Olgu, tuleb vist ikka blogi kokkuvõte ka ära kirjutada. Kahjuks või õnneks olid meil nii head lennud, see tähendab, et me lendude vahepeal ei pidanud lennujaamades niisama passima ja ei olnud aega blogi kirjutada, nagu paljud blogiomanikud seda teevad. Tegelikult oli meil üldse viimaste lendude vahel nii vähe aega, et Sydney’s hoiatati meid, et ei tea, kas teie kohvrid ikka jõuavad selle lennu peale. Oh great! Me olime juba Sydney’s veendunud, et ei jõua! See kord, vastupidiselt tulekule, oli Quantas’e lend, ehk Sydney’st Singapuri palju mugavam, kui Finnair’i oma. Ja no, kahju, sest Finnairi lend Singapurist Helsinkisse võttis pea 12 tundi, kui Quantas’e oma aind 8!:D Magada väga ei saanud, aga vähemalt hoidsid meid hunnik filme, mille suutsime ära vaadata, ja stjuardessid, kes pidevalt süüa pakkusid, tegevuses:) Kui lõpuks Eestis maandusime, oli ikka niiiiii hea tunne! Ja kõikidele ootustele vastupidiselt, jõudsid ka meie kohvrid ilusti tagasi. Kohvrid, muideks, olime suutnud nii hästi ära pakkida, et täpselt napilt alla 23 kilo olid. No, käsipagas kaalus umbes sama palju, ma arvan:D Aga õnneks seda keegi ei kontrollinud ja saime kõik oma elu ilusti tagasi Eestisse tuua. Ja seda kõike päev varem, kui esialgu välja olime reklaaminud! Mitte, et tahtsime kõigile tünga teha, aga kuidagiviisi olime mõlemad Erlega suutnud piletit valesti vaadata. Avastasime isegi seda vaid mõned päevad enne lendu!:D Hea seegi!

Nüüd kodus olles ei tea, mida tunda. Nii hea on olla! Aga samas nii kurb ka. Ja no, kui ma oma peaaegu avamata kohvrit vaatan, siis väike paanika ka. Appi, kui ma nüüd olen kümme kuud ainult kohvris elanud, siis nüüd pean suutma selle lahti pakkida, lisaks vähemalt kolmele suurele kastile, mis mind garaažis ootavad. Hea on küll, et lõpuks on jälle oma tuba ja koht, kuhu oma asjad lahti laotada, aga kogu see lahti pakkimine ajab ju hulluks!

Need kümme kuud Austraalias olid ikka super mõnusad! Ausõna, saan täie kindlusega öelda, et kui on olemas õige reisikaaslane ja soov välismaale minna, siis miks mitte Austraaliasse! Usun küll, et olen selle ajaga natuke muutunud. Ise loodan, et see kogemus andis mulle paremad suhtlemisoskused, arenenud inglise keele (mis sest, et eesti keel veits taandarenes:D), suutlikuse paremini planeerida, väärtustada seda, mis või kes on oluline ning rutiini muutuse vähemalt mingiks ajaks:) Ja loomulikult ka sõbrad, kes on mul teisel pool maailma. See on muidugi keerulisem osa tagasitulekust, aga no, alati saab ju tagasi minna;) Hahaha, issi juba tegi nalja, et mul on järgmiseks nädalaks tagasilennu piletid olemas. (Kristi jäi uskuma ka)

Tänud, et meie blogil silma peal hoidsite;)

Erle!!! Kaua me kõndinud oleme??? Ma suren varsti ära! Ehk kuidas me Erlega oleme Austraalias austraallaste turismi kombed üle võtnud. Kohutav! Ei jõua enam paari kilomeetrit kõndidagi. Või siis täpsemalt kolmteistkümmet. Byron Bay’s lugesime oma rahad üle ja saime aru, et kui tahame veel lõpuni vastu pidada, peame hakkama väga säästliku režiimi pidama. Ehk siis kui üldjuhul sõidavad austraallased igale poole ja nii olime ka meie aknast kõiki asju harjunud nägema, siis seekord otsustasime linnas natuke ringi kõndida. Või no, Byron Bay pole isegi mitte arvestava suurusega linn. Igaljuhul seadsime oma sammud kohalike tuletorni poole. Kaardi pealt vaatasime, et hea pool tundi jalutamist. Mkm. Muidu poleks vist hullu olnudki, aga et sinna juurde saada, pidime kõvasti mäest üles kõndima. Poole mäe peal oli meie tempo ikka väga madal juba. Isegi mingid vanad mehed uhasid meist mööda. MIDA???:D Leppisime Erlega, et ju nemad ei olnud enne seda juba viit kilomeetrit kõndinud, vaid alustasid oma teekonda kohe mäe jalamilt. Hahaha, piinlik lugu. Jalgpalli ma vist kohe koju jõudes mängida üle viie minuti ei jõua.

