Lambad, roomajad ja hobuste võiduajamine

Tänaseks oleme juba kuu aega Austraalias olnud ja kenasti siinse eluga kohanenud. Selle kuuga on Quairading meile armsaks saanud ning otsustasime siia kuni jaanuarini jääda. Otsust aitas teha see, et ilmselt saame siin oma kolm kohustuslikku farmikuud ära teha. Ilma, et tegelikult kuskil farmis töötama peaksime.

Üldiselt elame rahulikku väikelinna elu ja meile meeldib see. Hommikul ärkame umbes kümne aeg, virgume vaikselt, sööme hommikusööki ja üks meist alustab tööpäeva. Teine ajab sel ajal oma asju või on lihtsalt esimesele seltsiks, seda kuni kella viieni, kui meie rollid vahetuvad. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad ja nii rutiinsed ning vaheldus sellele jätkub küllaga.

Tavaks on saanud see, et teisipäeviti sajab siin vihma. Juba ühel varasemal nädalal tahtsid Wickid ja Kimbo meid väiksele kohaliku eluga tutvumise ringile viia, kuid tookord jäi see vihma tõttu ära. Leppisime uue aja kokku. Jällegi teisipäev ja jällegi sadas vihma. Pidime kell kaheksa ärkama, see on väga raske, kui oled harjunud kümneni magama. Eriti minusugusele unekotile. Tänu Merlele ma siiski ärkasin ning seekord vihm meid ei takistanud. Sõit võis alata! Nad viisid meid lambapügajate tööd vaatama. Nii põnev oli, Eestis ei ole ma sellist asja näinud. Pügajate jaoks on see küll pigem liinitöö, üks lammas teise järel ja nii saavadki mitmed sajad lambad pügatud. Tavaline ju! Paljud pügajad on Uus-Meremaalt, sest siin makstakse neile töö eest oluliselt rohkem. Meil loomaarmastajatel hakkas muidugi neist lammastest kahju, nad olid nii hirmul ja värisesid. See oli nende lammaste esimene pügamine ja nad ei teadnud üldse, mida oodata ja mis nendega tehakse. Kuna töö on kiire ja aega ei raisata, siis juhtub, et lõigatakse lammastele kogemata sisse. Paljud lambad olid väikeste kriimustustega, aga ühele lõigati ikka tugevalt sisse ja teda pidi õmblema. Pole hullu, ikka juhtub, igal pügajal on niit ja nõel käepärast. Paar pistet ja korras. Ei mingit desinfitseerivat vahendit ega muud ravimit. Ei olnud eriti ilus vaatepilt ja selle kõige juures oli lammas nii rahulik ja muretu. Vapper loom! Pidime ka seafarmi minema, aga vihm tegi tee liiga poriseks ja see jäi ära. Sigadega peame uue kohtumise kokku leppima. Loodan, et nad leiavad meie jaoks aega.

Peale lammaste oleme veel kohaliku faunaga kohtunud. Ühel kenal päikselisel hommikul läksin pubi tagumist ust avama. Teen ukse lahti ja miskit jäi ukse vahele. Näen rohekaspruuni sabaotsa, esimene mõte – madu! Ongi madu! Kui esimene paanika möödunud ja liikumisvõime taastunud, vaatan uuesti. Uhh… Ei olnudki madu vaid hoopis sisalik, kuid siiski piisavalt jõle ja hirmutav eestlastele, kes kodumaal umbes viiesentimeetriseid isendeid kohanud on. See oli vähemalt 20-sentimeetrine ja kohalikud teadsid öelda, et alles poisike, nad kasvavad kuni 45 cm pikkuseks. Bobtail sisalik (et mitte eksida, ei hakanud ma seda tõlkima) on väga tavaline ja levinud liik siin. Veendusin selles veelgi, kui postkontorisse jalutades ühte sellist teel kohtasin. Sisaliku tõttu pikenes mu teekond oluliselt, sest möödusin temast üsna suure kaarega. Õnneks on nad täiesti ohutud, kuid siiski loodan, et ei pea nendega enam kohtuma.

Sel nädalal leidis aset Melbourne Cup. Hobuste võiduajamine on siin üldse väga populaarne, aga see võistlus on aasta suursündmus. Meiegi pubis tähistati seda ning tehti panuseid. Teadlikult ei saanud keegi võita, sest hobune, kellele panus tehti, tõmmati loosiga. Hoolimata sellest oldi väga aktiivsed. Sai teha kümne-, viie- ja kahedollarilisi panuseid ning esimesed kolm ja ka see, kelle hobune viimaseks jäi võitsid teatud rahasumma. Lisaks panuste tegemisele tuleb sel päeval ka riietusele tähelepanu pöörata. Naised peavad peakatet ja kleiti kandma ja mehed võiksid maikad ja lühikesed püksid näiteks ülikonna vastu vahetada. Nägime paari sellist, üks neist oli küll umbes kolmeaastane, aga ikkagi. Meiegi vahetasime oma tavalise töösärgi ja tennised kleidi ning kingade vastu.

Homme lähme Mannule ja Siretile Brooktonisse külla ja neljapäeval Deannega Perthi. Juba ootame!