Nädalavahetus Perthis

Minu ja Erle boss Quairadingus on tõesti mega tore. Ja ta hoiab meid nii hullultJ Arvatavasti sellepärast, et ta ei taha, et me siit kahe nädala möödudes ära läheksime, nagu seda tegid eelmised German backpackerid. Siiamaani ei ole meil seda mõtet veel tulnud, kuna see väike linnake on meile väga mõnusaks ajutiseks koduks saanud. Meil on tasuta elamine, söök, Internet ja toredad püsikliendid.

See nädalavahetus läksime Perthi, sest et Mannul oli sünnipäev ja kuidas me oleksime saanud sellest ilma jääda. Deanne organiseeris meile isegi transpordi edasi-tagasi. Ehk laenas ühele sõbrale autot, et ta saaks meid sinna viia. Arvasin, et ta võtab meilt vähemalt bensuraha, aga seda ta ei teinud. Tagasi saime Deanne’iga, kuna ta pidi ise nii kui nii Perthi minema. Naljakas on see, et tagasi tulles (meil Erlega olid muidugi kõhud mega tühjad ja isutaski rämpsu järgi:D) läksime KFC-st, ehk Austraalias väga populaarsest kiirtoidukohast läbi, ning Deanne ostis meile süüa. Nagu oleksime tema enda lapsed:D Nunnu!

Perthi jõudes otsustasime poodidesse minna, kuna meil polnud õhtul välja minekuks midagi selga panna. Leidsime kiiresti Targetist kleidid ja lähedal olevast kingapoest megasoodsalt kingad. See on hämmastav, igasse poodi, kuhu sisse astusime saime selliseid soodukaid. Näiteks järgmine päev tahtsin endale osta ühte kaelakeed. Müüja ütles, et neil  hetkel selline pakkumine, et 10 dollariga saan valida 3 erinevat ehet. Nii et ostsin hoopis kaks kaelakeed ja veel kolm paari kõrvarõngaid, sest need läksid ühena arvesse.

Ööbisime Exclusive backpacker hostelis ja kuna me pmt otsisime selle endale aind ühe päeva ette, siis loomulikult olid kõik soodsamad toad hõivatud ja pidime ööbima sviidis.:D See tuba erines teistest sellevõrra, et meil oli oma dušširuum ja WC, aga kuna me ööbisime seal nii kui nii ainult ühe päeva, siis olime nõus veidike rohkem maksma. Terve õhtu olin ma lihtsalt nii õnnelik, sest et mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel Mannut näha. Lihtsalt ei suutnud tema kallistamist lõpetada. Meil oli perfect girls night juba hostelis, aga otsustasime siiski minna ka linna, sest et olime juba nii üles löödud, et kahju oleks olnud seda „ära raisata“. Linnas käisime ühes pubi/ööklubi taolises kohas nimega Mustang. Seal oli täitsa tore, saime tantsida ja inimestega suhelda.

Me oleme Erlega juba nii ära harjunud oma väikelinna tempoga, et kui kell hakkas kahele lähenema, siis olime juba suhteliselt väsinud ja otsustasime hostelisse tagasi minna. Õnneks olid Mannu ja Siret sama meelt, ning saime ilma süümepiinadeta pidutsemise lõpetada. Ka Siim (endine klassivend, kes elab ka hetkel Perthis) ütles, et kella kahest pannakse nii kui nii enamus kohti kinni, nii et ongi õige aeg koju minna. Naljakas. Tartus pidutsedes ei oleks tulnud kõne allagi, et nii vara on koju minek. Järgmise päeva hommikuni ikka!!!:) Ei kujutagi ette, kui peaksin hetkel nädalavahetustel Maasikas töötama, siis kuidas une peletamisega hakkama saaksin.

Järgmisel päeval käisime linnas, lebotasime Kings Park'is, sõime jäätist ja sushit. Sest et kui juba Perthis olla, siis peab ju ometigi seda ära kasutama ja supermaitsvat ning soodsat sushit sööma.

Saime ka päris kohvi juua. Seda, mida tehakse kohviubadest, mitte lahustuvast kohvist. Oijah, kuidas ma seda igatsen. Aga sellegi poolest on hea tagasi Quairadingus olla, sest meil on siin oma koht, kus meie asjad saavad olla riiulitel ja kappides, mitte kohvris.

Hetkel pole järgmiseks nädalaks suuri plaane, peame lihtsalt lootma, et midagi tuleb meie teele ette...:)