnt and try to be the happier and better me at home. I do feel I have so much positive energy to share, that hopefully it would last me for a while. 

Üleeelmisel pühapäeval oli mul viimane tööpäev Greenwoodis. Kuigi on igas kollektiivis oma probleemid ning vahel tekkis tõesti selline tunne, et mille jaoks ma üldse pingutan, kui on näha, et keegi ei hinda seda, siis õnneks suutsin ma lõpuni jääda siiski iseendaks ning anda ka halvas olukorras endast parim. Ma pean tunnistama, et kohtasin nii töökaaslaste kui klientide seas inimesi, keda jään siiralt igatsema. Naljakas on mõeldagi (ju sellepärast, et olen eestlane), et kui natuke huvi inimeste vastu välja näitad, avastad, et igalühel on oma lugu ning nii palju teistele pakkuda. Olen rahul, et tänu sellele kohtasin ja suhtlesin nii paljude erinevate taustadega inimestega, kellega vastasel juhul poleks arvatavasti eluseeski suhelnud. 

I loved working at the Greenwood Hotel as a barmaid (or barperson, because barmaid is apparantly a bit offensive). Although, every job has their own flaws and sometimes I felt like I'm not appriciated enough or taken advantage of my hardworking personality, I'm still happy I managed to stay true to myself and give the best in every situation. Greenwood is special for its people. I can sincerely say I'm going to miss the customers and co-workers in there. It's funny that if you're keen to listen, people will open up to you and share their most amazing lives with you. I would probably have never talked to some of the people in there otherwise.

Teine koht, kus käisin vähemalt sama tihedalt, kui tööl, oli GreenZone Fitness spordiklubi. Ei ole kunagi arvanud, et ma naudiks spordiklubi külastust nii palju, kui seda tegin seal. Lihtsalt olen terve oma elu tegelenud võistkonnaspordiga ja minu jaoks on oluline sportimise sotsiaalne pool. Kuid seal jõusaalis oli see täiesti olemas. Olen ka teistega rääkinud, kes ütlevad, et on enne GreenZone'i proovinud erinevaid klubisid, kuid seal ongi täiesti teistsugune atmosfäär. Kõik treenerid on nii toetavad ja positiivsed, ning ka püsikliendid on rõõmsameelsed ja avatud, tavalised inimesed. Kordagi ei pidanud ma ennast seal halvasti või kellestki kehvemini tundma. Olen nii rahul, et veebruari lõpus avastasin töö juurest seinalt pakkumise kuuks ajaks nendega liituda. Ja veel rohkem rahul, et pärast esimest kuud olin nii sõltuvuses, et ei suutnudki lõpetada enam. 

Another place, I probably visited as often as my workplace, was GreenZone Fitness gym. I never believed that I would enjoy going to the gym so much. I have always played teamsports, so the social part of excercising is important for me. I was very pleased to find it in there. Even though, I wasn't actually part of any team, I felt like it, because of the like-minded people who came to the same group classes every day. Not once I felt awkward. I guess it was a lot thanks to the great trainers working in there. They always managed to make you feel good about yourself and motivate you. I guess that's why after the first trial month I was so addicted and couldn't stop going there.


Thank you Australia for another 6 months of great experience! Hopefully we meet again one day! 

29 hours of birthday!

Seekord läks mul sünnipäevaga ikka eriti hästi! Päev algas ju mul 5 tundi varem, kui Eestis ja kui minul juba näitas, et on 29. aprill ja sünnipäev läbi, siis Eestist veel jagus minu poole kuhjaga õnnesoove! Suur aitäh kõigile nende eest. Kuigi esimene tervitaja oli ikka emme :) siis suutis mind hommikul enne trenni minekut ka pulsikell üllatada. Kuigi mul on see juba mitu aastat olnud, ei ole ma vist seda varem sünnipäeva päeval vaadanud, et avastada, et ka tema tordipildiga mulle õnne soovib. Nii armas. Trennist tagasi tulles ootas mind Erle kollaste tulpidega (ükskõik mida austraallased väidavad, meie oleme ikkagi kevadlapsed, kes sünnipäevaks kevadlilli armastavad saada), laavakoogi ja kingitustega, nii et päev algas väga eriliselt. Kusjuures on nii naljakas, et kõikidel kaartidel, mis mulle sünnipäevaks kohale olid jõudnud, oli peal öökulli pilt. Hehe! Sõbrad ikka teavad :)

This year I was very lucky to have at least 29 hours of birthday, because of the time difference between Perth and Estonia. Thank you for the birthday wishes! My day started with my regular rutine, going to the GreenZone gym for a quick workout before birthday celebrations. :) I discovered that even my watch is wishing me a happy birthday. After the gym, there was a surprise waiting for me at home. Erle had made chocolate lavacake and greeted me with yellow tulips. Made me feel like home, since in Estonia I would always get spring flowers for my birthday. Doesn't matter what Australians think, my birthday is in spring and not autumn! Also, I recieved few birthday cards and a gift from home. Erle had been very sneaky hiding them from me before my actual birthday! :) 

Oma sünnipäevaks olin planeerinud väljasõidu Swan Valley'sse, kus on hästi palju erinevaid veiniistandusi, šokolaadi vabrikuid ja kohvikuid, kus mõnusalt aega veeta. Esimena suundusime Margaret River Chocolate Factory'sse, kus saime šokolaadi maitsta ja erinevaid komme kaasa osta. Meie valikusse kuulusid Chilli Cha Cha, Green tea, Malibu, Almond Roche ja Cointreau maitselised šokolaadi kommid. Nämm-nämm! Neid nautisime koos kohviga järgmises peatuses The Coffee Hut'is. Kuid veel enne seda käisime läbi kõrval olevas poekeses, kus maitsesime veini ja erinevaid šokolaadilikööre.

For my birthday, I planned a quick trip down to Swan Valley, which has quite a big range of wineries, chocolate factories and coffee shops to chose from. Our first stop was in Margaret River Chocolate Factory, from where we bought some chocolate candies to enjoy with our coffee in the next place we went to. Had a taste of Chilli Cha Cha, Green Tea, Malibu, Almond Roche and Cointreau chocolate. Nom!

Margaret River Chocolate Factory

The Coffee Hut

Kõige toredamaks veinimaitsemiskogemuseks seekord osutus Olive Farm Wines, kus väga asjalik tädi meile erinevatest veinidest ja maitsetest oskas rääkida. Maitsesime seal vist küll vähemalt 10 erinevat valget-, punast- ja portveini. Ning tore oli ka see, et see asus täpselt The Cheese Barrel'i kõrval, kust endale juustu saime kaasa osta. Nii et õhtu lõppeski mõnusasti kodus juustu ja veiniga maiustades.

The best wine tasting experience was in Olive Farm Wines, where we were told about different wines and tastes. All together we probably tasted over 10 different white, red and fortified wines. Also, because of the good experience and service (and great taste), we all bought some wine with us. To end our little tour, we visited The Cheese Barrel which had a good selection of different cheese from all over the world. 

Olive Farm Wines

Ugly Duckling Winery

Ugly Duckling Winery

Aitäh, armas Erle, et mu sünnipäeva nii eriliseks tegid! 

