Olles optimistid, lootsime, et saame sinna hostelisse jääda, kuhu esimesena läksime.

Nii ei läinud. Hostel oli täis bookitud. Seega pidime kiiresti uue ööbimiskoha leidma ja valida väga ei saanud. Esimeses hostelis olid võrreldes uuega väga luksuslikud tingimused. Meil oli telekas ja külmkapp oma toas, rääkimata puhtusest ja korrast. Selles peame tuba veel nelja inimesega jagama, kellest suur osa ei armasta enda järelt koristada. Hosteli üleüldiseks reegliks on see, et reegleid pole. Suitsetatakse peaaegu kõikjal ja peaaegu kõike, see on räpane ja haiseb (nõrganärviliste huvides ei hakka me pilte üles panema). Arvasime, et vähemalt on koht, kus magada. Eksisime. Magada me ei saanud. Sealsed prantslased mõtlesid, et öö on parim aeg prantsuse räpi kuulamiseks. Sellega kaasnes muidugi vali kaasalaulmine ja muu läbu ja lärm. Uinusime ja ka ärkasime selle saatel. Suurepärane!

Kuid sellel oli ka oma positiivne pool. Kuna hostel oli nii jäle, siis üritasime seal võimalikult vähe aega veeta. Käisime vaatamist väärivates kohtades ja tutvusime linnaga. Reedel käisime Heirisson Island’l. See on väike saar, kus elavad mõned vallabid (loe wannabe). Nad on inimsõbralikud ja paari küpsisega kergesti äraräägitavad. Väga armsad tegelased. Reedese päeva parimaks uudiseks oli see, et me saime tööle. Me saime tööle! Selle tähistamiseks võtsime saarele pudeli veini ja loomulikult sushit kaasa (siiani on kõik meie lõunad sushist koosnenud, see on siin odav ja maitsev) ning tegime endale mõnus äraolemise. Hostelisse ju kiiret polnud. Laupäeval läksime varavalges Aqwasse ja ookeani äärde. Ilm oli ilus, saime esimesed päevitusrandid ja sõime sushit. Aqwa oli väga põnev. Nägime haisid, raisid, kilpkonnasid ja muid mereelukaid, keda siiani vaid telekast näinud oleme.

Perth on siiani väga hea mulje jätnud. Oleme linnas nii palju ringi käinud, et tänaseks oskame mureta punktist A punkti B minna. Bussi- ja rongliiklus on äärmiselt lihtne ja mõistuspärane. Ja mis kõige parem – linnasisene ühistransport on tasuta. Linnapilt on ilus, kuid kohati pisut vastuoluline. Keset linna on mitmed pika ajalooga hooneid, mille kõrval kõrguvad modernsed uushooned. Ja tegelikkuses ei ole need hooned üldse eakad, vaid väliselt näevad sellised välja. Perthi vanimaks hooneks on 1836. aastal ehitatud kohtuhoone, mis täna täidab muuseumi funktsiooni. Seega on arusaadav, millest tuleneb nende ajaloojanu. Nende linna lugu on lihtsalt niivõrd lühike.

Me oleme harjunud juba palmide, papagoide ja ülisõbralike inimestega. Aga asi, millega me harjuda ei suuda on see, et teed ületades tuleb kõigepealt paremale vaadata. Kui sulle on ikka eluaeg õpetatud, et vaatad vasakule, siis paremale ja siis jälle vasakule ja nüüd pead seda vastupidi tegema. Ülemõistuse. Ja mõnel juhul vaatad, et juhi kohal istub beebi või koer. Siis mõtled korra, et oot-oot… ja vaatad uuesti ning meenub, et siin on rool ju teisel pool.

Kuigi olime Rainbow Lodge’s nelja öö eest maksnud, ei suutnud me seal kauem olla kui kolm ööd. Lahkelt pakuti, et raha nad küll tagasi ei maksa, aga kui me peaks veel kunagi Perthi tulema, siis on meid üks tasuta öö ootamas. Mis te arvate, kas me kasutame seda suurepärast pakkumist? Kindlasti mitte. Meil tekkis võimalus esimesse hostelisse tagasi tulla. Ei mõelnud kaua, täna hommikul (09.10) kolisime siia tagasi ja premeerisime end kahese toaga. Trauma, mis meile seal tekitati oli liiga suur, et kuuesesse tuppa minna. Olles end sisse seadnud, läksime WA Museum’sse. Siin on ka muuseumid tasuta. Soovituslikult tuleks väike annetus muuseumi heaks teha. Viibisime seal julgelt üle kahe tunni. Vaatamist oli väga palju. Tutvusime kohalike putukate, imetajate, roomajate, kivimite, aborigeenide eluga jne-jne. Pärast muuseumi läksime King’s Park’i. Olime seal eelnevalt õhtupimeduses käinud. Pargist avanes vapustav vaade tuledes linnale. Kuid ka päevavalguses oli seal väga palju vaadata. Äärmiselt palju meile tundmatuid taimi ja erinevaid vaateid linnale. Park on ikka tohutu suur ja väga paljud inimesed olid tulnud sinna piknikku pidama ja niisama jalutama. Me ei erinenud neist, võtsime toidu kaasa ning puhkasime murul jalga. Homme on meid Perthi loomaaed ootamas ja täna öösel muretu ja rahulik uni. Hurraa!