Mäe otsas oli iseenesest väga ilus ja avastasime ka, et seal asub Austraalia mandri kõige idapoolne koht. Meeldib, kui lihtsalt kõndima minnes leiad selliseid kohti:) Ainult tuul oli nii suur, et tahtis minema viia. Lootsime kelleltki küüti saada, et mäest alla linna keskusesse tagasi saada, aga nii palju meil ei vedanud. Nägime küll ühte saksa poissi, keda nägime esimest korda Brisbane’is parlamendis ekskursioonil, siis Surfers Paradise’il samas karavanpargis ja siis viimati Byron Bay’l tuletorni juures, aga ta oli teel mäest üles mitte alla. Pärast kurnavat kõndimist tagasi kesklinna otsustasime minna lõunatama kohvikusse, mida üks suvaline mees Brisbane’is meile soovitas. Ja milline kohvik tõepoolest! Selle omanikeks on kaks õde, sellest ka nimi Twisted Sistas. Klaasi taga paistsid ahvatlevad pirukad, quiche’id, võileivad ja palju muud. Ei suutnud lausa otsustada. Mina võtsin spinati-feta piruka ja Erle Mediterrian quiche’i. Nämm! Pärast kosutavat sööki olime jälle üpriski õnnelikud. Eriti kuna teadsime, et saame bussiga tagasi minna oma ööbimiskohta. Või siiski. Tuli välja, et täpselt sellel ajal tegi buss tunniajase pausi, nii et meil oli juba mõtekam kõndida.  Olgu.

Ühel õhtul avastasin, et firmast, kust oma kalli Dr Smith’i rentisime, oli mulle vastamata kõne. Kuna kell oli juba nii palju, pidime ootama järgmise hommikuni, et tagasi helistada ja teada saada, mis neil mureks oli. Erle vaeseke ei saanud terve öö magada, sest mõtles, miks nad küll helistasid? Ka mina nägin vastavaid unenägusid, aga ma vähemalt nägin, et nad kutsusid meid varem Sydney’sse, kui me plaaninud olime. Erle aga suutis kahjuks hommikuks välja mõelda, et me kogemata mõlemad olime Brisbane’is punase tule alt läbi sõitnud. Okou! Nüüd annavad meile teada, et oleme veel trahvi saanud, sest suurtes linnades oma punasetulekaamerad vägagi populaarsed! Hommikul juba täiesti veendunult helistasin neile, et trahvisumma teada saada... Aga siis! Ütlesid nad, et peame pühapäeval juba auto tagastama! Meil endal oli meeles, et esmaspäevaks. No vot nõida!

Sydney's on kõrvaltänavatele paigutatud kunsti,
et inimesed jugeksid seal ikka kõndida.
Forgotten Songs

Pühapäevane Sydney’sse sõit oli ikka täielik luupainaja!!! Olgu, sinna suunas sõit polnud midagi, saime tee peal isegi ühest kohvri poest läbi minna, kus minu katkine kohver uue vastu vahetati, aga linnas sees sõit oli täielik õudusunenägu. Pärast tunde (olgu, pingutan natuke üle) tiirutamist, ei kannatanud enam meie keelekasutus trükimusta. No ausõna, kohta, kuhu me oma auto pidime parkima, oli täiesti võimatu leida!!!! Meile öeldi vaid tänava nimi ja et sinna parklasse parkige. Aga mida pole olemas on see tänav ja veel vähem seal olevat parklat! Lõpuks juba peaaegu allaandes otsustasime, et Premier lane’i asemel on tänava nimeks hoopis St Peters lane. Ja parkla asemel peame lihtsalt tänava äärde parkima. Lukustasime võtmed autosse ja tulime tulema. Siiamaani pole meile helistatud ja imestatud, kus auto paikneb, nii et järelikult oli meil õigus! Milleks siis sellised juhtnöörid! Pfff!

I'm supposed to get lucky now:)

  

Pileti raha pole, tuuri eest peab ka maksama,
aga vetsus saab tasuta käia! Nüüd saame öelda,
et oleme seal vetsus käinud!

Teine päev Sydney’s oli ikka palju meeldivam. Käisime hommikul tasuta linnatuuril. Või no see mees, kes giidiks oli, töötab jotsi põhimõttel – ehk siis enda otsustada jääb, kui palju tuur väärt oli. Andsime kahepeale kahekümne dollarise lõpuks, kuigi isiklikult arvan, et see oli isegi rohkem väärt! Giid oli lahe, tegi nalja, jutustas, vastas küsimustele ja oli niisama muhe. Olgugi, et pärast Byron Bay’d vandusime Erlega, et ei kõnni enam mitte kunagi, saime täna jälle oma osa. Küll turist olla on ikka väsitav!!!:) Pärast tuuri käisime ka praamiga sõitmas ja mõtlesime, et kõnnime ka Manly linnaosas (kuhu praam viis) veidike ringi, kuid pärast poolt tundi, otsustasime, et lihtsalt ei jõua enam. Vanaks oleme vist jäänud. Tagasi hostelisse, et homseks jälle välja puhata ning uutele seiklustele vastu astuda.

Kolm ööd veel ja siis olemegi juba teel (kui muidugi oma kohvrid pakitud saame)!:)

Me ise ka imestame Erlega, kui palju me viimasel ajal teinud oleme, et kogu aeg peame postitama. Või noh, on vähemalt millest postitada. Viimase kolme päeva jooksul oleme vaid 80 kilomeetrit sõitnud, mis on meie viimase nädala tempo juures ikka väga vähe!!! Brisbane’is peatusime kaheks ööks, et saaks vähemalt natukene sealgi ringi vaadata. Siiski Queensland’i pealinn ju. Otsustasime säästuturismi kasuks, ehk käisime vaid kohtades, kus ei pidanud maksma:D Aga sellegipoolest jäime päevaga väga rahule! Bäkkpäkkerist (jah, otsustasime, et keset seda suurt linna ei taha oma autos magada) saime tasuta bussiga linna, kust otsisime infopunkti üles. Avastasime, et üldjuhul on ikka väga kasulik neilt abi paluda, sest ise ju võõras linnas väga ei tea, mida teha. No muidugi on ka erandeid, nagu näiteks Surfers Paradise’is.. Läksime vaid küsima, kus on kõige odavam oma kämperväniga peatuda. Vastuseks visati meile kaart kätte ja öeldi, et vaadake sealt. Võib-olla oleksime sellise vastusega harjunud, kui ei oleks juba kümme kuud austraallaste külalislahkuse ja abivalmidusega ära hellitatud. 