Minu Melbourne

Olen nii uhke enda üle, et seekord siiski ka Melbourne’i jõudsin. 4 aastat tagasi, kui mööda idarannikut sõitsime, siis lõppes meie reis Sydney’s, kust siis tagasi Eestisse lendasime. Kokku olin Melbourne’is 5 päeva, kuid oleksin võinud veel vabalt sama kaua seal veeta, et kõikidest kogemustest viimast võtta. Õnneks oli mu võõrustajaks vähemalt sama entusiastlik ja pragmaatiline inimene nagu mina. Kuigi mulle meeldib väga magada, siis selle viie päeva jooksul olin heameelega nõus järeleandmisi selles osas tegema, et võimalikult palju näha. Melbourne’is peatusin oma õe kauaaegse nö kirjasõbra juures, kellega ta päris elus tegelikult kohtunud ei olegi. Eks alguses tundsin ikka ärevust, aga nii pea, kui tema ja tema vanematega kohtusin, tundsin nagu oleksin peatunud perekonnasõprade juures. Nii soe vastuvõtt lihtsalt! Lisaks sain ka natuke paremini tuttavaks India kommete, ajaloo ja söögiga, kuna nende perekond on sealt pärit. Tuleb tunnistada, et india toit ja vürtsid meeldivad mulle väga.

So proud of myself that I can cross another thing off my bucket list! Four years ago, when we travelled across eastern coastline, the furthest south we reached was Sydney. From there, we flew back home to Estonia and already then I knew I wanted to visit Melbourne as well. So, in these 5 days I spent in Melbourne, I tried to squeeze in as much as I could. Luckily, my host was at least as enthusiastic and pragmatic as I am when it comes to tourism. Anyway, I was happy to sacrifice some of my sleep, just to see and do more. Before my trip, I was a bit nervous, because I actually didn’t know the person who hosted me. He has been friends with my sister for more than 10 years, but they have never met in person, so anyway I took a huge leap of faith. But all the anxiousness disappeared the minute I walked into their home. Abhishek and his parents took me in and made me feel like home. In addition, I got to learn more about Indian culture, history and food which I am really happy about!

Esimestel päevadel vaatasin rohkem linnas ringi. Esimest korda uues linnas on mulle oluline siiski näha ära ikoonilised paigad, mistõttu saime palju ringi kõndida ja erinevate ehitiste ees pilti teha :D Muuhulgas olid Flinders Street Railway Station (Austraalia kõige esimene ja kõige tegusam raudteejaam), Eureka Tower (297 meetri kõrgune pilvelõhkuja, Melbourne’i kõrgeim hoone – võrdluseks Eiffeli torn, mis on 300 m kõrge), Federation Square, St Kilda Beach ja Luna Park (Melbourne’i kuulsaim rand ja lõbustuspark), Polly Woodside (1885 aastal Belfast’is ehitatud laev), Old Melbourne Gaol (vangla, kus peeti kinni ka kuulsat Ned Kelly’t) ja veel palju muud.. Kuigi tahan ära näha põhilised vaatamisväärsused, siis tegelikult on see heaks võimaluseks jalutada linnas ringi ning saada üldine arusaam linnast. Võrreldes Perthi Melbourne’iga, on need ikka kaks väga erinevat kohta. Kuigi on need võrreldes Tartuga mõlemad mega suured linnad, siis Perth on Melbourne’i kõrval just kui lihtsalt üks mega suur country town – mis mulle iseenesest Perthi puhul ka meeldib. Melbourne meenutas mulle pigem mõnda linna Euroopas, kuna tänavad olid elu, ajalugu ja kultuuri täis.

During the first days, I spent a lot of time walking around the city sightseeing. Compared to Perth, which is basically a big country town, there was so much to do and see. I tried to check out all the iconic buildings which actually helped to get a good impression of Melbourne. Among others, I visited Flinders Street Railway Station (Australia’s first and busiest railway station), Eureka Tower (which is just 3 meters shorter than Eiffel Tower in Paris), Federation Square, St Kilda Beach and Luna Park, Old Melbourne Gaol (where bushranger Ned Kelly was held captive and hanged) and so on..

Minu külastusega samaaegselt toimus seal Comedy Festival, ehk siis igal õhtul oli palju erinevaid esinejaid erinevates kohtades. Siinkohal tänan Mariliisi hea vihje eest, et iga esmaspäeva õhtul saab Melbourne’is Spleen baaris tasuta komöödiaõhtul osaleda. Tänu sellele nägime samu esinejaid, nagu festivalil, aga ilma midagi maksmata :) Sellise Austraalia stand-up huumoriga olen juba ka varasemalt kokku puutunud, kuna Comedy Estonia üks asutajatest on just austraallane..  Aga no, see kogemus oli ikka mitmeid kordi võimendatud! Kõik naljad keerlesid ikka ümber ühe teema. Ja veel kõige imelikum oli see, kui lavale tuli 82-aastane naine ja rääkis, kuidas ta oma linu enam pesema ei pea, vaid lihtsalt raputab puhtaks.. Aga jaa, tore kogemus sellegi poolest. Linnas käisime ka reede õhtul, kuna lisaks vaatamisväärsustele huvitas mind ka ööelu. Päris ööklubides küll ei käinud, kui erinevates baarides küll. Kaks huvitavamat baari, mida külastasime, olid Ponyfish Island ja Rooftop bar. Nendest esimene paikneb ühe Yarra jõge ületava silla all ja teine, nagu nimigi ütleb, maja katusel.

(Ponyfish Island - pilt Google'ist)

(Rooftop bar - pilt Google'ist)

During my visit, there was a comedy festival in Melbourne, so there were many stand-up comedy shows every night. But instead of paying for a ticket to see them, we went to the Spleen bar, which has a free comedy night every Monday. Most of the comedians there had another show within the festival, so I was very happy about not spending any extra money but still have a great experience. To be honest, the comedy itself wasn’t very different from what I have experienced before in Estonia. It might be because one of the founders of Comedy Estonia stand-up group, is Australian, or then most of comedians have jokes revolving around the same topic anyway. The weirdest part was when an 82-year old woman came to the stage and started talking about ageing and how she doesn’t even have to wash her sheets anymore because of all the dryness… But anyway, was happy to experience it. On Friday, we went out to experience a bit of Melbourne’s nightlife. I really liked two of the bars we went to. One was called Ponyfish Island and was located under a bridge and the other one Rooftop bar, obviously on top of a house in the city.

Kuigi nautisin ma linnas ringi käimist väga, siis olin üpris õnnelik, et kahel päeval ka linnast välja loodust nautima läksime. Pühapäeva hommikul ärkasime kell 4, et Great Ocean Drive’i poole sõitma hakata, et päikesetõusuks kuskile looduskaunisse kohta jõuda. Igakord, kui ookeanit jälgin või kuskil matkan, tuleb mulle meelde, kui väike osa maailmast ma ikka olen. Samamoodi on vähetähtsad ka looduse poolt erosiooni teel tekitatud ”12 apostlit”, millest on nüüdseks vaid 8 alles, kuna üks hävines 2005ndal aastal. Naljakas on neile pandud nimi, kuna neid polegi kunagi üle üheksa olnud. Kuna minu aeg Melbourne’is oli niivõrd limiteeritud, siis pigistasime ühte päeva ka veel teise rahvuspargi külastuse. Nimelt külastasime ”The Grampians” mäeahelikku ning matkasime kõrgeima tipu otsa. Nii võimas vaatepilt! Ja natuke närvikõditav ka, sest turnisin parema pildi tegemiseks suurte kivide otsa, haha! Kokku sõitsime sellel päeval umbes 870 kilomeetrit! Ei suutnud oma silmi lahtigi hoida lõpuks, kui tagasi Melbourne’i jõudsime.

