Exmouth ja Coral Bay

Minu lend Exmouthist Perthi kulges muretult. Kui vaid kõik lennud oleksid kahetunnised. Hetkel ootan Perthi lennujaamas järgmist lendu Cairnsi, kus taaskohtun Merlega ja uued seiklused võivad alata. Veel kolm tundi on jäänud.

Kirjutan põgusalt, millega olen vahepeal tegelenud. Eelmisel esmaspäeval lendasin Perthist Exmouthi. See on väike linnake (umbes 1800 elanikuga) Perthist 1300 km põhja pool. See linn rajati sõjaväelistel eesmärkidel, kuid nüüdseks on selle peamiseks tegevusalaks turism. Märtsist juulini võib seal vaalhaisid näha. Ka minul õnnestus koos nendega ujuda. Valisin selleks suurepärase ilma. Termomeeter näitas 27 kraadi, tuult ei olnud ning ookean oli rahulik. Hommik algas varakult, kella kaheksaks pidin sadamas olema, kust väike paat, mille juhiks oli lõbus poolakas Alek, viis meid suurema laeva peale. Pidin täitma väikese ankeedi, kus küsiti, kui kindlalt ennast vees tunnen, kas olen enne snorgeldanud jne. Instruktoriks oli Merlbourne’i kutt Stevo, kes on üks esimesi austraallasi, kes kuuldes mu päritolu kohta, ei imestanud, kas selline riik üldse eksisteerib, vaid küsis, kas olen Tallinnast pärit. Ütlesin, et olen Tartu lähedalt ning sellepeale ütles Stevo, aaa… ülikoolilinnast. Tuli välja, et Stevo pidi kunagi ühe laeva Stockholmist Tallinna toimetama või oli see vastupidi. Igal juhul on ta Eestit külastanud ning Tallinna vanalinn jättis talle kustumatu mulje. Stevost veel nii palju, et tegelikult on ta juristiharidusega ja ka töötas vastaval ametil, aga umbes kaks aastat tagasi otsustas ta sellest elust loobuda ning läks Exmouthi. Nüüdseks on ta kohaliku pubi manager ja vaalhaide vaatluslaeva instruktor.

Esilagu viidi meid madalamasse vette snorgeldama. Lestad jalga, mask pähe ja veealuse maailma avastamine võis alata. Uskumatu kui palju elu seal on ja kui värviline kõik on. Nägin võrratutes värvides ja erineva suurusega kalasid, kilpkonna, astelraid, meritähti, erinevaid koralle jne-jne. Hämmastav! Ujusime umbes tund aega seal ringi ja siis tuli laeva tagasi hüpata, et sügavamatesse vetesse minna. Õhus olid väikesed lennukid, mille juhid andsid laevakaptenile märku, kus suunas vaalhaid on. Vaalad leitud võis jällegi vette hüpata. See kõik käis muidugi organiseeritult, vette minemiseks tuli instruktori luba oodata. Vaalhaidele lähemale kui kolm meetrit ei tohtinud minna ning sabast tuli nelja meetri kaugusele hoida. See oli uskumatult võimas vaatepilt, kui nägin kaheksameetrist elukat enda suunas ujumas. Seda on raske kirjeldada! Vaalhaid liiguvad enamasti üksi ja tundus, et teda ei häirinud üldse, et inimesed tema kõrval ukerdasid. Ta kulges vaikselt oma teed. Mitmel korral tuli laeva peale tagasi ronida ja siis uuesti vette hüpata. Üle kümne inimese ei tohi korraga vees olla, seega ujusime kahes grupis, mis oligi hea, sai vahepeal puhata. Esialgu ei olnud mingit hirmu, aga kui kuulsin, et ujun 75-80 meetri sügavusel, siis hakkas pisut kõhe. Eriti, kui kuulsin, milliseid erinevaid haisid laevameeskond seal näinud on. Aga see kogemus oli uskumatu ning kindlasti teeksin seda uuesti.

Ülejäänud päevadel parandasin oma jumet rannas, snorgeldasin ning sain Liisa ja Elsaga kokku, kes töötavad praegu kohalikus pubis ja jäävad Exmouthi veel umbes neljaks nädalaks. 

Pühapäeval läksime Coral Baysse. Otsustasime sinna minekuks kasutada maastikurada, kus ilma neliveota on raske liigelda. Teekond oli küll pikema ja võttis rohkem aega, aga andis võimaluse rohkem näha. Olin valmis, et jääme liiva sisse kinni ja pean oma kühveldamisoskused käiku laskma, kuid tuli välja, et see tee ei olnud oluliselt kehvem kui keskmine eesti kruusatee. Väikeste ujumis- ja söögipausidega võttis 200 kilomeetri läbimine umbes kuus tundi. Aga iga minut sellest teekonnast oli põnev ja vaatamist täis. Nägin känguruid, emusid, kotkalaadseid linde ning uskumatult ilusaid ja puutumatuid randasid ja loomulikult lambaid ja kitsi, kes seal vabalt ringi lippavad.

Coral Bay

Coral Bay on veel väiksem linn kui Exmouth. See on üks kenamaid kohti, kus oma talvepuhkust veeta ja seetõttu käis seal vilgas elu. Turistid (mina nende seas) ning turistidele erinevaid tuure ja kruiise pakkuvad firmad ja karavanipargid igal pool. Just sellised, mida olema harjunud Kodus ja Võõrsilist nägema. Coral Bays võtsin korralikult aja maha. Peesitasin rannas, lugesin raamatut, snorgeldasin ja püüdsin kala. Just nimelt kala. Selle kolme päeva jooksul jäi minu konksu otsa üks kala ja seegi oli liiga pisike. Lasin tal minna. Tagasi läksime sama teed pidi ning tegime väikese jalutuskäigu mööda Yardie Creeki, mis on selle piirkonna ainuke jõesuue, kus võib vett leida. Jällegi väga ilus koht ja nägin seal väikeseid mägivallabisid, kes muretult mööda kaljut ronisid.

Yardie Creek

Veel kaks tundi on oodata ja siis alustan lendu Cairnsi. Lähen vaatan, kas leian endale midagi süüa ja vast saan ka kohvri varsti ära anda. Näeme Cairnsis!