Brisbane Story Bridge

Tõesti, tekkis tahtmine ära täita kliendi rahulolu leht, mis kohe leti peal seisis. Ta peaks minema Agnes Water’si informatsioonipunkti õpilaseks. Seal lihtsalt brošüüre vaadates, tuli meile tädi kohe juurde ja küsis kas vajame abi või soovime rohkem infot millegi kohta. Meil ei olnud tegelikult õrna aimugi, mida otsime, ütlesime lihtsalt et suundume sinna ja ei tea, mida vahepeal külastada. Tädike andis meile kümneid voldikuid, rääkis meile täpselt asjadest, mis meile meeldisid, ning isegi hoiatas politsei eest, kellest me kindlasti möödume, kui ühest linnast läbi sõidame. Ning isegi ütles, et kohe kõrval raamatukogus saab tasuta netti kasutada ja läpakaid laadida, nagu ta oleks teadnud, et seda pärast kahte ööd metsas kämpimist vaja oli teha.

Parlamendi maja

South Bank laguun

Aga igaljuhul, Brisbane’ist siis. See on lihtsalt nii lahe ja vastandlik linn. Kõnnid kesklinnas ringi, pilvelõhkujad igal pool ja järsku märkad üle tee kohe 19. sajandist pärit uhket kivist hoonet. Ja veel mõnda. Kesklinnast jalutades viie minuti kaugusel on uhke botaanika aed, mis on lihtsalt nii ilus. Ja ei saagi aru, et tegelikult oled suurlinna keskel. Seal ringi uitades avastasime ka parlamendi maja ja juhuslikult sai ka seal tasuta tuurile minna. Nii põnev. Ja tore giid ka. Sinna sisseminek oli küll väga ametlik. Pidime turvaväravatest läbi minema ja oma mobiilid ja kotid läbi röntgeni saatma nagu lennujaamas oleks. Pärast tuuri kõndisime jõe äärde, et linna transpordina kasutatava praami peale hüpata. Naljakas, pidime vaid 5 dollarit maksma, et tervele linnale jõe peal tiir peale teha. Giidi küll ei olnud, kes räägiks meile erinevatest majadest ja ajaloost, aga huvitav sellegi poolest. Praami pealt läksime maha teisel pool kallast, kuna tahtsime muuseumisse minna. Enne seda aga avastasime jällegi mega ilusa pargi South Bank. Kohe selle kõrval paiknes ka Brisbane’i vaateratas, kuhu ka peale otsustasime minna hoolimata oma säästuturismist siis. Samas ei maksnud see väga palju ja pealegi saime jällegi suurepärase vaate osaliseks. Lõpetasime oma päeva muuseumis ringi vaadates, mis oli täiesti tasuta! Milline vedamine. Ja huvitav ka!

Erle kommipoes, okou!

Järgmisel päeval suundusime Gold Coast’i ühte teemaparki mitmest. Täpsemalt siis DreamWorld’i, mis on nagu suursuur lõbustuspark. Erksamad mälestused olid atraktsioonid nimega The Tower of Terror, The Giant Drop ja The Claw. Suutsime Erlega sellel päeval nii palju kiljuda ja karjuda, et ausõna imestan, et mul hääl ära ei läinud. Või hirmust püksi ei teinud:D Super lahe! Nii tahaks, et mul oleks rohkem aega (ja raha), et kõik siinolevad teemapargid läbi käia. 

Lõpuks ometi pandi lukku!

Ja Merle ka!

Nüüd aga siis Surfers Paradise’is nautimas üle pika aja esimest täiesti pilvitut ja päikselist ilma. Selle puhul tegime lausa rannapäeva, et kui Eestisse tagasi tuleme, siis ikka inimesed usuksid, et Austraaliast tulime!

Nagu Home and Away'st:D

Täna nädala aja pärast oleme juba lennuki peal ja sõidame Eesti poole!:)

Ja vihma aina sajab!

Täna oli erakordne päev – vihma ei sadanud! Veider oli ärgata vaikuses, vihm ei põristanudki auto katusel.

Tänaseks olem jõudnud Brisbane’i, aga kui ajas tagasi minna, siis oleme veel mitmeski kohas käinud, aga kahjuks vihma tõttu mitte väga palju näinud. 

Peatusime linnas nimega 1770. Õhtu, mil sinna saabusime, oli paljulubav, vihma ei sadanud ja puhus vaid õrn tuul. Sättisime oma asemed autos valmis ja läksime randa istuma. Jõime odavat veini ja sõime porgandit. Bäkkpäkkeri elu ei ole kerge!:D Lootsime seal pikemalt peatuda, aga kuna hommikul ärkasime jällegi vihma saatel, siis otsustasime sõitu jätkata. 

