Jeee! Saan jälle ühe linnukese oma must-do-list’i panna. Nimelt kolmapäeval käisin väidetavalt kõige pikemal ühe päeva bussi tuuril Uluru ja Kata tjuta rahvusparki. Alice Springs’ist sinna ja tagasi on üle 900 kilomeetri!!! Ausõna, eluseeski ei kurda enam Eestis vahemaade pärast. Ärkasin hommikul kell 5 ja magama sain öösel kell 12. But it was worth it!

Meie giidideks/bussijuhtideks olid toredad viiekümneringis mehed. Mõlemad väga targad ja lõbusad. Lemmik huumor oli neil sarkasm, mis mulle väga sobib. Kuna tee oli pikk, siis rääkisid nad igast huvitavaid fakte Põhja-Austraalia ja Alice Springs’i kohta. Näiteks, et kaamlid, kes seal elavad on importitud Aafrikast. Mingil ajal olid nad läbi kõrbe liikumiseks põhiliseks transpordivahendiks. Hiljem, kui raudtee Alice Springsi ja Darwini vahel valmis sai, kästi kaamlitest lahti saada. Keegi aga, kes kaamlitega töötanud oli, ei raatsinud seda teha, nii et nad lasti lihtsalt kõrbesse lahti. Arvati, et nii või naa üle kahe aasta nad iseseisvalt vastu ei pea, sest Austraalia on liiga külm neile. Nüüd on aga kaamleid Austraalias rohkem, kui eestlaseid terves maailmas kokku. Lisaks sellele on neil purest bloodline maailmas.

Lisaks juttudele ja naljadele lasi bussijuht meil ka võistelda. Kes esimesena Uluru kivi näeb, peab käe üles tõstma ja üle bussi seda karjuma. Ja nagu nad ka arvasid, langes ka see grupp nende triki ohvriks. Nimelt paljupalju maad enne Ulurut on kaugelt vaadates täpselt samasugune kivi, mille nimi on Mt Connor. See kivi, Uluru ja Kata Tjuta pidid moodustama perfektse joone, Uluru vaid 1 kraadi võrra kaldes olles. Ja need kivid, mida me maapinnal näeme, on vaid jäämäe tipud. Tegelikult on suurem osa kividest maa all. Osad teadlased isegi arvavad, et Kata Tjuta ja Uluru on omavahel maapinna all ühendatud, kuid seda nad enam kontrollida ei saa, sest et maa kuulub aborigeenidele, ning igasugune kaevandamine on seal keelatud. Need kivid on siiski nende pühad paigad.

Just sellepärast otsustasin ka mina, õnneks koos enamuse grupiga, mitte selle otsa ronida. Kindasti oleks see suurepärane kogemus, aga kui aborigeenid, või anangud, nagu Uluru läheduses elavad kohalikud end nimetavad, paluvad, et külastajad austaksid nende pühapaiku, siis seda ma ka tegin. Tõesti, sa ei roni ju kuskile katedraali otsa? Igaljuhul oli väga huvitav ka ümber kivi kõndida, legende kuulda ning anangude traditsioonide ja minevikuga tutvuda. Lisaks huvitav fakt. Ümber Uluru kasvab üks lill, mis on aborigeenide keeles Mala Mala, ehk siis tõlgituna ilus aga kasutu. Hahaa! Tean mõnda sellist tüdrukut.

Päikseloojangu ajal olime arvatavasti ühes kõige populaarsemas paigas, kust pilte Ulurust teha. Pildistamise kõrvalt sõime õhtusööki,milleks grillvorstid ja salat ning joogiks vahuvein. Vapsjee luksus. Seal ligidal istus ka üks kohalik mees, kes müüs oma naise maalitud pilte. Pildid olid vaid kümme dollarit! Kui võrrelda visitor center hindadega, mis olid samasuguste piltide eest 200-400 dollarit siis no milline vedamine!

Järgmisel päeval oli mul piisavalt aega enne lendu Cairns’i, et linna peal veidike ringi vaadata. Koos oma sakslannast toakaaslasega otsutasime veidike kohalikes muuseumites ringi vaadata. Jõudsime linna ja didgeridoo galeriisse täpselt workshopi alguseks. Olen küll ka enne proovinud seda mängida, aga siiamaani veel ei ole õnnestunud. Nüüd, kus professionaal mind õpetas, sain vähemalt põhilise heli sealt üsna kiiresti välja. Väga lahe kogemus! Lisaks käisime Kesk-Austraalia esimeses haiglas (nüüd siiski muuseum), kelle asutajaks oli kahekümnedollarise peal olev John Flynn, kes lisaks selle haigla asutamisele leiutas ka flying doctor’i.

Vot siis. Järgmine sissekanne juba päikselisest ja soojast Cairns’ist:)