Auto ja Margaret River

Iga bäkkpäkker jõuab faasi, mil ta muretseb endale auto. Muretseb on just õige sõna, sest autoostu ja omamisega kaasneb mure ja peavalu. Meiegi oleme nüüd selles faasis. Soetasime endale vanahea Ford Falconi, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli suurepärane. Kuna me ise autodest suurt ei tea, siis võtsime asjatundja kaasa, kes vaatas kõiki olulisi juppe ja näitajaid. Auto läbis edukalt kõik testid ning heakskiit selle ostmiseks oli olemas. Tema ainuke viga oli see, et konditsioneer ei töötanud, aga see viga oli parandatav. Olime väga uhked ja õnnelikud oma auto üle, sest see ei ole mitte tavaline auto, see on meie esimene auto. See auto jääb meelde!

Meie õnn jäi kahjuks lühikeseks, sest auto langes koomasse. Nimelt läksime Quairadingusse, et konditsioneer ära parandada. Sinna sõit kulges muretult. Olime ikka veel uhked ja õnnelikud. Olime veel uhkemad ja veel õnnelikumad, kui konditsioneer parandatud sai, sest 38-kraadise kuumusega on see hädavajalik. Õlid-veed kontrollidud, võis sõit alata. Olime tagasiteel Perthi, see on Quairadingust umbes kahe tunni kaugusel. Sõidu algus oli sujuv, olime läbinud umbes 80 kilomeetrit. Kuni ühel hetkel ei reageerinud auto enam gaasipedaalile. Üritasime selle vaikselt tee äärde suunata ning uurida, milles probleem on. Kui autost väljusime, nägime kapoti alt tulevat suitsu, mis ilmselgelt meid hirmust tarduma pani. Kumbki meist ei julgenud kapotti avada, sest kes meist ei ole näinud filmidest, kuidas autod plahvatavad. Olime kindlat, et see on ka meie auto saatus. Nii me siis seisime seal tee ääres oma suitseva autoga. Helistasime Quairadingus elavale sõbrale, et mis siis nüüd saab. Ta lubas kohale tulla ning meie paanikat leevendada. Sel ajal kui ootasime, saabus meieni üks Aussi abivalmis perekond, kes meie auto varju tõmbas ning igal muul viisil meie tuju paremaks üritas teha, pakkudes süüa-juua ning seltskonda. Pereisa vaatas auto üle ja ütles, et ilmselt oli see selle auto viimane sõit. Oehh… Kiirust ületades saabus meie sõber, kes kordas sama juttu, kuid andis ka natuke lootust, et äkki pole asjad ikka nii hullud. Ta andis meile oma auto, millega Perthi sõita ning ise jäi puksiiri ootama. Õhtul saime kõne, milles selgitati, et ilmselt oli radiaatoris (see oli peaaegu uhiuus) mõra, mille tulemusel vesi välja lekkis ning mootor üle kuumenes. Autos olev seier näitas muidugi, et temperatuuriga on kõik korras ning muid märke me lugeda ei osanud. Kuid kuna antud Fordi mudel on siin väga levinud, siis saime uue mootori ja radiaatori superhinnaga. Kas meie auto ärkab koomast, on veel vara öelda, aga kõik näitajad lubavad seda arvata.

Olime üsna pikalt ja tulutult tööd otsinud. Erinevatest agentuuridest öeldi, et neil ei ole hetke kahele tüdrukule tööd pakkuda.

Kuna meil oli sellest olukorrast üsna kõrini, siis otsustasime ise paariks päevaks Margaret Riverisse tööjahile minna. Kuna meie auto seisund ei lubanud tal sõita, siis kasutasime sinna minekuks sõbra autot. Eelmisel päeval helistasime erinevatesse pubidesse-hotellidesse ja küsisime, kas neil on tööjõudu vaja. Mõnest kohast saime jaatava vastuse ning järgmisel päeval alustasime sõitu. Teel Margaret Riverisse käisime veel Busseltonis ja Dunsboroughs. Võrratult kena kant, kõrged puud ja uskumatult kenad rannad. Esimesel päeval olime asjalikud, käsime pubist pubisse oma CV-dega. Midagi 100% kindlat ei öeldud kuskil, kuid anti lootust ja lubati helistada, kui neil meile midagi pakkuda on. Hiljem kuulsime, et paarist kohast helistati meie eelmisele ülemusele ning uuriti meie kohta.

Teisel päeval külastasime paari turistiatraktsiooni. Käisime koobastes ronimas. Esimeses koopas käimine oli lihtne jalutuskäik. Kuid samas oli see väga kena. Uskumatu, milleks loodus võimeline on. Mitmete tuhandete aastate jooksul on sinna tekkinud haprad kristallid ja muud kivimid. Kustutasime korraks oma taskulambid ja kiivri küljes olevad tulukesed ning nautisime pimedust. Ulmeline ja natuke kõhe! Seal oli nii pime ja nii vaikne.

Ainuke heli, mida kuulsime oli veepiiskade tilkumine. Pärast esimest mõtlesime ühte koobast veel külastada. Selleks oli Giants Cave. Tasusime pileti eest, võtsime oma

kiivri ja taskulambid ning piletitädi rääkis põgusalt, mis meid ees ootab. Kõigepealt vaatas ta meie jalad üle ning pidime plätad kinniste jalanõude vastu vahetama. Koobas on peaaegu 600 meetrit pikk ning 90 meetrit sügav. Esialgu olime üsna muretud (mida on näha ka juuresoleval pildil), me ei teadnud veel, mis meid ees ootab. Tädi ütles, et paaris kohas tuleb redelist üles ronida, aga see ei ole väga keeruline ning siis ühes kohas köiest laskuda. Reaalsus oli teine!

Redeleid, millest ronida, oli vähemalt neli järjest ning viimane asus eelviimasest nii kaugel, et pidime põhimõtteliselt üle kuristiku ronima. Füüsiline vorm sai proovile pandud. Lisaks redelitele oli meeletult treppe, millest üles ja alla ronida ning mõni koht oli nii kitsas, et kui me tagumikud natuke suuremad oleksid, siis oleksime sinna kinni jäänud. Pärast seda seiklust läksime ujuma, sest keha vajas jahutust. Otsisime oma rätikuid ja ujukaid kohvritest ning kuna mina olin selle päeva autojuht, siis olid võtmed minu käes. Pahaaimamatult panin võtmed pagasnikusse (sest otsisin oma asju sealt) ning pahaaimamatult lõi Merle selle kinni. Sellele autol ei ole seda tavapärast nuppu, millele vajutades pagasnik avaneb. Sellel autol on see nupp, võtmete küljes oleval puldil, aga võtmed on pagasnikus. Ilmselt luges Merle mõttes mitmeid kordi kümneni, sest ta ei tahtnudki mind kägistada või muul viisil karistada, vaid ütles rahulikul toonil, ära kunagi võtmeid pagasnikusse pane. Olime juba peas mitu stsenaariumit läbi mõelnud. Esimene võimalus üritame tagumiste istmete kaudu kuidagi pagasiruumi pääseda, teiseks jääme ootama, millal autoomanik varuvõtmetega Margaret Riverisse jõuab. Õnneks selgus telefonikõnes autoomanikuga, et sellele masinal on üks salapärane nupp, mis asub kindalaekas ning millele vajutades pagasnik avaneb. Lõppe hea, kõik hea.

Sellest hetkest meie õnn pöördus. Järgmisel hommikul saime kõne Esperancest, et oleme sinna tööle oodatud ning auto on ka tänaseks elule puhutud. Kõigest täpsemalt järgmises postituses. Jääge meiega!