Rannaromantika

Järgmine peatus oli Maryborough’s. Me poleks sinna ilmselt üldse läinud, aga kuna Agnes Waters’i infopunktist soovitati sinna minna, siis nii me tegimegi. Tõesti väga kena ja armas väike linn (umbes 22 000 elanikku). Igal hommikul kell 9 tehakse huvilistele linna tutvustav tuur. Olime huvilised. Meid viidi linna olulisemate hoonete juurde, räägiti nende ajaloost, olulistest inimestest ja muid põnevaid lugusid. Näiteks on selles linnas sündinud raamatu „Mary Poppins“ autor P.L.Travers. 

Mary Poppins

Aaa… Enne Maryborough’d käisime ka Bundabergis. Selles linnas toodetakse kuulsat Bundaberg rummi. Või noh, see on pigem kuulus siin. Me ei ole selle võlu leidnud, see maitseb halvasti, lõhnab halvasti ja ilmselt joovad kohalikud seda ainult sellepärast, et see on oma. Käisime meiegi sealses rummitehases. Saime palju uut ja huvitavad rummi tegemise kohta teada. 

Meie järgmiseks ööbimiskohaks sai Rainbow Beach. Seekord ei läinud me karavaniparki, vaid peatusime ranna-äärsel kämpimisalal. Kui karavaniparkides on duššid, köögid, wc-s, siis siinseks luksuseks oli vaid kuivkäimla. Nii meile meeldiski. Kuna juhtus nii, et õhtuks jäi sadu järele, siis saime oma auto (Dr Smith’i) kõiki võlusid kasutada. Eelnevalt ei ole olnud meil võimalust selle köögi funktsiooni kasutada ja avastasime ka muid asju. Näiteks, kui võtta lapselukk pealt ära, siis saab ukse ka seest poolt lahti teha. Alati kasulik! Ja meie ei pannud autole sellist nime, see nimi pandi rendifirma poolt. 

Dr Smith

Rainbow Beach’lt bookisime tuuri Fraser Islandile. See on suurim liivasaar maailmas (1840km²). Paraku ei vedanud jällegi ilmaga, vihma sadas ja oli külm. Saarel on mitmeid mageveejärvi, millest ühes (Lake McKenzie) Merle ujumas käis. Hull peast, külm oli! Ei vedanud ka giidiga. Ta lihtsalt viis meid ühest punktist teise ja ütles, et loeksime infotahvleid. No tõesti! Aga nägime dingosid ja vaala vees möllamas.

Dingo

Täna hommikul alustasime sõitu Brisbane’i poole. Teel sinna, käisime Australia Zoo’s. Selle omanikuks on Steve Irwin’i lesk ja tänu Steve Irwin’le ongi see nii kuulus. Seal on väga palju erinevaid krokodille, alligaatoreid ning muid roomajaid, kuid ka igasuguseid muid loomi. Loomaaed jättis väga loomasõbraliku mulje. Kui enamikes loomaaedades tammuvad selle elanikud rahutult edasi-tagasi, siis sealsed loomad olid rõõmsad ja muretud.

Natuke üle 900km on veel jäänud Sydney’ni ja natuke rohkem kui nädala aega selleni, mil meie jalad kodumaa pinda puutuvad. 

12. juuli ehk kuidas kõike saab iseloomustada sõnapaariga hull värk!

Nii pea, kui Erle Cairns’i jõudis, hakkas sadama. Siiamaani, ausaõna, pole järele jäänud! Hull värk noh. Oleme juba päris kaugele oma kalli Dr Smith’iga jõudnud. Päris tubli on, kuigi Erle arvab, et meie vanal Fordil oli isegi parem kiirendus. Ma ei tea muidugi, kuidas ta seda teab, sest et me ei julgenud sellel pärast meie esimese mootori surma isegi gaasipedaali vajutada. Ülesmäge sõites pidime autole moraalselt kaasa elama „jõuad, jõuad – ainult paarkümend meetrit veel jäänud“. Hull värk!

Esimene peatus oli meil napid sada kilomeetrit enne Airlie beach’i, kuhu oleksime tegelikult tahtnud esimese päeva õhtuks jõuda. Aga siin läheb ju nii kiiresti pimedaks, et pärast kuut enam sõita ei taha. Igast känguruud ja vombatid tulevad teele ja neid ei ole südant alla ajada. Igaljuhul leidsime pimedas ekseldes linnakesest nimega Ayr ühe karvanpargi, kus õnneks oli veel reception avatud. Ja kuigi terve park oli juba täis autosid, lubasid nad meil enda kalli Dr Smith’i aia äärde parkida. Küll aga hoiatasid, et teisel pool aeda olev ojake võib suure vihma korral üle hakata ajama. Natuke muretsema pani, sest mees, kes meile auto rentis, hoiatas, et kindlustus ei kehti, kui kavatseme mööda jõgesid pidi sõitma hakata.

Järgmisel hommikul sõitsime varakult Airlie beach’i, kus ausalt öeldes terve päev vihma pärast raisku läks. Istusime lihtsalt terve päeva karavanipargi ühiskasutatavates ruumides, kus laadisime oma tühjaks saanud akusid. Ja vihma aina sadas ja sadas... Vihma trotsides book’isime endale järgmiseks päevaks tripi kuulsatele WhitSunday saartele, mille käigus saime Suurt Korallrahu snorgeldades uudistada! Hull värk!