Even if I enjoyed sightseeing in the city a lot, I was happy to get out of the city and see a bit more of nature in the state of Victoria. On Sunday morning, we woke up 4 AM to start our day-trip to the Twelve Apostles and The Grampians! A lot to fit in one day! But once again, I was very impressed by the greatness of the world and nature, which once again reminded me how insignificant we are. :D After long day of driving and hiking, I was so tired that didn’t think I could do anything the next day.

Siiski, plaanisime ka järgmisel päeval ringi vaadata ning seekord võtsime suuna Phillip Islandi poole. See saar on kuulus arvatavasti oma pisikeste pingviinide poolest, kes igal õhtul ookeanist tagasi saarele ööbima tulevad. Kuna me ei tahtnud liiga hilja peale jääda, siis otsustasime, et päikeseloojangut ootama ei jää. Nii kui nii nägin ka St Kilda rannas pingviinikesed ära. Aga juhuse tahtel, kui olime ühest rannast just tagasi auto juurde minemas, hüüdis meid üks sõbralik surfar ja küsis, kas me pingviine tahame näha. Trepi all olid paar pisikest peidus! Nii tore! Lisaks järjekordsetele (!) hingematvatele vaadetele, külastasime selle saare šokolaadivabrikut. Iseenesest päris tore muuseum ja šokolaadi sai maitsta ka, aga olles käinud Pariisis šokolaadimuuseumis ja eesti šokolaadi truu fännina, ei pakkunud see elamus mulle väga midagi uut.

The next day, we decided to look around on Phillip Island. I guess it’s famous for its little penguins that every night at dusk come back from the ocean for the night. We didn’t want to stay there for that long and were happy just to enjoy the beautiful sights and beaches. At one beach, as we were walking back to the car, a surfer called us back and showed us some little penguins that were hiding under the stairs. A stroke of luck – saw the penguins anyway! On Phillip Island, we also visited a chocolate factory. I have to say, it wasn’t anything too impressive. Maybe it is because I have visited a chocolate museum in Paris or because I’m a true fan of Estonian chocolate.

Ühesõnaga olen oma reisiga väga rahul! Suutsin selle aja sisse isegi natuke šoppamist sisse pigistada ja sain endale Eesti suve peale mõeldes täitsa mitu uut asja, millest kõige kallim oli paar sandaale, mis maksis umbes 10 eurot :P

All in all, I was very happy with my trip! On top of everything else, I bought myself some clothes and shoes for Estonian summer, from which the most expensive thing was a pair of sandals that cost a bit less than 15 dollars.

Plirts-plärts, käes on märts!

Või oot-oot! Siin ei saa ju märtsikuud üldsegi kevadega seostada. Õnneks hea feissbuuk tuletab mulle ikka jätkuvalt meelde, kus ma olen ja millest ma huvituma peaksin. Meil hakkas hoopis sügis! :D Ehk siis tuleb vähem selliseid kuumalaineid nagu meil oli ja rohkem ilusaid suveilmasid, millega ma Eestis harjunud olen (need üksikud ilusad ilmad, mis meil suve jooksul on). Tegelikult olen juba väga elevil mõttest, et seekord saan oma suve Eestis veeta! Vahepeal on lihtsalt 4 suve vahele jäänud!!! Loomulikult kasutan vaba aega ka reisimiseks ära - lähen Pariisi ja kindlasti ka Korpole, kuid enamik aega naudin siiski Eesti suve :)

Being on the other side of the world is still quite weird. Usually, I connect the beginning of the spring (which is probably my favourite season) with the month of March. But in here, thanks to the helpful Facebook, I realized March brings the autumn with it. To be honest, I don't think much will change anyway. The weather is still beautiful and hopefully more like the summers in Europe, as I really didn't enjoy the heatwave few weeks ago. 

Tegelikult midagi väga huvitavat seekord teinud ei olegi (ja olgem ausad, pärast langevarjuhüpet on raske midagi veel lahedamat teha), aga tundsin vajadust siiski midagi postitada, sest pisikesi asju, mida olen oma igapäeva elus märganud, tahaksin teiega siiski jagada. Näiteks see, et bensiinihind on pmt üle 10 aasta kõige odavam. Üks päev tankisin näiteks sellise hinnaga, mis võrdub 0.65 euroga! Samas, pole see kõige soodsam, mida näinud olen, mis oli 95.9 austraalia senti. Täiesti naljakas! Ja no kurb ka samas, sest bensiinihinnad Eestis on ikka tunduvalt suuremad... Aga sinna ei taha ma üldse oma jutuga jõudagi, sest hinnavõrdlus Austraalia ja Eesti vahel ajab ausalt lihtsalt närvi. 

To be honest, I haven't done anything utterly exciting meanwhile.. but then again, it would be difficult to top the skydive anyway! Still, felt the need some everyday observations with you. For example the price of the petrol right now! It's supposed to be the lowest it has been in 10 years. This a tax invoice from couple of weeks ago, which shows that the price was 98,9 cents or about 0.65 euros! And that's not even the lowest price I've seen.

See on tore, et eestlased nii patriootlikud on ja ebaausa olukorra lihtsalt sellepärast ära kannatavad. Isamaalisusest rääkides, vaatasime Erlega 24. veebruar uudiseid, kui äkki märkasin, et uudisteankur kannab sinu-must-valget lipsu. Olin nii üllatunud ja mõtlesin, et see ei saa ju ometi juhus olla ja kui ongi, siis väga tore juhus :) Samas informeeris mind Erle, et tegelikult on selle mehe nimi Paul Kadak ja ta on varemgi mõelnud, et ehk on tal mingi seos Eestiga. Kiire guugeldamine tõi vastuse, et tõepoolest kanal seitsme ajakirjanik ongi Eesti juurtega. Vot nii!

On the 24th of February, when we celebrate our Independence Day in Estonia, I noticed that Channel 7 reporter was wearing a blue, black and white tie. I thought it's a really nice coincidence or then does he actually wear it for Estonia's birthday?!? Quick googeling showed that Paul Kadak actually has Estonian heritage and is quite proud of it being part of a singing group in Sydney called Lõke. :)

Skydive

Langevarjuhüpe on olnud alates sellest saadik, kui Cairns'is benji-hüppe tegin, minu bucket-listis. Samas teadsin, et ei taha seda Eestis teha, vaid kui juba, siis kuskil välismaal ja ookeani ääres. Jurien Bay on selleks suurepärane koht, kuna on Perthile suhteliselt lähedal, nii et ei pidanud väga muretsema, kuidas sinna kohale saan. Hämmastaval kombel ma enne hüpet väga närvis ei olnudki. Arvasin küll, et võib olla ei saa magadagi, aga midagi sellist ei olnud.

