Skydive

Langevarjuhüpe on olnud alates sellest saadik, kui Cairns'is benji-hüppe tegin, minu bucket-listis. Samas teadsin, et ei taha seda Eestis teha, vaid kui juba, siis kuskil välismaal ja ookeani ääres. Jurien Bay on selleks suurepärane koht, kuna on Perthile suhteliselt lähedal, nii et ei pidanud väga muretsema, kuidas sinna kohale saan. Hämmastaval kombel ma enne hüpet väga närvis ei olnudki. Arvasin küll, et võib olla ei saa magadagi, aga midagi sellist ei olnud.

Ainus hetk, kus ma reaalselt kartsin oli, kui lennuki uks lahti tehti ja esimene paar välja lendas.

Doing a skydive has been on my bucket list since I first did a bungee jump in Cairns 4 years ago. I always knew I want to skydive somewhere by the ocean and not in Estonia. Jurien Bay was a good place for that, because it's close enough to Perth, plus has picture perfect beaches. Before the skydive I wasn't scared at all.. I didn't even have trouble sleeping, which I usually do before something exciting. The first moment I actually felt a bit scared was when the door of the airplane opened and the first girl jumped out!

Ja no ilmselgelt ka siis, kui ise pidin sinna ääre peale minema.. Ma ei oleks seda eluseeski iseseisvalt suutnud teha!!! Aga no, sel hetkel mul enam valikut väga ei olnud, sest hüppas tegelikult instruktor, mina juba rippusin väljas nii kui nii. Täiesti kirjeldamatu tunne oli nii kõrgelt lennukist välja hüpata. Alguses enne seda, kui käed võis laiali ajada, tegime paar kukerpalli õhus ka.. Selline tunne oli, et me niimoodi terve tee alla jäämegi tegema.. Kuidas üldse mingisugust kontrolli enese üle sel hetkel saab?

And then obviously I felt scared when it was my turn to go and do the jump. I'm so happy that I actually didn't have to jump myself because otherwise I wouldn't have done it! But at that point I didn't have a choice anymore because the next second I was out of the plane doing somersaults in air. I have no idea how you can actually get a control of yourself like that. If I had been there alone, I would have done it all the way down.

Kui öeldakse, et vaba langemine on kõige lahedam osa langevarjuhüppest, siis mina sellega ei nõustu.. Terve aja oli mul nii raske hingata, kuna lihtsalt nii palju õhku tuli korraga. Põhimõtteliselt hoidsin hinge kinni ja siis ahmisin vahepeal õhku. Võib olla oleks olnud lihtsam, kui suud oleks kinni hoidnud, aga ei suutnud :D Esiteks oli naeratus suurest adrenaliinilaksust ees ning teiseks tundus mulle, et nina kaudu on veelgi võimatum hingata. Päris mõnus oli tegelikult, kui lõpuks langevari avanes :) Kuigi tol hetkel, kui langevari avanes ja meid natuke üles poole tõmbas, siis oli mul selline tunne, et kukun instruktori küljest ära. 

Sooritasin langevarjuhüppe 14,000 jala ehk umbes 4,26 kilomeetri kõrguselt!! Võrreldes sellega, kui kiiresti ma seda vahemaad näiteks jooksen, siis võin ainult ette kujutada, kui kiiresti me sealt alla tulime. Väidetavalt oli vabalangemine üle minuti aja, kuigi mulle tundus see palju palju kiirem :D Suur tõenäosus, et poolt sellest ma lihtsalt ei mäleta. Päriselt vaadet sain alles siis hakata nautima, kui langevari lahti tuli. Sain natuke seda ka ise juhtida.

I have heard that the freefall is the most amazing part of the skydive. But I kinda have to disagree with that - I just couldn't breathe normally and couldn't enjoy the view because we just fell so fast. The moment the parachute opened I felt so relieved. Apparantly the freefall took a bit longer than a minute but I guess I just don't remember half of it because for me it seemed so much less. Amazing how relative time can be. 

Maandumine oli samuti palju lihtsam ja pehmem, kui oleksin arvanud. Usun, et see oli tänu kogenud instruktorile. Üleüldse olid kõik töötajad seal ülitoredad ja professionaalsed. Jäin kogemusega super rahule ja julgen ka teistele soovitada! Aga aitab jutust! Videost saate ise ka näha, kuidas mu hüpe läks. 

The whole experience was absolutely great! I'm sure a big part of it was thanks to professional and friendly staff of Jurien Bay Skydive! Thank you so much!