Hommikul pidin peaaegu nutma hakkama, kui nägin, et vihma ei sajagi ja et on isegi pisike sinine laiguke selget taevast. Ma usun, et mul on tõepoolest väikesed nõia võimed. Mitte ainult see näide – neid on veelgi. Kui Erlega veel Eestis olime ja Tallinnasse hääletasime, siis ütlesin talle, et ma tahaks mingi sellise auto peale saada, kui ees kaks kohta, siis ei pea üksi koos autojuhiga ees istuma. Ja ops! Viie minuti pärast võttiski üks selline auto meid peale. Lisaks sellele, teel Tallinnasse ütlesin, et ma ei ole kunagi näinud, kuidas kiiruskaamera kiirust ületanud autost pilti teeb. Ja ausõna, sekund hiljem nägin selle ka ära!:S Hull värk! Ja nüüd Austraalias Aussijob’is tööd otsides ja leides, veendus Erle mu nõiavõimetes. Aga see selleks. Igaljuhul oli piisavalt ilus ilm, et meie tripp õnnestuks ja me ei peaks ligunema.

Käisime sellise firmaga, nagu Ocean Rafting. Ja kõik, kes Airlie Beach’i satuvad ja WhitSunday saartele soovivad minna, soovitan soojalt just selle firma poole pöörduda! Meil oli lihtsalt nii lõbus! Suur osa tänu sellele, et meie giid oli lahe. Ja no, peab tunnistama, et päris hea väljanägemisega ka. Esimesena sõitsime Whitehaven rannale, mis oli nagu paradiis, ausõna!

 Meil vedas, ning olime põhimõtteliselt ainus grupp sellel rannal. Liiv oli eriliselt pehme ja mõnus – see tänu sellele, et see koosnes 98% kristallist. Ja isegi kuumal päeval ei muutu see liiv kuumaks, vaid peegeldab enamuse päiksevalgusest tagasi. Sellepärast on ka vesi selle ranna ääres alati soojem, kui mujal. Hull värk! Järgmisena läksimegi snorgeldama. 

Meile anti pea tund aega selleks ja alguses ma arvasin, et seda on küll liiga kaua, aga siis pidime juba paati tagasi ronima! Mida?!? No nii palju lihtsalt oli vaadata ja imestada. Korallid on ikka nii ilusad, värvilised, müstilised, huvitavad.. Ja kogu elanikkond sealjuures. Nii palju erinevaid kalasid, sealhulgas ka Nemo muideks. Tagasi mandrile sõites nägime veel nelja suurt mantra raid, mis on giidi sõnul suur vedamine, sest et tavaliselt näevad nad terve hooaja peale üldse nelja kokku. 

Lisaks veel kilpkonna poisid. Natuke pettunud olin, et me delfiine või vaalasid ei näinud. Vaalu näeb seal küll suhteliselt harva, aga kuna eelmise päeva grupp oli näinud, olid ootused siiski suheliselt kõrgel. Selle aga kompenseeris meeletult lahe ja kiire paadisõit. Vahepeal olime suurte lainete kohal lennus ja kogu paatkond kiljus. Ka mehed.:D Hull värk!

Nüüd oleme jällegi teel. Meie järgmiseks peatuspaigaks on linn nimega 1770 (Seventeen Seventy). See on aasta ja paik, millal Captain Cook esimest korda Queensland’is maabus. Teel olles oleme ikka päris palju pidanud imestama erinevate liiklusmärkide üle – Rest or R.I.P, Don’t sleep and drive, Take a rest and survive, Stay alert, stay alive!, lisaks natuke teisest teemast – Are we there yet?, Still long way to go kids!, How much longer Dad? Ja natukeseks ajaks meid lõbustanud mälumängu küsimused – What is the highest mountain in Queensland, ning mõne kilomeetri pärast vastus ka. Ju siis on sellel teelõigul olnud väga palju väsimusest tingituid liiklusõnnetusi.

Olgu, pean varsti jälle sõitma hakkama, nii et lõpetan blogi! Varsti jälle!

Vihmamets ja Paronella Park

Tasuta lõunaid ei ole! Aga tegelikult on, vähemalt Cairnsis. Igal õhtul saame hostelist tasuta eine kupongi ja nüüd ägisemegi siin. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Käisime täna tuuril vihmametsadesse ja Paronella parki. Ilmaga kahjuks ei vedanud. Vihma sadas, aga me ei lasknud tujul langeda. Kui siis ainult pisut. Tuuri esimene osa jäi natuke lahjaks. Meie giid oli nii tormakas, et kohati oli keeruline temaga sammu pidada ja lõunasöögist ei saanud kõhtu täis. Paronella pargi külastusega jäime väga rahule. Sealne giid oli asjalik ja selleks ajaks jäi ka vihm järele. Kuna üks pilt ütleb rohkem tuhat sõna, siis tuleb täna pildipostitus. P.S Nägime nokklooma!

Suhkruroog

Lake Barrine'i kallas

Curtain Fig Tree

Paronella Park

Mena Creek Falls

 Homme saame oma ajutise kodu kätte ja sõit Sydney poole võib alata. Hurraa!