Ainus hetk, kus ma reaalselt kartsin oli, kui lennuki uks lahti tehti ja esimene paar välja lendas.

Doing a skydive has been on my bucket list since I first did a bungee jump in Cairns 4 years ago. I always knew I want to skydive somewhere by the ocean and not in Estonia. Jurien Bay was a good place for that, because it's close enough to Perth, plus has picture perfect beaches. Before the skydive I wasn't scared at all.. I didn't even have trouble sleeping, which I usually do before something exciting. The first moment I actually felt a bit scared was when the door of the airplane opened and the first girl jumped out!

Ja no ilmselgelt ka siis, kui ise pidin sinna ääre peale minema.. Ma ei oleks seda eluseeski iseseisvalt suutnud teha!!! Aga no, sel hetkel mul enam valikut väga ei olnud, sest hüppas tegelikult instruktor, mina juba rippusin väljas nii kui nii. Täiesti kirjeldamatu tunne oli nii kõrgelt lennukist välja hüpata. Alguses enne seda, kui käed võis laiali ajada, tegime paar kukerpalli õhus ka.. Selline tunne oli, et me niimoodi terve tee alla jäämegi tegema.. Kuidas üldse mingisugust kontrolli enese üle sel hetkel saab?

And then obviously I felt scared when it was my turn to go and do the jump. I'm so happy that I actually didn't have to jump myself because otherwise I wouldn't have done it! But at that point I didn't have a choice anymore because the next second I was out of the plane doing somersaults in air. I have no idea how you can actually get a control of yourself like that. If I had been there alone, I would have done it all the way down.

Kui öeldakse, et vaba langemine on kõige lahedam osa langevarjuhüppest, siis mina sellega ei nõustu.. Terve aja oli mul nii raske hingata, kuna lihtsalt nii palju õhku tuli korraga. Põhimõtteliselt hoidsin hinge kinni ja siis ahmisin vahepeal õhku. Võib olla oleks olnud lihtsam, kui suud oleks kinni hoidnud, aga ei suutnud :D Esiteks oli naeratus suurest adrenaliinilaksust ees ning teiseks tundus mulle, et nina kaudu on veelgi võimatum hingata. Päris mõnus oli tegelikult, kui lõpuks langevari avanes :) Kuigi tol hetkel, kui langevari avanes ja meid natuke üles poole tõmbas, siis oli mul selline tunne, et kukun instruktori küljest ära. 

Sooritasin langevarjuhüppe 14,000 jala ehk umbes 4,26 kilomeetri kõrguselt!! Võrreldes sellega, kui kiiresti ma seda vahemaad näiteks jooksen, siis võin ainult ette kujutada, kui kiiresti me sealt alla tulime. Väidetavalt oli vabalangemine üle minuti aja, kuigi mulle tundus see palju palju kiirem :D Suur tõenäosus, et poolt sellest ma lihtsalt ei mäleta. Päriselt vaadet sain alles siis hakata nautima, kui langevari lahti tuli. Sain natuke seda ka ise juhtida.

I have heard that the freefall is the most amazing part of the skydive. But I kinda have to disagree with that - I just couldn't breathe normally and couldn't enjoy the view because we just fell so fast. The moment the parachute opened I felt so relieved. Apparantly the freefall took a bit longer than a minute but I guess I just don't remember half of it because for me it seemed so much less. Amazing how relative time can be. 

Maandumine oli samuti palju lihtsam ja pehmem, kui oleksin arvanud. Usun, et see oli tänu kogenud instruktorile. Üleüldse olid kõik töötajad seal ülitoredad ja professionaalsed. Jäin kogemusega super rahule ja julgen ka teistele soovitada! Aga aitab jutust! Videost saate ise ka näha, kuidas mu hüpe läks. 

The whole experience was absolutely great! I'm sure a big part of it was thanks to professional and friendly staff of Jurien Bay Skydive! Thank you so much!

Heatwave in WA / not a place for an Estonian

Eelmise nädala lõpust saadik hoiatati inimesi saabuva kuumalaine eest. Uudistes hoiatati, et lastel, vanainimestel ja lemmikloomadel tuleks hoolikalt silma peal hoida, et kuumarabandust ennetada. Üleüldse oleks neil parem toas konditsioneeri all olla. Kahjuks ei mainitud eraldi Põhja-Euroopast pärit välismaallasi, nii et mõtlesingi sinisilmselt, et mis seal siis ikka.. Mulle tegelikult suvi ja kuumus meeldib ning vast peab vastu need mõned päevad kuumuses. Kahjuks polnud mu keha sellega absoluutselt päri. Esiteks on väljas ikka kohutavalt kuum!! Ei ole üldse tore näha ilmateatest sellist pilti:

Since last Sunday, people have been warned to stay inside and look after their children, elderly and pets because of the ongoing heat-wave in WA. Sadly, news didn't specifically warn people from Northern Europe to take special care! Turns out I'm not as heatloving as I thought I would be. Or at least my body isn't. I didn't take the first warning from the weather forecast when they actually showed a map of Australia in BOILING HOT RED! Oh well..

Sellest hoolimata jätkasin oma igapäevaste toimetustega, milleks oli eelmine nädal vaid töö-töö-töö. Arvatavasti just see tõttu ma haigeks jäingi! Pidin ju tööle minekuks siiski välja minema ja autoga sõitma, mis oli täielik piin. Rool oli umbes 2000 kraadi, kui oma käed sinna peale pidin panema.

So, I continued with my everyday rutine, which last week was nothing but work! Maybe because of that, I got sick! Apparently, it's not abnormal to get a "summer cold", but still.. Going from 2000 degrees in the car to nice and cool pub (plus occasional visits to cool room to grab some stock) really got to me. I guess you can imagine that surviving in this heat is even more difficult when you have to fight with the fever at the same time. Yesterday for example, I drank more than 3 litres of water in two hours and still was very thirsty. 

Sellegipoolest, ei osanud veel midagi karta. Mõtlesin, et nii tore, et pubis parandati äsja ka konditsioneer ära, nii et nüüd peaks seal täitsa mõnus olema. Ja vahepeal saab all keldris külmaruumis käia end jahutamas. Arvatavasti sellel hetkel otsustaski mu põhjamaine keha, et aitab! Mis toimub? Praegu on veebruar, mis peaks olema aasta kõige külmem kuu! Mida sa teed mulle?!? Võib olla oleks parem olnud, kui kogu aeg oleks palav olnud ja ei olekski konditsioneeri näol jahutust otsinud. 

Niisiis, jäin ma haigeks. No kohe täitsa haigeks, köha, nohu ja palavikuga. Kujutate siis ette, kui vastik niigi olla on, mis siis veel palavikuga sellise ilma talumine on. Eile näiteks jõin paari tunni jooksul ära üle 3 liitri vett ja mul oli ikkagi janu. 

