Kaks nädalt puhkust Tais on nüüd vaid mõnus mälestus. Kes veel ei tea, siis käisime Erle ja Kõrrega Phuketis päikest püüdmas. Kõrrele oli see pigem suuremaks šokiks, kui meile, sest hetkel Austraalias 42 kraadi ja Phuketis vaid tagasihoidlikud 30+ kraadi. Samas oli seal niiskem, kui Austraalias, nii et tundus sama palav. Tänavatel ringi käia ja šopata oli suhteliselt võimatu ilma, et kere üleni märg oleks. :D
Esimesed muljed Phuketist olid suhteliselt närused, kuna lennujaam oli täis kohalikke taksojuhte, kes üritasid sind kohe enda taksosse meelitada. Kes tulevikus kavatsevad sinna puhkama minna, siis võtke teadmiseks, et taksosõit lennujaamast nt Patong beach’i peaks maksma umbes 600 baht’i. Lisaks oli lennujaamas metsikult palju inimesi. Need, kes alles saabusid, need kes vastu tulid ja siis veel lisaks töötajad. Sellise väikse saare kohta nagu Phuket on lennujaama kasutus ikka väga suur. Pidavat olema kõige busy’m lennujaam maailmas. Ja kui ma õigesti mäletan, siis 8 miljonit inimest aastas. Õnneks ei pidanud meie taksoga minema. Kuna Kõrs saabus Phuketisse päev varem, siis ta sai meie hosteli juhatajaga kokkuleppele, et nad tulevad meile lennujaama vastu ja kõvasti soodsama hinna eest, kui tavaliselt taksod küsivad. 
Esimene asi, mida märkasin Tais, olid suhteliselt räpased tänavad ja huvitav elektriliinide lahendus. Need olid lihtsalt hunnikus postide küljes, iga hetk maha kukkumas. Esimesel päeval ei jaksanud väga midagi teha, sest et pikk lend ja ootamine oli seljataga. Pidime Erlega Singapuris 5 tundi lennujaamas magama ka, mis pole just kõige mugavam. Pärast oma esimest Tai toidu kogemust ja muljetamist läksime lihtsalt magama, et järgmisel päeval juba Phi Phi saarele sõita. 
Oma bucket list’is saime enamus asjadele linnukesed taha panna. Tais must-do tegevused on tehtud. Muidugi oleks võib olla leidnud veel rohkem kohti, mida avastada, kuid ega me päris miljonärid veel ei ole, nii et leppisime oma budget reisiga. Tais, vähemalt Phuketis, on väga populaarne fish therapy e. kala teraapia. Väikesed akvaariumid, kus oma jalgu ravida, on pea iga nurga peal. Teraapia töötab sel põhimõttel, et kalad näksivad surnud nahka jalgadelt. Alguses oli ikka väga naljakas, sest mina, kui suur kõdikartja ei suutnud oma jalgu väga veeski hoida. Mõne aja pärast harjusin ära ja see tundus täitsa lõõgastav. 
Ka elevantidega saime 30 minutit ringi sõita. Nö. elevantidejuhid (ei leidnud tõesti paremat sõna) oli lõbusad kohalikud, kes nii muuseas punusid mulle ja Erlele kaelakee ning käevõru kohalikust taimest, mis natuke meenutas lõikeheina. Ja kuna umbes kuus elevanti sõitsid samal ajal ringi, siis suhtlesid kohalikud juhid omavahel ja laulsid Justin Bieber’i „Baby baby baby please..“ (ausõna, ei tea, mis selle loo nimi on:D, õnnetul kombel üldse tean, et see tema laul on). Elevantidega kohtusime päris mitmel korral ka edaspidi. Kohe pärast nendega sõitu läksime vaatama elevandi šõud. Täiesti hämmastav, kuidas sellisele suurele loomale saab trikke selgeks õpetada. Mida kõike nad ei teinud – jalgpall, korvpall, noolemäng, muusika, massaaž (Kõrs sai veel erilise massaaži osaliseks. Elevant otsis tema püksi peidetud kahte banaani.). Lisaks, kui käisime ekskursioonil nägime turu juures pisikest beebielevanti. Ausalt, mul hakkas küll kahju temast. Pisike oli lühikese keti küljes ja turistid said temaga väikse raha eest koos pilti teha. Isegi musitama oli ta juba õpetatud. Küsisin meie giidi käest, kas Tais üldse metsikuid elevante on, ja tuli välja, et Phuketis ei olegi – kõik elevandid on vangistatud, et ikka rohkem raha turistide arvelt teenida. Kurb.Järgmine punkt meie „tuleb teha“ listis oli „Ping pong show“ nägemine. Pigem meestele suunatud etendus, aga no, elame ju ainult ühe korra. Ping pong šõu on midagi sellist, mida tahad näha, et uskuda jutte, mis nende kohta käivad, ja midagi, mida pärast esimest korda väga kunagi enam näha ei taha. Jutt käib siis naistest (kuigi mina küll kindel ei olnud, et kõik kohe sündides naised olid), kes oma suguelundiga igasuguseid „trikke“ teevad: tõmbavad meetritepikkuseid nööre välja, niite, mille küljes on žilettiterad või nõelad, väikesed kalakesed ja konnakesed hüppavad üksteise järel „sealt“ välja, suitsetavad ja mitte oma suu kaudu, mängivad nö. noolemängu, ehk lõhuvad õhupalle teradega, mille nad „sealt“ välja puhuvad. Ühesõnaga. Huvitav. Šõu iseenesest oli tasuta, ainult, et selles baaris istuda oli vaja osta jook, mis maksis umbes 25 eurot. Elus kõige kallim pisike purk õlut, mis ma ostnud olen.
Kõigest ei jõua blogis pikalt jutustada, eks soovijad saavad Kõrt pinnida või siis augusti kuus meie enda käest küsida. Aga Tai on kindlasti üks riik, mida tasub külastada. Nii oma sooja kliima, imeliste randade, toidukultuuri (siinkohal mõtlen küll ainult mereande, kuna Tai toit ja mina ei sobi väga kokku), erinevate loomade ja odavate kleidi hindade pärast. Tegelikult ei olnud ainult kleidid seal odavad, vaid ka igast muud asjad, aga mina ja Erle lihtsalt sattusime turgude ohvriks.PS! Lause, mis mind sellest reisist kohe kindlasti kummitama jäi: Same same, but different.