Exmouth ja Coral Bay

Minu lend Exmouthist Perthi kulges muretult. Kui vaid kõik lennud oleksid kahetunnised. Hetkel ootan Perthi lennujaamas järgmist lendu Cairnsi, kus taaskohtun Merlega ja uued seiklused võivad alata. Veel kolm tundi on jäänud.

Kirjutan põgusalt, millega olen vahepeal tegelenud. Eelmisel esmaspäeval lendasin Perthist Exmouthi. See on väike linnake (umbes 1800 elanikuga) Perthist 1300 km põhja pool. See linn rajati sõjaväelistel eesmärkidel, kuid nüüdseks on selle peamiseks tegevusalaks turism. Märtsist juulini võib seal vaalhaisid näha. Ka minul õnnestus koos nendega ujuda. Valisin selleks suurepärase ilma. Termomeeter näitas 27 kraadi, tuult ei olnud ning ookean oli rahulik. Hommik algas varakult, kella kaheksaks pidin sadamas olema, kust väike paat, mille juhiks oli lõbus poolakas Alek, viis meid suurema laeva peale. Pidin täitma väikese ankeedi, kus küsiti, kui kindlalt ennast vees tunnen, kas olen enne snorgeldanud jne. Instruktoriks oli Merlbourne’i kutt Stevo, kes on üks esimesi austraallasi, kes kuuldes mu päritolu kohta, ei imestanud, kas selline riik üldse eksisteerib, vaid küsis, kas olen Tallinnast pärit. Ütlesin, et olen Tartu lähedalt ning sellepeale ütles Stevo, aaa… ülikoolilinnast. Tuli välja, et Stevo pidi kunagi ühe laeva Stockholmist Tallinna toimetama või oli see vastupidi. Igal juhul on ta Eestit külastanud ning Tallinna vanalinn jättis talle kustumatu mulje. Stevost veel nii palju, et tegelikult on ta juristiharidusega ja ka töötas vastaval ametil, aga umbes kaks aastat tagasi otsustas ta sellest elust loobuda ning läks Exmouthi. Nüüdseks on ta kohaliku pubi manager ja vaalhaide vaatluslaeva instruktor.

Esilagu viidi meid madalamasse vette snorgeldama. Lestad jalga, mask pähe ja veealuse maailma avastamine võis alata. Uskumatu kui palju elu seal on ja kui värviline kõik on. Nägin võrratutes värvides ja erineva suurusega kalasid, kilpkonna, astelraid, meritähti, erinevaid koralle jne-jne. Hämmastav! Ujusime umbes tund aega seal ringi ja siis tuli laeva tagasi hüpata, et sügavamatesse vetesse minna. Õhus olid väikesed lennukid, mille juhid andsid laevakaptenile märku, kus suunas vaalhaid on. Vaalad leitud võis jällegi vette hüpata. See kõik käis muidugi organiseeritult, vette minemiseks tuli instruktori luba oodata. Vaalhaidele lähemale kui kolm meetrit ei tohtinud minna ning sabast tuli nelja meetri kaugusele hoida. See oli uskumatult võimas vaatepilt, kui nägin kaheksameetrist elukat enda suunas ujumas. Seda on raske kirjeldada! Vaalhaid liiguvad enamasti üksi ja tundus, et teda ei häirinud üldse, et inimesed tema kõrval ukerdasid. Ta kulges vaikselt oma teed. Mitmel korral tuli laeva peale tagasi ronida ja siis uuesti vette hüpata. Üle kümne inimese ei tohi korraga vees olla, seega ujusime kahes grupis, mis oligi hea, sai vahepeal puhata. Esialgu ei olnud mingit hirmu, aga kui kuulsin, et ujun 75-80 meetri sügavusel, siis hakkas pisut kõhe. Eriti, kui kuulsin, milliseid erinevaid haisid laevameeskond seal näinud on. Aga see kogemus oli uskumatu ning kindlasti teeksin seda uuesti.

Ülejäänud päevadel parandasin oma jumet rannas, snorgeldasin ning sain Liisa ja Elsaga kokku, kes töötavad praegu kohalikus pubis ja jäävad Exmouthi veel umbes neljaks nädalaks. 

Pühapäeval läksime Coral Baysse. Otsustasime sinna minekuks kasutada maastikurada, kus ilma neliveota on raske liigelda. Teekond oli küll pikema ja võttis rohkem aega, aga andis võimaluse rohkem näha. Olin valmis, et jääme liiva sisse kinni ja pean oma kühveldamisoskused käiku laskma, kuid tuli välja, et see tee ei olnud oluliselt kehvem kui keskmine eesti kruusatee. Väikeste ujumis- ja söögipausidega võttis 200 kilomeetri läbimine umbes kuus tundi. Aga iga minut sellest teekonnast oli põnev ja vaatamist täis. Nägin känguruid, emusid, kotkalaadseid linde ning uskumatult ilusaid ja puutumatuid randasid ja loomulikult lambaid ja kitsi, kes seal vabalt ringi lippavad.