Eestlastena mõtleme, kui naljakas on, kui väikse lumesaju või paarikümnekraadise külma tõttu peatatakse Pariisis või New Yorkis liiklus - see ei ole ju midagi! Meil iga talv samamoodi ja saame väga edukalt liigeldud! Siis eks see olegi põhjuseks, et me oleme lihtsalt nii harjunud selliste tingimustega ning meil olemas vastavad abivahendid edasi funktsioneerimiseks. Üheks selliseks ettevaatusabinõuks siin (mis mulle esmalt naljakas tundus) on rongide kiiruse aeglustamine kuuma ilmaga. Näiteks kui temperatuur tõuseb üle 39 kraadi, aeglustavad kõik rongid oma kiirust 20 km/h võrra. Kui kuuma on 41 kraadi, siis aeglustatakse veel 10 km/h jne.. 

As an Estonian I sometimes laugh about parisians or new-yorkers, where a little snow and cold leaves the whole city paralysed with all the transportation stopping. It's just a little snow! But I guess we are prepared to survive in cold and slippery roads and they are not. Same goes in here, but obviously the other way around. Australians don't like the heat either, but at least they know how to handle it better. For example, when the temperature rises above 39, trains slow down by 20 km/h. Luckily, some of the regulars at the pub gave me some good tips about sleeping in the heat - for example at one point I did sleep with a wet towel covering me.. :)

Vaid väheke lohutust pakub fakt, et alates 1933. aastast ei ole olnud Perthis üle 4 päeva üle 40 kraadise kuumusega... Äkki on võimalus olla uue rekordi osaliseks! :D Tegelikult tundub täna juba natuke mõistlikum, kuigi hetkel on õhutemperatuuriks jätkuvalt 41 kraadi (võimalik, et paari tunni jooksul veel tõuseb). Samas, ehk on see hoopis see tõttu, et hakkan lõpuks terveks saama või siis hoopis, et inimene harjub siiski kõigega.

There is only a little relief in the fact, that if Perth has at least four consecutive 40C days, it will equal a record set in 1933. So I will be part of something that hasn't happened in 83 years! Yay! I guess... But anyway, today doesn't feel that bad anymore. Even if the temperature is still above 40C, it feels a bit cooler. Maybe I'm finally getting better or then people just get used to everything eventually... 

Austraalia päev

Märkamatult on kätte jõudnud juba jaanuari lõpp. 26. jaanuar tähistatakse siin Austraalia päeva, mis tähistab esimeste brittide jõudmist Sydney'sse. Võib ainult arvata, miks aborigeenid seda päeva ei tähista ja nimetavad seda hoopis teistmoodi... Aga tüüpiliselt minnakse sõprade või perekonnaga päeval randa piknikule, grillitakse, mängitakse kriketit ning loomulikult juuakse palju õlut. Et saada natuke aimu korralikust bogan'ist, on ühed neist video teinud.. Ja no.. See on küll paroodia, aga uskuge, väga palju liialdatud ei olegi. :D Laulus on palju väljendeid, mis on siin täiesti igapäevaselt kasutuses, nt äkadäka (ACDC), missis (üldjuhul naise, kuid ka tüdruku kohta), barbie (barbeque), goon bag (kastivein), thongs (plätud), passion pop (odava vahuveini bränd), smash a froth/smash a kebab (jooma/sööma miskit).. ja nii edasi.. olen kindel, et ei suuda kõiki sõnu ja asju siit laulust tuvastadagi. Arvasin, et oskan inglise keelt. Aga nagu ka kohalikud ütlevad, siis ma räägin arvatavasti neist paremat inglise keelt, aga kohalik keel on austraalia keel, mis sisaldab väga palju slängi ja roppusi.. :D

Already January and Australia Day!!! On 26th of January 1788, First Fleet of Bristish ships arrived to Australia, which is now celebrated as Australia's birthday. You can only guess why aboriginals have a different name for that day.. Usually, families and friends have a picnic at the beach, where they have a barbeque, play cricket and drink a lot of beer. To have an idea of a true aussie bogan, watch the video below.. It's a parody, but I actually know some Australians who are not different from that.. :D Also, these lyrics make me doubt if I can speak any English. Lot of slang and a lot of typical words common in Australia: aca/daca, missis, barbie, goon bag, thongs, passion pop, smash a froth/kebab and so on.. 

Ka meie käisime Austraalia päeval piknikul. Õnneks meie oma nägi ikka palju tsiviliseeritum välja. Kuna Darreni õel on samal päeval sünnipäev, siis tähistasime seda Tomato Lake'i pargis. Selleks puhuks tegime Erlega Oreo ja toorjuustu trühvleid, mida kõik kiitsid :) Hiljem plaanisime minna ilutulestikku vaatama, kuna väidetavalt on Perthis sel päeval üle Austraalia parim ilutulestik. Kahjuks me päris linna ei jõudnudki, kus oleks osa saanud ka taustamuusikast ja lasershow'st, kuid tuleb tunnistada, et nii võimast ilutulestikku polegi varem näinud. Pärast ilutulestikku käisime erinevatest pubides ja baarides. Üks neist oli Crown'is, mis on suur ja uhke kompleks erinevate restoranide, hotellide, spade ja kasiinoga. Ma isiklikult olen küll käinud ainult Tartus ühes kasiinos, aga julgen sellegi poolest väita, et see kasiino, mis seal oli, on ikka vääääga suur (pidime sealt läbi kõndima, et ühte pubisse minna). Täitsa huvi pärast tahaksin tagasi minna ja seal rohkem ringi vaadata.

We did have a picnic by the lake ourselves on Australia Day. Luckily, it was a lot more civilized than the one in the video. 26th of January is also the birthday of Darren's sister for what she had a gathering by the Tomato Lake. We prepared Oreo truffles for that. In the evening we went to different pubs and I was really impressed by the size of Crown Casino! Been to only one other casino in Tartu, but am pretty sure that Crown's is a really big one! 

Lisaks veel üks uudis! Olen juba ammu googeldanud ja otsinud, et ehk leian mingisuguse jalka võistkonna, millega liituda, et jalgpalli täiesti ära ei unustaks. Või no, tegelikult lihtsalt nii igatsen jalgpalli mängimist, vaevalt, et seda kunagi päris ära unustada saaksin. Igaljuhul, leidsin 15. minuti kaugusel kodust ühe jalkatiimi, kes on 4ndas liigas ja alustasid just hooajaeelse treeninguga. Pärast kirjavahetust treeneriga, võtsin end kokku ja läksin esimesele treeningule. Minu heameeleks ei olnud harjutused mulle võõrad ja tase sobis mulle hästi (arvestades sellega, et töö ja muu kõrvalt ongi mul aega vaid üks kord nädalas võistkonnaga treenida). Usun, et paari treeninguga saan enamus inglisekeelsed terminid ja võistkonna kaaslaste nimed ka selgeks :P Esimesed muljed treenerist on väga head - harjutused olid füüsiliselt piisavalt koormavad, seda enam, et ta pidevalt julgustas endast maksimumi andma. Tuleb tunnistada, et kuigi olen kogu siinviibitud aja jooksul teinud palju trenni (jooksmist ja erinevaid harjutusi lihastele), siis esimene jalka trenn võttis mu päris läbi ja järgmisel päeval valutavad mu lihased päris mõnusasti! Olen rahul!!! Nagu Leksi füssi trenn (ehk kes ei tea, siis iga kord pärast trenni vannud, et never again, aga nädala pärast oled jälle kohal, kuna arvatavasti oled masohhist) :D Ainus asi, mis erines, oli distsipliin!!! Ma olen ikka harjunud, et palli järgi ikka sörgid (mitte ei longi või ei lähegi) ja kui treener miskit käsib teha, siis seda on kohe ja kiiresti vaja teha, mitte lonkides ja viie minuti pärast :D Võin öelda, et Tammeka naiskond on kohe kindlasti professionaalsem, kui Austraalia 4nda liiga naiskond :D Aga õnneks, füssi trennide puhul saan pingutada täpselt nii palju, kui ise suudan ja ei olegi väga vahet, mis tasemel teised on. Peaasi, et treener oskab hästi suunata ja õigeid harjutusi ette anda. Naiskonna treener on kusjuures ka selle klubi esindusmeeskonna treener. Klubi koduleht - vähemalt on vormi värvid õiged! :D

