Olgu, tuleb vist ikka blogi kokkuvõte ka ära kirjutada. Kahjuks või õnneks olid meil nii head lennud, see tähendab, et me lendude vahepeal ei pidanud lennujaamades niisama passima ja ei olnud aega blogi kirjutada, nagu paljud blogiomanikud seda teevad. Tegelikult oli meil üldse viimaste lendude vahel nii vähe aega, et Sydney’s hoiatati meid, et ei tea, kas teie kohvrid ikka jõuavad selle lennu peale. Oh great! Me olime juba Sydney’s veendunud, et ei jõua! See kord, vastupidiselt tulekule, oli Quantas’e lend, ehk Sydney’st Singapuri palju mugavam, kui Finnair’i oma. Ja no, kahju, sest Finnairi lend Singapurist Helsinkisse võttis pea 12 tundi, kui Quantas’e oma aind 8!:D Magada väga ei saanud, aga vähemalt hoidsid meid hunnik filme, mille suutsime ära vaadata, ja stjuardessid, kes pidevalt süüa pakkusid, tegevuses:) Kui lõpuks Eestis maandusime, oli ikka niiiiii hea tunne! Ja kõikidele ootustele vastupidiselt, jõudsid ka meie kohvrid ilusti tagasi. Kohvrid, muideks, olime suutnud nii hästi ära pakkida, et täpselt napilt alla 23 kilo olid. No, käsipagas kaalus umbes sama palju, ma arvan:D Aga õnneks seda keegi ei kontrollinud ja saime kõik oma elu ilusti tagasi Eestisse tuua. Ja seda kõike päev varem, kui esialgu välja olime reklaaminud! Mitte, et tahtsime kõigile tünga teha, aga kuidagiviisi olime mõlemad Erlega suutnud piletit valesti vaadata. Avastasime isegi seda vaid mõned päevad enne lendu!:D Hea seegi!

Nüüd kodus olles ei tea, mida tunda. Nii hea on olla! Aga samas nii kurb ka. Ja no, kui ma oma peaaegu avamata kohvrit vaatan, siis väike paanika ka. Appi, kui ma nüüd olen kümme kuud ainult kohvris elanud, siis nüüd pean suutma selle lahti pakkida, lisaks vähemalt kolmele suurele kastile, mis mind garaažis ootavad. Hea on küll, et lõpuks on jälle oma tuba ja koht, kuhu oma asjad lahti laotada, aga kogu see lahti pakkimine ajab ju hulluks!

Need kümme kuud Austraalias olid ikka super mõnusad! Ausõna, saan täie kindlusega öelda, et kui on olemas õige reisikaaslane ja soov välismaale minna, siis miks mitte Austraaliasse! Usun küll, et olen selle ajaga natuke muutunud. Ise loodan, et see kogemus andis mulle paremad suhtlemisoskused, arenenud inglise keele (mis sest, et eesti keel veits taandarenes:D), suutlikuse paremini planeerida, väärtustada seda, mis või kes on oluline ning rutiini muutuse vähemalt mingiks ajaks:) Ja loomulikult ka sõbrad, kes on mul teisel pool maailma. See on muidugi keerulisem osa tagasitulekust, aga no, alati saab ju tagasi minna;) Hahaha, issi juba tegi nalja, et mul on järgmiseks nädalaks tagasilennu piletid olemas. (Kristi jäi uskuma ka)

Tänud, et meie blogil silma peal hoidsite;)