Coral Bay

Coral Bay on veel väiksem linn kui Exmouth. See on üks kenamaid kohti, kus oma talvepuhkust veeta ja seetõttu käis seal vilgas elu. Turistid (mina nende seas) ning turistidele erinevaid tuure ja kruiise pakkuvad firmad ja karavanipargid igal pool. Just sellised, mida olema harjunud Kodus ja Võõrsilist nägema. Coral Bays võtsin korralikult aja maha. Peesitasin rannas, lugesin raamatut, snorgeldasin ja püüdsin kala. Just nimelt kala. Selle kolme päeva jooksul jäi minu konksu otsa üks kala ja seegi oli liiga pisike. Lasin tal minna. Tagasi läksime sama teed pidi ning tegime väikese jalutuskäigu mööda Yardie Creeki, mis on selle piirkonna ainuke jõesuue, kus võib vett leida. Jällegi väga ilus koht ja nägin seal väikeseid mägivallabisid, kes muretult mööda kaljut ronisid.

Yardie Creek

Veel kaks tundi on oodata ja siis alustan lendu Cairnsi. Lähen vaatan, kas leian endale midagi süüa ja vast saan ka kohvri varsti ära anda. Näeme Cairnsis! 

Krokod!

Mõtlesin sellest küll kõrvale hiilida, aga kuna Kätlin küsis, siis ei saa ju kirjutamata jätta. Esmaspäeval käisin Hartley’s Crocodile Adventures pargis, kus siis, nagu nimigi ütleb, saab krokodille lähemalt vaadata ja katsuda. Katsuda ainult pisemaid ja ainult pildi tegemiseks, aga siiski.

Nad on ikka päris hirmutavad. Kas või see, et nad elavad nii kaua... kõige vanem seal oli saja aastane, mis ei ole üldse vana krokodillide seas tegelikult. Nad võivad vähemalt 150 aastaseks elada, kui mitte rohkem. Ja see vanake oli küll juba oma enamus hambaid kaotanud, kuid siiski oli kõige kardetavam teiste krokode seas. Kui tema ringi liikus, peitsid teised end tema eest. Suures osas tema suuruse, aga siiski ka tema rünnakute pärast. Sest isegi, kui tal hambaid polnud, on tema lõualuud nii tugevad, et suudavad hetkega midagi küljest naksata. See on nii imelik hääl, mis nad teevad, kui lõuad kokku panevad. Mitte küll igakord, kuid just siis, kui midagi suure jõuga kinni tahavad krabada. Ma alguses arvasin, et löövad lihtsalt oma hambaid kokku, kuid tegelikult on see tekitatud sellest, et nad suruvad õhu nii suure jõuga välja.

Lisaks krokodillidele olid seal ka mõned teised loomad ja linnud, sealhulgas koaala. Aga no, tema kohta võib tõesti öelda, et been there done that, sest et kui juba ühte näed, siis oled neid kõiki näinud. Ega nad muud ju ei tee, kui lihtsalt hoiavad oma oksakesest päev otsa kinni ja magavad. Peaksin kohalikku loomaaeda minema, seal saab neid vähemalt sülle võtta.:D Kuigi isegi selle koha pealt ei ole ma kindel, mida arvata. Kas vaesekesele ikka meeldib, et teda päev otsa sülest sülle ulatatakse ja pilti tehakse.

Proovisin ka pargis asuvas restoranis pakutavat krokodilli caesari salatit. Kusjuures väga maitsev oli. Krokodilli liha meenutab väga kanaliha. Võib olla aind natuke pehmem.

Ps! Järgmisest nädalast hakkame Erlega autos (camper van’is) elama. Kindlasti väga erinev sellest, kuidas me siiamaani elanud oleme:D

Waterfalls in rainforests

Ma ei saa aru, mis värk on, et niipea kui puhkusele sain, ei ole saanud korralikult sisse magada! Ausõna, iga päev on vaja just varakult midagi tegema hakata. Austraallaste värk ka samas. Neile ei meeldi päevavalgust raisata. Igaljuhul täna jälle enne kella kuut üleval, et asuda teele vihmametsadesse koski üle vaatama.
Käisime nelja erineva kose juures, kui välja arvata mini-kosed, mis tee peale jäid. Milline vaade!!!
Alustasime oma tuuri Zillie Falls'i juurest. See oli arvatavasti kõige kõrgema langusega kosk nendest neljast, mida nägime. Samuti oli see kõige suuremal jõel ja kõige suurema vee hulgaga kosk.

Teiseks kohaks oli Millaa Millaa Falls, mis oli Leon'i sõnu kasutades lausa breathtaking. Ja enne seda ei teadnud ta isegi, mis see sõna tegelikult tähendab. Saime ka mööda väga libedaid kive selle kose taha minna. No super mõnus tunne ikka. Võimas loodus.

Järgmisena käisime Ellinjaa Falls'i juures, mis oli minu arvates veelgi ilusam.

Viimase kohana külastasime Josephine Falls'i, kus tegime ka väikse pinkniku. No mida veel elult tahta - soe ja päikseline ilm, mõnus seltskond, väike vein ja maitsev söök (mis ilmselgelt sisaldas ka valgehallitusjuustu) ning suurepärane vaade. Ja seda kõike jõe keskel oleval suurel kivil. Lahe!

Josephine Falls oli ka sellepärast lahe, et seal oli looduslik lõbustuspark. Vesi oli kivi nii siledaks kulutanud, et sai liugu lasta. Tundsime kõik end jälle lastena, ei tahtnud isegi veest välja tulla.