Decided to join a football club (they call it soccer here, but I'm still calling it football!), where I can join the trainings casually. Found a pretty close one to my home, which just started their pre-seasonal trainings. The team is not as good as the one I have in Estonia, but I'm still very happy with them, because the coach seemed to know what he was doing and motivated to work hard. I can seriously feel the result all over my body today! And since I didn't take my football shoes with me I get to buy new ones!! Oh no! (Read: Yay!!) And club's colors are the same as Tammeka's! :)

Paaril pühapäeval oleme käinud kodu lähedal turul, kus on müügil kohalike (WA) farmerite köögi- ja juurviljad ning erinevad ökotooted. Näiteks oleme sealt ostnud lisaks köögiviljadele mett, mune, leiba ja juustu. Ka sellel pühapäeval külastasime turgu ning seekord valmistusime paremini ette võrreldes eelmise korraga. Nimelt ei söönud kodus hommikusööki, vaid tellisime sealt putkast galette'i suitsulõhe ja avokaadoga ja magustoiduks sõime kahepeale müslikausi kookose naturaaljogurtiga. Nämmu!

Every Sunday, there is a farmers' market nearby our home. We have been there couple of times and bought some really nice cheese, eggs, bread and honey from there. This Sunday we knew better not to eat breakfast before that, since they have delicious galettes you can buy from there. We had a smoked salmon/avocado one. And for dessert we had a nice muesli with natural coconut yogurt. Nom-nom!

Käisime ülitoreda teenindusega teepoes "T2", kus müüakse igasuguseid erinevaid maitsvaid teesid. Seekord valisime välja kaks valikupakki. Üks on puuvilja - ning teine erinevate teede valikuga pakk (nt cocoa loco, white ginger või toasty nougat). // Discovered a nice tea shop called "T2". 

Ja jällegi tuletab mulle feissbuuk meelde olulisi sündmusi Austraalias. // Big brother is watching!

Distance has a different meaning

See on lihtsalt nii imelik, kuidas vahemaadel on siin täiesti erinev tähendus võrreldes Eestiga. Kui Tartust Tallinnasse väga tihti ei viitsi sõita, sest 2,5 tundi sõitu on ikkagi suhteliselt tüütu, siis Austraalias on see sõit täiesti normaalne. Näiteks kui me Quairadingus olime, siis 2tunnine sõit Perthi ei tähendanud mitte midagi - mõned sõitsid lihtsalt Perthi selleks, et poodi minna ja siis tagasi sõita. Sama avastasin end ka sellel nädalal tegemas. Kuna reedel oli töölt vaba päev ja järgmisel päeval pidin alles 17.30 tööle minema, siis otsustasin sõita Cervantesesse, kus Erle ja Bob juba ees ootasid :)

• Raadio ei levi linnadest väga palju kaugemale. Seekord olin targem ja panin oma telefoni muusikaga selleks juhuks valmis, et vaikuses sõitma ei peaks. // Radio doesn't work everywhere (similar to my phone reception). So if I'm not close enough to a city or bigger towns, I don't have reception. For an Estonian, this is super weird. 

I'm constantly amazed how different is the meaning of distance in Australia. Since it is a huge country, it doesn't feel that weird to drive 2 hours just to go shopping and then head back home. In Estonia, I plan a trip to Tallinn (which takes around 2,5 hours from Tartu), so once I go there, I will definitely spend the night or two and usually only go there when I really need to get something important done (like x-ray for visa or smth :D). So anyway, since I had Friday off from work, I decided to drive to Cervantes to have a one day holiday :) 

Leian, et kuna ma juba siin olen, siis peaksin proovima ära erinevad asjad, mis on Austraaliale omased. Nii käisimegi kohalikus pubis söömas ning tellisin endale roa, mille nimeks on Coat of arms ehk eesti keeles "vapp". // Feel I have to try everything to do with Australia while I'm already here. So had a meal called "Coat of arms" at the local tavern.

Nagu nimigi ütleb, siis taldrikul oli känguruu ja emu liha. Känguruud olin ma varem vaid vinnutatult proovinud ja emu sõin esimest korda elus. Mõlemad olid väga maitsvad. Känguruu liha oli suhteliselt vintske võrreldes näiteks veiselihaga, kuid samas oli see väga hästi kombineeritud ploomimoosiga, mis kokku andis super maitseelamuse. Emu liha ei olnud minu jaoks üllatuslikult üldsegi linnuliha moodi. Pigem nägi ta välja mingisuguse punase liha moodi. See oli küpsetatud nii, et keskelt oli suhteliselt tooreks jäetud. Koos küpsetatud pirni garneeringuga oli see samuti väga hea. 

This was my first time eating emu and kangaroo meat. I have had "Road kill" before which is kangaroo jerky, but never cooked like that. Kangaroo had plum jam and emu had baked pear on top, which really complimented the taste of both meat. Have to say, I was surprised about the taste and appearance of emu, because I thought it would look more like poultry. Instead, it was red and tough like somekind of red meat. 

Seda toitu süües mõtlesin irooniale, kuidas Cervantesesse sõites oli palju silte, mis hoiatavad loomade eest teel. Nii et loodusest hooliva inimesena jälgiksin veelgi hoolikamalt, et ühtegi neist nunnudest alla ei ajaks... Ja samas ka ise õnnetusse ei satuks, et õhtul neid samu loomi kohalikus pubis maitsta saaks. Minu isu on vist raske rikkuda :P

While eating my tea at the pub, I thought about the irony of the situation. Earlier, when I was driving up to Cervantes, there were many signs warning me about the wildlife in this area. So, for preserving nature and to not get to an accident, I drove carefully - just to eat the meat of the same animals in the evening... I guess it's difficult to ruin my appetite.

Seekord lisan veel mõned reklaamid, mis on mulle nalja pakkunud (sest nad on lihtsalt nii halvad!). Tundub, et austraallastele väga meeldib oma tooteid lauludega või tobedate hüüdlausetega reklaamida.

I think Australia has the worst commercials ever.. and they do like their jingles. Sadly, didn't find all of them on Youtube, but some examples.

