JEEEEE! VABADUS!!! Eile, ehk siis laupäeval oli meie viimane päev Pier hotellis. Kuna sel nädalal oli mitu uut töötajat, keda pidi välja treenima, siis saime me Erlega nädala sees suhteliselt vähe tunde. Iga nädal peab aga 40 tundi kokku tegema, mis tähendab, et minul jäi viimaseks päevaks 15 tundi teha!!! No mis seal ikka, kannatan siis selle viimase päeva ka ära. Õnneks oli Ben manager sel õhtul, nii et ei olnudki kõige hullem. Ben on kõige toredam manager üldse! Kui ööklubis peame töötama, siis iga natukese aja tagant jagab ta meile shotte, et suudaksime veel naeratada kõigile joobunud klientidele, kes teevad väga haledaid katseid baaridaame ära sebida. Lisaks sellele tõi ta palju teisi muudatusi, mis on väga oodatud Pier hotellis, sest et omanikud on lihtsalt kõige ignorantsemad ja ihnemad inimesed maailmas. Omanikest nii palju, et  backpackerid ei ole nende jaoks inimesed. No tõesti! Nende koer saab kindlasti sada korda paremat kohtlemist, kui meie. Oleme nii mõnigi kord mõelnud, et kuidagi või millagi peab see karma neid ka näkku lööma. Loodetavasti ei lähe nende tütar kunagi reisima ümber ameerika või euroopa või kuhuiganes.:D

Esperance’ist minema saamisega vedas meil ikka hullupööra! Olime juba leppinud, et peame bussiga Quairadingusse sõitma, kui järsku Matchy pubisse sisse astus! Ja õnnelikul kombel plaanis just pühapäeval tagasi sõita ja nõustus meile küüti pakkuma. Peaksime ta ausõna oma godfather’iks ristima, sest et ta on meid nii palju välja aidanud! Kui meil oli vaja Perthis kuskil elada, lasi ta meil lihtsalt oma maja kasutada... Ilma igasuguse üürita! Kui otsisime tööd, tegi ta väikse kõne oma tuttavatele ja saimegi kaheks nädalaks Kulin’isse. Ja nüüd, kui ei teadnud, kuidas Esperance’ist võimalikult kiiresti ja võimalikult odavalt minema saab, ilmus tema jällegi välja. Call it faith or stalking, doesn’t matter! Vähemalt oleme õnnelikud.

Quairadingusse peame vaid mõneks päevaks minema, sest et on vaja allkirju Deanne’ilt ja samas tahaks „head aega“  ka öelda. Sest et juba nädala või kahe pärast sõidame me idakaldale Cairns’i ja sealt püüame kuidagi Sydney’sse jõuda, et 26 juuli tagasi koju sõita!

Esperance’ist võtame kaasa suurepärased rannad, lumivalge liiva, helesinise ookeani ja kuuma päiksega. Ei unusta kindlasti suurepäraseid inimesi, kes meiega seal koos töötasid, sealhulgas inglane Nina, šotlane Sarah, uurmeremaalane Louise, ameeriklased Lauren ja Charlotte, kes meile lubasid ka Eestisse külla sõita, soomlane Bile, austraallane Michael ja loomulikult eestlane Kedy!:) Nii tore lihtsalt, kuidas üle maailma sõpru võib leida, kui ringi reisid!