Bungy jump

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hirmus oli!!! Aga vähemalt tehtud! Nimelt käisime Rex'i venna Leon'iga bungy hüpet tegemas. Ütlesin sellele mehele üleval, et ta lükkaks mind, sest et ma ei arvanud, et suudaksin seda ise teha. Aga ta ütles, et pean seda ise tegema. Videos on näha ka kui ilmselgelt ma kardan. Aga ma lihtsalt arvasin, et kõige jubedam koht on just seal äärepeal seista, nii et kui ma sealt kiiresti minema saan, siis on kõige jubedam möödas. Jah, kuid ka vabalangemine on nii hirmus. Siis vähemalt ei ole midagi muud teha, kui lihtsalt leppida oma saatusega:D Loomulikult oli mega adrenaliini tulv ja ma usun, et teeksin seda veel ja veel, aga mitte kohe. Enne pean esimesest kogemusest üle saama:D

Jeee! Saan jälle ühe linnukese oma must-do-list’i panna. Nimelt kolmapäeval käisin väidetavalt kõige pikemal ühe päeva bussi tuuril Uluru ja Kata tjuta rahvusparki. Alice Springs’ist sinna ja tagasi on üle 900 kilomeetri!!! Ausõna, eluseeski ei kurda enam Eestis vahemaade pärast. Ärkasin hommikul kell 5 ja magama sain öösel kell 12. But it was worth it!

Meie giidideks/bussijuhtideks olid toredad viiekümneringis mehed. Mõlemad väga targad ja lõbusad. Lemmik huumor oli neil sarkasm, mis mulle väga sobib. Kuna tee oli pikk, siis rääkisid nad igast huvitavaid fakte Põhja-Austraalia ja Alice Springs’i kohta. Näiteks, et kaamlid, kes seal elavad on importitud Aafrikast. Mingil ajal olid nad läbi kõrbe liikumiseks põhiliseks transpordivahendiks. Hiljem, kui raudtee Alice Springsi ja Darwini vahel valmis sai, kästi kaamlitest lahti saada. Keegi aga, kes kaamlitega töötanud oli, ei raatsinud seda teha, nii et nad lasti lihtsalt kõrbesse lahti. Arvati, et nii või naa üle kahe aasta nad iseseisvalt vastu ei pea, sest Austraalia on liiga külm neile. Nüüd on aga kaamleid Austraalias rohkem, kui eestlaseid terves maailmas kokku. Lisaks sellele on neil purest bloodline maailmas.

Lisaks juttudele ja naljadele lasi bussijuht meil ka võistelda. Kes esimesena Uluru kivi näeb, peab käe üles tõstma ja üle bussi seda karjuma. Ja nagu nad ka arvasid, langes ka see grupp nende triki ohvriks. Nimelt paljupalju maad enne Ulurut on kaugelt vaadates täpselt samasugune kivi, mille nimi on Mt Connor. See kivi, Uluru ja Kata Tjuta pidid moodustama perfektse joone, Uluru vaid 1 kraadi võrra kaldes olles. Ja need kivid, mida me maapinnal näeme, on vaid jäämäe tipud. Tegelikult on suurem osa kividest maa all. Osad teadlased isegi arvavad, et Kata Tjuta ja Uluru on omavahel maapinna all ühendatud, kuid seda nad enam kontrollida ei saa, sest et maa kuulub aborigeenidele, ning igasugune kaevandamine on seal keelatud. Need kivid on siiski nende pühad paigad.

Just sellepärast otsustasin ka mina, õnneks koos enamuse grupiga, mitte selle otsa ronida. Kindasti oleks see suurepärane kogemus, aga kui aborigeenid, või anangud, nagu Uluru läheduses elavad kohalikud end nimetavad, paluvad, et külastajad austaksid nende pühapaiku, siis seda ma ka tegin. Tõesti, sa ei roni ju kuskile katedraali otsa? Igaljuhul oli väga huvitav ka ümber kivi kõndida, legende kuulda ning anangude traditsioonide ja minevikuga tutvuda. Lisaks huvitav fakt. Ümber Uluru kasvab üks lill, mis on aborigeenide keeles Mala Mala, ehk siis tõlgituna ilus aga kasutu. Hahaa! Tean mõnda sellist tüdrukut.

Päikseloojangu ajal olime arvatavasti ühes kõige populaarsemas paigas, kust pilte Ulurust teha. Pildistamise kõrvalt sõime õhtusööki,milleks grillvorstid ja salat ning joogiks vahuvein. Vapsjee luksus. Seal ligidal istus ka üks kohalik mees, kes müüs oma naise maalitud pilte. Pildid olid vaid kümme dollarit! Kui võrrelda visitor center hindadega, mis olid samasuguste piltide eest 200-400 dollarit siis no milline vedamine!

Järgmisel päeval oli mul piisavalt aega enne lendu Cairns’i, et linna peal veidike ringi vaadata. Koos oma sakslannast toakaaslasega otsutasime veidike kohalikes muuseumites ringi vaadata. Jõudsime linna ja didgeridoo galeriisse täpselt workshopi alguseks. Olen küll ka enne proovinud seda mängida, aga siiamaani veel ei ole õnnestunud. Nüüd, kus professionaal mind õpetas, sain vähemalt põhilise heli sealt üsna kiiresti välja. Väga lahe kogemus! Lisaks käisime Kesk-Austraalia esimeses haiglas (nüüd siiski muuseum), kelle asutajaks oli kahekümnedollarise peal olev John Flynn, kes lisaks selle haigla asutamisele leiutas ka flying doctor’i.

Vot siis. Järgmine sissekanne juba päikselisest ja soojast Cairns’ist:)