Happy ho-ho-hoselink Christmas! :D

Esimene koolikell

Nii palju siis minu plaanist võtta enne PÄRIS tööle asumist klassiõpetajana aasta vabaks ja tegeleda millegagi, mis nõuaks mult vähem ajutegevust. :P Sellessuhtes, on võimalik igal alal leida väljundeid ja seada uusi eesmärke, aga mina võtan baaritööd küll lihtsalt rahateenimisvõimalusena, tänu millele saan muid toredaid tegevusi ette võtta. Ühesõnaga, nagu ma napisõnaliselt juba eelmisel aastal ühes postituses kirjutasin, siis otsustasin alustada eesti keele tundide andmisega. Tänaseks olen ühe tunni juba läbi viinud, millest võttis osa 3 austraallast. Nendel kolmel on esivanemad pärit Eestist ja sealt sõja ajal Austraaliasse põgenenud. Lisaks on mu õpilaseks veel Darren, kes hetkel on tööl ja liitub meiega jaanuari lõpus ja veel kaks austraallast (kellest üks on vist ikkagi iirlane), kes Darreniga sarnastel põhjustel eesti keelt õppida soovivad.

So, instead of my plan not to work as a teacher for a year and do something where I don't have to use my brain that much, I decided to accept the challange of teaching Estonian to beginners. Tonight I am going to have my second lesson. In the first lesson, there were three australians who all had somekind of heritage from Estonia - either their parents or grandparents escaped from WW II to Australia. All together, there should be 6 students, that's including Darren who I kinda forced into taking the lesson. :D But ofcourse, he is keen to learn Estonian as well.

Kuna poole vinnaga ei oska ma asju teha, siis võtsin õpetamise ikka korralikult ette. Võtsin ühendust eesti keele õpetamise organisaatoriga Austraalias ja küsisin nõu, millest üldse alustada võiks ning kas Perthis juba keegi äkki õpetab. Minu üllatuseks on Perth põhimõtteliselt ainus suurlinn, kus Austraalias eesti keelt täiskasvanutele veel keegi ei õpeta. Samas puudub Perthis Eesti Maja, mis muudab organiseerimise veidike keerulisemaks. Nii et korraks käis ka minu peast läbi mõte, et kas ikka hakkan kogu korraldamist enda peale võtma. Õnneks on Tiiu Salasoo nii armas ja toetav inimene, et julgustas mind oma e-kirjadega siiski asja ette võtma. Järgmiseks võtsin ühendust Adelaide'i eesti keele õpetajaga, kes oli lahkelt nõus vastama kõikidele mu küsimustele alustades sellest, millist õpikut kasutada ja lõpetades sellega, kuidas oleks võimalik kodus õpetamist kõige efektiivsemaks muuta. Jällegi, süvendas mu arusaama õpetajast, kui eraldiseisvast eesti inimese tüübist - kui eestlase lemmiktoiduks on üldjuhul teine eestlane, siis mina olen oma kolleegide/mentorite näol nii Eestis kui siin kohanud ainult siirast abivalmidust ning soojust.

Since I don't know how to do things half way, I needed to do everything right. After I first had the tought of teaching Estonian, I contacted a person who organises Estonian language learning in Australia. To my surprise, there isn't anyone else teaching Estonian in Perth yet. I guess it is something to do with the fact that there isn't an Estonian House in Perth and that makes it harder to organise anything. Since I really had to start everything from the scratch, I hesitated a bit if I can actually do it. But thanks to Tiiu Salasoo's friendly and supporting approach, I decided to go through with it. For my next step, I called a teacher in Adelaide, who answered all my silly questions. Some of them might have been "just asking to be sure", but she was very happy to help me out. I really feel like teachers belong to kind of like another species compared to other humans (or to be exact - Estonians) :D All the teachers I know or who have mentored me, are so supportive and nice. That doesn't go with the typical understanding that "Estonian person favourite food is another Estonian".

• Kusjuures seoses eestlaste tähenärimisega seoses tuli mul meelde, kuidas põdesin Facebooki Eestlased Austraalias gruppi kirjutamist, et anda huvilistele teada eesti keele tundide läbiviimisest. Kaalusin isegi selle mitte tegemist, sest see grupp on üks kõige negatiivsemaid kohti, kust nõu küsida. Kuna olin piisavalt närviline, siis sattus ka minu postitusse väike trükiviga sisse. Õnneks ei jäänud see tähelepanelikel eestlastel siiski kommenteerimata ning sain selle vähemalt postituses muudetud. Usun siiski, et pääsesin suhteliselt kergelt (ja leidsin endale kaks õpilast lisaks). Naljakas tõesti, kuidas enamus postitajad vabandavad ette ja taha, et nad tõesti ei leidnud informatsiooni kuskilt mujalt ja ehk on keegi teine hea eestlane samas olukorras olnud ja oskab nõu anda...

• With this I remembered that I was so scared to post anything on the Facebook page Estonians in Australia. It really feels like, anything people ask or write on there, someone will definitely tell you how you shouldn't even have been born or how you're living your life wrong. Since I was so nervous, I had a typo in my post as well.. Luckily, someone obviously noticed and mentioned it.. But not in a nice way of course but well-known Estonian smartass way :D Anyway, I survived and got two more students thanks to that.

Igaljuhul. Kuna aasta lõpuks teadsin ligikaudset õpilaste arvu ja teadsin ka, mis õpikuid kasutada soovin, siis pöördusin otse õpiku autori poole, et tellida tema käest vajalik arv raamatuid. Jällegi läks kogu kirjavahetus väga sujuvalt ja juba enne jõule olid raamatud Perthi poole teel. Sain täna paki kätte!! :) Nii põnev. Lisaks õpikutele oli pakis ka õpetajaraamat ja kaks raamatut Eesti lasteluuletustega, kus lehe ühel pool on eestikeelne versioon ja teisel inglisekeelne. Saan juba täna tunnis õpilastega uutest raamatutest õppida. Kindlasti annab motivatsiooni juurde. Nagu uued spordijalatsid annavad motivatsiooni rohkem jooksmas käimiseks.

Just before Christmas, I knew how many students there will be and which book I am going to use for the lesson. So, I contacted the author of the book and got a really quick response. Now today, I already got a parcel from Estonia and hopefully with that can motivate people to learn more. It's like getting new running shoes - makes you want to go running more often!

Ja nüüd siis ka ise eestlasliku vingumise juurde. Tellisime Erlega enne jõule (täpsemalt 17.detsember) Estralian Tradingu leheküljelt endale paki erinevate eesti toodetega. Ootasime tegelikult pakki juba enne jõule, et teha küpsisetorti ja süüa praekapsast, aga kui pakki enne jõule kohale ei toimetatud, siis polnud veel väga kurvad. Ehk jõuab siis enne aastavahetustki! Jälgisin paki teekonda e-go courieri koduleheküljelt, kust oli näha, et pakk jõudsin mingisugusesse depoosse 22. detsember ja seal ta on arvatavasti siiamaani.. Kodulehel oli kirjas, et pakke ei tooda kohale pühade ajal ja uuesti hakatakse liigutama alates 4. jaanuarist. Jätkuvalt, polnud veel väga pahane, sest teada on, et pühade ajal mitte miskit Austraalias ei liigu. Kuid nüüd on juba 12. jaanuar ja kui nende koduleheküljelt proovisin oma paki teekonda jälgida, siis selle koodiga enam vastet ei leitudki!! Olen saatnud Estralian ettevõttele nüüdseks ka kaks kirja ja loodan väga, et nad kuidagi selle mulle kompenseerivad, kui pakk kohale ei jõuagi.. Sest mina olen ju neile raha maksnud. Ja kuigi sõnumitoojat maha ei lööda, siis hetkel on küll tunne, et kui pakk peakski lähipäevil siiski saabuma, siis paar kurjemat sõna tahaks öelda küll. Eriti kuna nende koduleheküljel on kirjas, et pakk peaks saabuma 3-5 päeva jooksul. Keegi on oma töö igaljuhul tegemata jätnud.

Sain just ka vastuse neilt. Väga ebaprofessionaalne maik jäi sellest kirjast... Ja põhimõtteliselt vihjati, et arvatavasti on pakk juba kohale tulnud ja me pole lihtsalt kodus olnud. Mis on jama, sest me pole kordagi selle aja jooksul olnud nii pikalt ära, et pakki ei oleks märganud ja keegi selle ära oleks viinud.

"Meile ei ole midad peale selle vastuse saadetud mis ma viimati edasi saatsin paringu kohta.

Saad neile ka ise otse ego kodulehelt paringu saata ja ehk nii koige kiirema vastuse.

Selle kohta ei oska kahjuks midad asjalikku kommenteerida, et pakk Eestist kiiremini kohale jouab :) tegemist on ju austraallastega ja Eesti post tegutseb jarelikult paremini ja kiiremini. Egoga on Perthi vahel pakk kohale joudnud umbes 5 paevaga ja oleme ka ise yks kord mitu nadalat oodanud.

Ehk leiab pakk peagi tee sihtkohta...kui oigesti maletan sis kirjutasin ka paki peale et voib jatta maja juurde."

Since I got the parcel from Estonia today (that was posted on 23rd of December), I kind of feel like whining as an Estonian would.. We still haven't received a package from Estralian Trading with all the Estonian goods. I understand that E-Go Couriers didn't deliver anything durning the holidays, but it is already 12th of January! I have already sent two e-mails about this to Estralian Trading, and hoped to get something moving. The first letter I got back was really nice. They thanked me of letting them know and promised to find out where the parcel was. But just today, I received another letter, them kind of saying that they have nothing to do with the parcel gone missing and anyway it could have already been dropped off to our house since we told it is okay to leave it infront of the house if no one is home.. But we have been home! Pff! I'll just have to wait a bit longer and maybe write it off as a lesson I needed to learn.

Lõpetuseks midagi positiivsemat! Olen oma tööga Greenwoodis jätkuvalt väga rahul. Eile, selle asemel, et 5 tundi tööl olla, paluti mul jääda kauemaks, sest keegi oli haigeks jäänud. Asendasin tüdrukut restorani baari poole peal ja kuna oli esmaspäeva õhtu, siis oli seal Family Night, mil lapsed tasuta söövad. Selleks puhuks kannavad kõik teenindajad tuutuseelikuid koos tiibadega või muud värvilist ja lõbusat. Töötajate ruumis olevast kastist leidsin mina endale Minni kostüümi :P Minu lapsepõlvelemmik! Sain paljud lapsed õnnelikuks teha oma välimusega :D Hea, et ikka algklassiõpetaja olen ja lapsed väga meeldivad. Mõned teised töötajad ei ole nii hea meelega nõus end kostümeerima.

But will finish off with something more positive! I am continously happy with my job at the Greenwood. Yesterday, instead of working 5 hours, I was asked to work longer, since somebody called in sick. I covered a shift in the restaurant bar, where they had a Family Night with kids eating for free. For that, all the staff dresses up in tutus and wings. I found a Minnie costume to wear - my childhood favourite! Lucky I am a primary school teacher and actually enjoy this. :)

Uus aasta! :)

2016 aasta võtsime vastu nii, nagu aasta tuleb ikka vastu võtta - rõõmsalt sõprade ja tuttavate keskel pidutsedes. Kuna minul imepäraselt oli töölt vaba päev (tööintervjuul juba öeldi, et pean arvestama kindlasti, et aastavahetusel tööl olen) ja järgmine päev pidin alles kella 5st õhtul tööl olema, siis otsustasime minna Quairadingusse, kuhu meid basseini peole oli kutsutud. Basseini pidu see siiski ei olnud, kuna õhtu oli väga tuuline ja keegi ujuma minna ei tahtnud. Külakostiks otsustasime teha küpsisetordi, mis sai päris maitsev, hoolimata sellest, et päris Eesti omaga seda võrrelda ei saa. Kahjuks ei jõudnud meie pakk, mis Estralian Tradingu leheküljelt tellisime õigeks ajaks kohale, nii et pidime leidma mingisuguse alternatiivi õigete küpsiste asemel. Hapukoore asendasime naturaalse jogurtiga, mille segasime vahukoorega ning jõhvikamoosi asendasime mustsõstramoosiga - see oli kõikidest valikutest loodetavasti kõige hapum. Koogi sisse peitsime ka ühe mandli, et tutvustada natuke Eesti traditsioone austraallastele - sellel, kes enda tüki seest pähkli leidis, peaks uuel aastal kõige rohkem õnne olema.

2016 came with a big celebration between our friends in Quairading. Even though, I was told at my job interview in Greenwood, that I should definitely work on New Year's Eve, somehow I still had a night off. So, we headed to a pool party in Quairading where we were invited. For a pool party, it was sadly way too cold and windy, but that didn't ruin a good night. For a dessert, we prepared a cookie-cake, which is something very common in Estonia. Sadly, we didn't have legit Estonian cookies, but we found quite a good replacement from Woolworths. We actually ordered Estonian goods from Estralian Trading webpage on 17th of December, but it still hasn't arrived!!! Post in Australia during or near holidays is ridiculous! Luckily, there are similar things sold in here too, so we didn't miss out on a good cake :) In the cake, we hid an almond, because of a tradition in Estonia - the one who gets the nut, will be the luckiest next year. We made the woman who got the piece with a nut very happy.

Ilutulestikust jäime seekord ilma, sest Quairading asub väga kuivas kohas ning rakettide taevasse saatmine oleks suhteliselt ohtlik. Väikesest sädemest võib väga kergesti kõik põlema minna. Selle asemel olid meil õnneks säraküünlad. Tegelikult tundub mulle üldsegi, et aastavahetuse pidu ei olegi niivõrd tähtis, kui on 26. jaanuari Austraalia päev - eelmisel korral õnnestus mul Perthis ka ilutulestikku vaatamas käia ja võin kindlalt öelda, et see on mu elu kõige uhkem ilutulestik üldse. Väärib oma inglise keelset nime sky show, mis sõna-sõnalt tähendab taeva etendust.

Instead of going to see fireworks for New Year, we just had to lit some sparklers, since Quairading is very dry during the summer and it can be dangerous. Anyhow, I wasn't too sad about it, because I'm hoping to see skyshow during 26th of January which is Australian Day and celebrated very big in here.

Head uut aastat! Happy New Year!